Kas meie riigil on julgeid äriplaane?

Eesti tahab väikese ning ilma eriliste loodusressurssideta riigina väga edukaks saada ja kiirelt areneda. Olen viimaste kuude jooksul tähele pannud, kuidas kaks riiki äriplaane peavad, ning see tekitas minus küsimuse – kas Eestil on julgeid äriplaane? Kirjutab Mikk Tamme.

Viibisin mõnda aega Mauritiusel – paradiisisaarel, mis on Saaremaast väiksem ning kus elab sama palju inimesi kui Eestis. Kõige lähem koht, kuhu sealt lennata, on Lõuna-Aafrika või Keenia, mis on mõlemad neljatunnise lennu kaugusel, hind edasi-tagasi väikse konkurentsi tõttu natuke üle 600 euro.

Masside kaupa turiste on raske sinna tuua, aga selle eest on saarest loodud kallima otsa suvituskoht, kus kaunimatel randadel on maailma tipptasemel viietärnihotellid. See ei ole juhtunud niisama – riik on teinud rida otsuseid. Näiteks ei müüda maad randade ääres maha, vaid renditakse väärtust loovatele äridele, hoides niimoodi kontrolli selle üle, et siia ehitataks ainult tipptasemel kuurorte. Samuti on paika pandud selged skeemid, kuidas välismaalased saavad kõige kallima kinnisvara soetamisel lihtsustatud korras elamislubasid – ikka selleks, et meelitada rikkamaid inimesi saarele elama.

Teine näide tuleb Keeniast, kus erinevatest mitmetest teistest Aafrika riikidest otsustati kogu loomade küttimine ära keelata. Esmapilgul julge otsus, sest loomaküttimisõiguse eest tuleb ju raha ning sellel äril on ka mõjukaid eestkõnelejaid. Keeniale aga tundub, et see otsus on igati ära tasunud, sest turistid on nende loomaderikast loodust üha enam hindama hakanud ning on nõus maksma küllaltki kõrget (50 eurot) rahvusparkide päevatasu. Osalt just sellepärast, et Keenias pole (seaduslikku) küttimist.

Või Singapur, mis on teinud suuri investeeringuid, et kujundada endast tõesti tipptasemel hariduskeskus. Riik on eraldanud uutele koostööprojektidele vajaminevaid summasid, isegi kui vahel on see olemasolevate koolide suhtes ebaaus tundunud.

Millised on Eesti riigi julged otsused? Just pikemas perspektiivis.