Maailma kõige vägevama kopeerija õppetunnid

Maailmas pole ainsatki head äriideed, mida keegi poleks järele teinud. Kas see on paha või täitsa normaalne?

Suur osa startup-seltskonnast vihkab seda sakslast kogu hingest, andes talle häbistava hüüdnime: Copycat Guy. Aga Saksamaa esimene internetimiljonär Oliver Samwer ainult vilistab sellele ja kloonib üha uusi ärisid, teenides üha uusi miljoneid. Kui varem sai ta ainult sõimata, siis nüüd öeldakse, et aeg on temalt õppida. Aga mida täpsemalt? Kirjutab Taivo Paju.

Soovid Facebooki head koopiat? Palun, siin see on – StudiVZ! Soovid koopiat Youtube’ist? Palun, MyVideo! Amazonist? Palun, neid on koguni kaks: üks, mis on Jakartas ja kannab nime Lazada, teine, mis on Istanbulis ja kannab nime Mizado.

Euroopa kõige kurikuulsama internetiettevõtja Oliver Samweri ja tema kahe venna äri töötab nagu kellavärk: nad valivad välja edu saavutanud internetiäri, kloonivad selle ja panevad käima seal, kuhu originaali asutajad pole veel ise jõudnud minna: Venemaal, Saksamaal, Brasiilias, Hiinas… Tihti ei jää originaali asutajal muud üle kui oma firma kloon kalli raha eest ära osta.

Mõistagi on selline tegevus startup-seltskonna marru ajanud. Blogides on vendasid Samwereid otsesõnu varasteks nimetatud, Facebook püüdis oma õigust isegi kohtu kaudu jalule seada, aga kõik see on olnud asjatu. Vendade äri üha kosub, selle väärtuseks arvatakse juba 1 miljard dollarit!

Kes siis on kogu maailma e-äri kõige kardetumad tüübid, vennad Alexander, Oliver ja Marc Samwer, kelle tõttu on lausa Berliini hakatud kutsuma kopeerijate pealinnaks?

E-Bay oli ise süüdi

Vennad Samwerid (mõni pisut üle ja mõni alla 40) kasvasid üles korralikus juristide perekonnas. Seda, et pisikeses pereõigusbüroos tuli kõvasti tööd teha ning nähti nii paremaid kui halvemaid päevi, peavad vennad suurepäraseks ettevõtluskooliks. Nad kõik said hea hariduse ja ettevõtlus köitis neid väga. Aga internet polnud isegi teema. Nende eeskujuks oli odavlennundus ja Richard Bransoni Virgini moodi firma. Ainus probleem – lennukeid ei olnud.

Interneti arenedes aga süvenes keskmisel vennal Oliveril selle vastu huvi ning ärikoolis õppides võitles ta 1998. aastal oma õppejõult välja võimaluse sõita suveks lõputööd tegema Ameerikasse. Ta töötas pingsalt, intervjueerides kümneid ja kümneid Silicon Valley parimate firmade juhte. Lõputöö reedab, kui põhjalikult ta suudab mingist teemast läbi närida, kui ta selle juba ette võtab. Ameerika ettevõtjate õppetundidest pani Oliver kokku 167-leheküljelise uurimuse, mis on suisa erakordne oma detailsuses. Näiteks 14. peatüki 5. ploki 1. osa 6. punkt ütleb: „CEO lõunastab ja töötaja sööb hommikust“.

Oliver ise ütleb, et just ettevõtjate inspiratsioon oli see, mis temasse Ameerikas kustumatu jälje jättis. „Kui sa oled korra näinud Ameerika ettevõtjaid, siis sa tahad olla nagu nemad. Sa tahad nendeks saada,“ kinnitab ta ajakirjale Inc.

1999. aastal sündiski vendadel otsus Oliveri kogutud teadmised ära kasutada. Nad olid vaimustunud E-Bay tegevusest ning asutasid sarnase oksjonikeskkonna Saksamaal, mis sai nimeks Alando. Vennad on hiljem öelnud, et nad olid korduvalt saatnud E-Baysse kirju sooviga panna äri Euroopas E-Bay kaubamärgi all käima, kuid mingit vastust ei tulnud. Nii ei jäänudki vendadel muud üle kui see ise ära teha.

Esimeste asjade hulgas, mis oksjonile läksid, olid poiste lapsepõlvest järele jäänud mudelraudtee, mündid ja rulluisud. Ema oli küll kurvastanud, et ei saa neid oma lastelastele jätta, aga midagi polnud teha, äri ei andnud häbeneda.

Ja siis algas muinasjutt. Vaid 100 päeva pärast Alando käivitamist ostis E-Bay vendadelt nende firma ära ning ei rohkem ega vähem kui 50 miljoni dollari eest! Tõsi, nende kolleegid räägivad, et see ei olnudki muinasjutt, pigem täiuslik execution, hea juhtimine ja pühendumine. Sest Alando polnud tolleks hetkeks sugugi ainus oksjonikeskkond Saksamaal, neid oli koguni 18.

Rocket Internet – tõeline kloonivabrik

Üksteise järel klooniti üha uusi ja uusi internetifirmasid.  2007. aastal panid vennad käima koguni vastava inkubaatori Rocket Internet, mida võib pidada tõeliseks Berliini kloonikombinaadiks. Ja see ei olnud nali, kui Ameerika startup’ide seas hakkas levima ütlus, et tuleb väga ettevaatlik olla, muidu löövad sakslased noa selga. Vennad Samwerid on vist maailmas ainsad, kes suudavad kloonitud firma võrreldes originaaliga paremini tööle panna.

Tempo, millega Rocket Internet töötab, on imestust väärt. Kõik algab juba n-ö ohvri valikust: matkimiseks otsitakse universaalsed ärimudelid, mis on end juba tõestanud ning mis ei ole seotud ühe kindla piirkonna või kultuuriga. Otsus, kas ühte või teist internetiäri kopeerida, tehakse mõne tunni või päeva jooksul ning esimene töötav koopia valmib nädala või paariga.

Ja siis läheb kloonimine täie hooga lahti. Kui imiteeriti USA startup’i Birchbox, mis saadab 10 dollari eest kuus tellijaile kosmeetikanäidiseid, asutasid vennad Samwerid Glossboxi, mis esimese aasta jooksul laienes 20 riiki. Firma kogus kiiresti 200 000 maksvat klienti ning palkas 400 töötajat.

Rocketi startup’e palgatakse juhtima parimad, keda turult saada. Haridust osatakse selles firmas hinnata, noorim vendadest näiteks on lõpetanud Oxfordi ja MBA teinud Harvardis. Tõsi, palgatud juhid ei saa eriti suurt osalust. Glossboxi juhtkonna vahel jaguneb vaid 7% aktsiatest, ülejäänu on Rocketi, meedia vallast Eestiski tuntud Rootsi kontserni Kinneviki ja ühe Vene ärimehe oma.

Kuna Rocket võtab kanda ärimudeli riski, finantsriski ja vaatab, et firma oleks korralikult juhitud, on mõtet juhtidele lihtsalt head palka maksta, mitte firmat ära kinkida. See-eest saavad juhid kõva palka, sama palju kui parimates investeerimispankades või konsultatsioonifirmades.

Hunt lambanaha all

Töötamine selles firmas on kõike muud kui puhkekodu. Oliver Samwer ise on nimetanud oma firmat „steroidide peal olev McKinsey“. Tegelikus elus tähendab see seda, nagu kirjutab Bloomberg BusinessWeek, et tööpäevad kestavad Rocketis kella 9–23. Firmakultuur on omanäoline. Ühele nüüd juba endisele töötajale jäi kord silma paber, kus olid kirjas firma tegevjuhid koos märkusega, mille vaba tõlge on järgmine: „Tee nii, et see nimekiri uueneks pidevalt ning kontrolli, et see uueneks 5% jagu.“

2011. aasta sügisel oli Oliveril palju sekeldusi sellega, et firmast lekkis välja tema e-kiri töötajaile, kus keelepruuk oli tõeliselt sõjardlik. Jutt käis järjekordse IT-äri kopeerimisest ja mees teatas muuhulgas: „…ma ei armasta üllatusi. Ma tahan, et te kõik kolm selle plaani kinnitate. Te peate selle allkirjastama oma verega…. ma olen kõige agressiivsem tüüp internetis. Ma olen võidu nimel valmis surema ja ootan seda ka teilt!“

Pärast seda Oliver vabandas avalikkuse ees natsiliku sõnakasutuse pärast, kinnitades, et kui mõned konkreetsed sõnad kõrvale jätta, siis see väljendab tegelikult tema pühendumust ja kirge.

Aga Oliveri endised töötajad ja äripartnerid ei mõista suurt osa sellest, mida ta on nimetanud normaalseks äritegevuseks, samamoodi. Aastavahetusel lahkus tema firmast 20 töötajat, mõned neist tema lähedased võitluskaaslased, et asutada oma inkubaator. Nii mõnigi äripartner on kurtnud, et kasum on läinud Rocketile ja nemad on sõna otseses mõttes tühjade pihkudega jäänud.

Pole mingit kahtlust, et vennad Samwerid on ise kõvasti pingutanud, et luua avalikkuses vastuolulist, et mitte öelda skandaalset muljet. Ega prestiižikas saksa ajakiri Manager ei nimetanud neid ilmaasjata „huntideks, kes tunnevad raha lõhna ka läbi aknaklaasi“.

Aga teisalt – firmakultuur on iga omaniku teha. Ning kas äriidee mahakirjutamine on ikka asi, mille eest võib inimest vargaks nimetada?

Kopeerijate kuningad

Kopeerijaid on äris alati olnud, ütleb Ohio ülikooli professor Oded Shenkar, raamatu „Copycats“ autor, ajakirjas Inc. Ainult olukord on tänu tehnoloogiale drastiliselt muutunud. Kui veel 1980. aastail kulus toote kopeerimiseks mitu aastat, siis nüüd suudetakse isegi nii keeruline asi nagu auto kopeerida ja teises kohas tootmisse panna vähem kui aastaga. Internetifirma puhul on aga küsimus tihti ühes õhtupoolikus.

Aga ikkagi, miks me suhtume heasse äriidesse kui kunstiteosesse, mida kopeerida ei tohi?

Professor Shenkar vastab, et Ameerika ühiskond on lihtsalt veidral kombel kaldu innovatsiooni jumaldamise poole ning ignoreerib seetõttu tõsiasju, et isegi sellised tuntud firmad nagu Walmarti kauplustekett või Apple on olnud eeskätt suurepärased kopeerijad. Kopeerimine on alati olnud osa ärist.

Ning siin ei ole vahet, kas tegu on startup’iga või mitte. Mis selles halba on, kui edukat ärimudelit kusagil mujal kasutatakse, küsib professor ning vastab ise: „Kuni firma järgib seadusi, ei ole siin midagi halba.“ Tõsi, paljud ettevõtjad ei jaga seda arvamust. Berliiniski levib liikumine, mis peab kopeerimist nõmedaks.

Idee on pisiasi, elluviimine loeb

Kuid Rocketi tegevjuht Alexander Kudlich on surmkindel, et ideed on tähtsad, aga nende elluviimine on palju tähtsam. Ta soovitab mõelda, kumb on tegelikult olulisem ja keerulisem, kas tulla idee peale teha kingakaubamaja online’is või ehitada näiteks Indoneesiasse varustuskett ja laod.

Tema väidet tõestab kõige paremini taas Rocket ise. 2010. aastal lõid nad CityDeali, mis oli üks sadadest soodsate päevapakkumiste firma Groupon kloonidest (Eestis näiteks on Grouponi kuulsaim kloon Cherry.ee). Mitte ükski neist ei suutnud kasvada suureks peale  CityDeali, mis tõusis turuliidriks 13 riigis. Grouponil ei jäänudki taas muud üle kui oma kloonist konkurent ära osta. Aga see polnud veel kõik.

Nad pidid tunnistama, et polnud nii suurepärast juhtimist varem näinud. Selle kinnituseks palkas Grouponi firma Oliveri ja tema venna Marci juhtima Grouponi Ameerikast väljapoole jäävat äri 46s riigis. Ning Grouponi tegevjuht Andrew Mason on öelnud nõnda: „Inimesed peavad aru saama sellest, et idee on lihtne asi, keeruline on selle elluviimine. Marc ja Oliver on parimad juhid, keda ma üldse elus näinud olen, ebainimlikult head.”

Oliver Samwer on ajakirjale Wired selgelt öelnud: „Minu eesmärgiks ei ole kunagi see, et ma esimene oleksin. Mitte iialgi. Ma olen elluviija. Minu eeliseks on ehitada asju üles kiiremini kui ükskõik kes teine.“ Ja ta on korduvalt kinnitanud: ta ei tee seda kõike raha pärast. Ikka selleks, et tõestada taas ja taas: nemad on parimad. Ehkki nende käitumine ja kogu vundament, millel nende äri põhineb, kütab endiselt kirgi üles, kuuluvad nad maailma internetiäris vaieldamatult parimate hulka. E-Bayl on põhjust kahetseda, et vendi täna nende paadis pole.

Aga ajakirjandusega suheldes on Oliver Samwer endiselt kartlik ja agressiivne. Näiteks lasi ta 2011. aasta sügisel TechCrunchi ajakirjanikul Londonist Frankfurti kohale lennata, siis autoga paarsada kilomeetrit sõita ja kõike seda ainult selleks, et kohtuda temaga viis minutit ja deklareerida, et ta intervjuud ei anna.

Inci ajakirjanikule ütles ta aga paljutähendavalt, andes mõista, et ootab positiivset kajastust: „Usun, et inimesed satuvad elus kokku rohkem kui ühel korral. Loodan, et sa võtad selle teadmiseks.“ Parim kaitse on rünnak.

Allikad: „The Sincerest Form of the Flattery“ by Max Chafkin, Inc, June 2012

„Inside the clone factory: The story of Germany’s Samwer brothers“, Wired, April 2012

„How Three Germans Are Cloning the Web“, by Caroline Winter, Business Week February, 2012