Kõne tahab ka treenimist II

Martin Veinmann

Mõtte väärtustamine

Mõtte väärtustamine algab sellest, et mõttest saadakse aru ja seda mõistetakse. Sageli oleme arvamusel, et saame küll mõttest aru, aga ei oska seda sõnades väljendada. See on petlik – sel juhul oleks õigem öelda, et me tajume mõtet. Mõistmine sisaldab endas väljendusoskust! Ehk teisisõnu – alles siis, kui oskame mõtet edasi anda, oleme seda ka lõplikult mõistnud. Kõneleja satub tihti olukorda, kus ta teab, millest ta peab rääkima, ja oskab ka seda keelt, milles end väljendada, aga seisab ometi silmitsi tõketega, mis ei lase tal oma kavatsusi teostada. Siin on mõned pidepunktid, mida tasub meenutada.

Mõtlemisprotsess

Tegelikult me kõneleme ammu enne seda, kui me kõne kuuldavaks saab. Enamik kõnelusi jääbki ainult meie endi teada. Me oleme harjunud nimetama seda mõtlemiseks. Missugune on see sisemine, aeg-ajalt piltide või kujutlustega segatud kõnelemine? Kas katkendlik, ühelt mõttelt teisele hüplev või on vaadeldakse seejuures ühte kindlat objekti: mõtet, puud, inimest? Just nn vaatlus ongi see, mis korrastab meie mõtteprotsessi. Julgus vaadelda, võtta enesele mõtlemiseks aega!

Mida see tähendab? Mõelge, kui tihti juhtub, et alustame kõnelust enne, kui teame, millega lause lõpeb. Ja kui sageli me alustame kõnelust häälitsustega eee, mmm, äää – üneemidega, millel on ainult üks ülesanne: võita aega väljaöeldava mõtte korrastamiseks ehk mõtte vaatluseks. Eesmärk ise on ju õige (võtta enesele aega), aga tagajärg on see, et nii kuulaja kui kõneleja ise tunnevad, et on jännis ja ei saa ülesandega hästi hakkama! Tihtilugu on nii, et esimese lause esimene sõna öeldakse ära ja alles siis hakatakse mõtet konstrueerima. Mõnes olukorras on inimene sunnitud kiiresti jutukorra üle võtma. Vahel tuleb kellestki üle rääkida või ruttu kedagi katkestada, vahel kohe, ilma viivitamata küsimustele vastata. Aga kui sellist sundust ei ole, tuleb võtta endale aega mõtte korrastamiseks (mis ei saa toimuda ilma mõtte vaatluseta). See on hea harjumus ja seda on vaja teha nii enne kõneluse alustamist kui selle kestel, sest kõne mõistmine ja mõtte väärtustamine saab teoks kõne liigendamise kaudu.

Mõtte liigendamine

Kõne puhul mängib esmatähtsat rolli aeg. Kõik sõltub sellest, kuidas me kõnet ajas jaotame. Nii et meie põhirelv kõneluses on aeg ja samas võib aeg olla ka meie põhivaenlane. Me liigendame kõnet põhiliselt pauside abil, lisaks sellele on meie käsutuses veel tempo, intonatsioon ja rõhk.

Ebakindluse taga ongi väga sageli liigenduse puudumine (pause ja sõnarõhkusid ei ole, intonatsioon on monotoonne) või nende ebaloogilises järjestuses.

Pausid võib üldjoontes liigitada kolmeks:

1) loogilised pausid,

2) psühholoogilised pausid,

3) õhkpausid.

Loogilised pausid muudavad kõne arusaadavaks, psühholoogilised pausid mõjutavad öeldut teatud suunas, olenevalt olukorrast kas soovitud või soovimatus suunas. Ometi ei saa üks läbi teiseta – psühholoogiliste pauside puudumine tähendab seda, et kõne eesmärk ei pruugi täituda. Kui kõne ilma loogiliste pausideta on lihtsalt arusaamatu (kõik on kogenud, et pole midagi hullemat kui kõneleja, kes vahetpidamata räägib), siis kõne ilma psühholoogiliste pausideta on elutu. Õhkpausid on aga vajalikud sissehingamiseks. Üldiselt on hea, kui neid viimaseid pause saaks ühendada kas loogiliste või psühholoogiliste pausiga, aga kui see ei õnnestu, ei juhtu ka midagi – igal inimesel õigus hingata siis, kui tal seda vaja on. Peaasi, et me ei toodaks asjatuid pingeid oma kehas.

Kui me kirjutame teksti loogiliste üksuste kaupa, mida tavaliselt nimetatakse lauseteks, siis kõnelemine toimub üksuste kaupa, mida me suudame või soovime ühekorraga välja öelda. Need üksused ei ole alati loogilised, nad eralduvad üksteisest pausidega või üneemiliste väljendajatega ja osutavad mõtte takerdumisele. Neid üksusi nimetetakse ideeüksusteks.

Loogiliste ideeüksuste kaudu saavutame kõige parema mõistmise. Alati võib sellele lisada psühholoogilise liigenduse, mis kuulaja tähelepanu suunab ja teravdab. Põhimõte on üks – enne loogika, siis alles psühholoogia! Muidugi on ka eriolukordi, kus kõne psühholoogia on otsustava tähtsusega. Sellises olukorras ei loe, mida räägitakse, vaid just see, kuidas räägitakse. Aga neil juhtumitel pole midagi tegemist mõtte väärtustamise ja mõistmisega.

Oletame, et te tahate oma kõnet loogilisemalt liigendada. Siin on suureks abiks niisugune mõiste nagu ideeüksuse tuum (ideeüksuse viimane sõna). Tekstis on alati teatud loogilised liigendused. Alustuseks on ehk kõige lihtsam viis jälgida kirjavahemärke ja sidesõnu, et näha, kus on liigenduste viimased sõnad. Ilma viimase sõnata pole öeldul mõtet! Sellest ka nimetus tuum. Viimane sõna ei pruugi küll olla üksuse kõige olulisem sõna, aga ta annab siiski sellele olulisele sõnale mõtte, teeb selle mõistetavaks. Jälgige, kuidas te suhtute (lausungite ja nende osade) viimastesse sõnadesse, sest just need annavad justkui õiguse peatada oma kõne, pidada pausi, liigendada. Mõistmine ja mõju saavutatakse just viimaste sõnade kaja kaudu õhus, nende ajas püsimise kaudu.

Kõne liigendamise abil toimub ka olulise ja ebaolulise eraldamine. Mõni inimene ruttab ehk väitma, et tema kõnes ei olegi midagi ebaolulist. Rahustuseks olgu öeldud, et ebaoluline ei tähenda veel ebavajalikku, vaid pigem teekonda olulise juurde. Selle ebaolulise kaudu ja abil jõuab oluline kuulaja teadvusse. Eraldamine algab sellest, et ebaoluline vabastatakse rõhkudest..

N-ö ebavajalikku olulist tuleb kõnesse peamiselt kahel viisil.

1. Kui kõneleja ei jõua antud ajaga mõtte moodustamisega valmis. Siis ei kõnele ta mitte mõtteosade, vaid sõnade kaupa, hakitult (nt: Sel…juhul…väsitame… kuulaja… tähelepanu). Või on tema kõnes liigendused, millel ei ole väljaöeldava mõtte loogikaga seost (sunnitud psühholoogilised liigendused). Sageli lisandub sellisele kõnemaneerile ka liiga vaikne hääl.

Pausid sõnade vahel võivad olla küll erineva pikkusega, aga nad kõik annavad kõnele midagi olulist juurde. Seda on hea meeles pidada, sest mõnikord läheb meil tõesti pause vaja, et tuua esile midagi eriti olulist.

2. Kui kõneleja peab väljaöeldavat mõtet väga tähtsaks. Tavaliselt väljendub see valjus rääkimises ja liigses sõnade rõhutamises. Loomulikult on ekspressiivsus, jõulisus, temperamentsus ja ka teatav ründavus vajalikud vahendid. Aga kõneleja peaks ikka tajuma, et tähtis ei ole mitte tema kõne üldse, vaid just mõte, mida see sisaldab. Selle teenistusse tulekski suunata ekspressiivsus ja jõud. Nii saab kuulaja öelda: „Väga jõuline mõte oli,” selle asemel, et nentida: „Väga jõuline esinemine oli.“

Kui inimene peab oma mõtet tõesti väga tähtsaks – ja mis meil sellise suhtumise vastu saab olla –, siis on suureks abimeheks teadmine, et lause teine pool on alati tähtsam kui esimene, ja et lause teine pool lõpeb viimase sõnaga. Kui me peame oma mõtet väga tähtsaks, siis tuleb viia oluliste (rõhuliste) sõnade arv lauses nii väheseks kui võimalik, tingimusel, et lause mõte ei muutu, ning siis toetuda siis leitud rõhule või liigendusele. Samasugune valik tuleb teha oluliste lausete leidmisel. Vähem tähtis kiiremini ja oluline aeglasemalt. Põhiteema kõrvalekalded ja lisainfo kiiremini. Lause lõpp aga aeglasemalt, kui lause esimene pool.

Kui me peame oma mõtet väga tähtsaks ja tahame, et ka teised seda väärtustaks, peame arvestama kahe võrdväärse mõistmisprotsessi osaga kõnelemises: grammatika ja psühholoogiaga.

Olgu siin loetletud mõned eksimused või libastumised grammatika osas.

1. Punkti puudumine lause lõpus – lauset ei söandata justkui lõpetada ja seega ei söandata lõpetada ka mõtet. Kaasnähtus on see, et inimene ei julge välja hingata. (Meeldetuletuseks: eesti keel on langeva intonatsiooniga keel, st lause lõpus hääletoon langeb.)

2. Punkt lause sees. Lauset lõpetatakse lause enda sees justkui mitu korda. Liigendatakse lauset, kuid koos hääletooni langusega. Nii kasvab oluliste mõtete hulk, kuid paraku pole need tihti loogilised, vaid pigem sunnitud.

3. Lause teine pool on kiirem ja oluline ei tule esile. See ilmneb lause teise poole ärasöömises – mõte tegeleb juba järgmise lause moodustamisega. Mõnikord vajub ka lause justkui ära, mille põhjuseks on kas huvi langus väljaöeldava mõtte vastu, loobumine selle mõtte esindamisest või ükskõiksus kuulaja vastu.

4. Vältevahelduse mittetajumine, kolmanda välte puudumine. Vältevaheldus on sõna kestvus ajas. Kui me tajume, et kõne põhiparameeter on aeg, siis ei saa seda võimalust kasutamata ja väärtustamata jätta.

Hääldamise probleemid: ühe või teise hääliku ütlemata jätmine, häälikute asendamine teistega, ebavajalike häälikute ilmumine sõnade ette ja järele.

Kõnel on alati oma psühholoogiline aspekt või taust ja seda tuleb tähele panna ja arvestada. Kõne eesmärk – see, miks ma üldse räägin – on kõne tuum. Aga kõnelemise eesmärk ei täitu ilma kuulajata, st kui ei ole selge, kellele ma räägin. Sageli suhtutakse asjasse nii, et kui ma tean, mida ma tahan öelda ja mida sellega saavutada, siis jääb üle see vaid vormistada, keelde pakkida ja kõik on korras. Kuid see sunnib meenutama, et keel koos grammatikaga, häälikusüsteemi, lauseehitusega ja sõnavaraga, ei ole miski, mis seisab inimese psüühikast eraldi. Ta on saadus, tagajärg, kokkulepe – ülim, milles üks rahvas võib omavahel kokku leppida. Nii et kõik meie psühholoogilised taotlused võivad läbi kukkuda, kui me suhtume keelde kui pakendisse. Kui keel on pakend, siis on ta selline pakend, mis on võimeline muutma endas peituva kingituse sisu!