Otselennud Eestist Kanaaridele? See kõlab ikka väga ülbelt!

Kuidas EASi uus nõukogu esimees Cinzia Siig Horizon Traveli reisiäri üles ehitas

Cinzia Siig sai meedias tuntuks tänavu varakevadel, kui meedia uuris, miks minister Parts just tema EASi nõukogu juhtima määras. Milline on tema kogemus ärist, et sellises ametis hakkama saada, räägib Cinzia ise.

Mind huvitas töö reisibüroos väga. Läksin juba EBSi esimese kursuse tudengina 2000. aastal Continent Traveli reisifirmasse tööle ning samal aastal korraldas firma Tallinnast esimesed otselennud Kanaaridele. Lendasime TU-154ga, lend kestis 9 tundi, pidime ühel Prantsusmaa sõjaväelennuväljal tankimiseks vahemaandumise tegema. Tegin kõike ühekorraga, alates reisi kokkupanekust, tekstide tõlkimisest ja tubade broneerimisest kuni reklaami ja müügini välja, rääkimata sellest et käisin iga reisi ka isiklikult lennujaamas saatmas.

Reisibüroo omanikul tekkisid jamad teiste äridega ning me tundsime Continent Travelis üha enam, et pikalt see pidu ei kesta. Hispaania-poolsed partnerid mõistsid samuti, kuhu asjad liiguvad, ning tegid mulle ettepaneku asutada uus firma, mis jätkaks Eestist tšarterlendude korraldamist.

Ma ei mõelnud pikalt, kuigi polnud reisialal veel aastatki töötanud – see pakkumine tuli kuidagi nii loogiliselt! Nii asutasimegi 2001. aasta märtsikuus uue firma, Horizon Traveli. Kolm turismitaustaga ärimeest Hispaaniast ja mina. Esimene otselend Las Palmasesse väljus Tallinnast sama aasta 18. oktoobril, ja nõnda terve hooaeg, 26 nädalat järjest. Nüüd lendasime juba 180kohalise Airbusiga, mis suutis vahemaandumiseta kohale lennata.

Ma ei taha nimesid nimetada, aga see oli üsna masendav, kuidas vanad turismigurud meisse tol ajal suhtusid. Üks proua teatas koguni, et ikka väga ülbe on otse Eestist Hispaaniasse lendama hakata! Tõsi, olime noored ja rohelised. Olin enne Horizon Traveli loomist korraldanud vaid neli lendu. Ma ei teadnud tol ajal paljusid termineidki, õppisin kõike töö käigus. Tööd oli tol ajal väga palju, kõike tuli jälle korraga teha. Kõigele lisaks olid samal sügisel lennukid kaksiktornidesse lennanud…

Suurema osa ajast võttiski lepingute tegemine suuremate Eesti edasimüüjatega ning enda n-ö müümine. Pidime ennast kõvasti tõestama, aga saime hakkama – ka kriitikast on võimalik analüüsides palju õppida. Uskusin jäägitult oma ettevõtmisse, tahtsin näha ja tunda, kuidas asjad protsessi käigus arenevad ning toimima hakkavad.

Uued sihtkohad

Järgmisel aastal tulid juba otselennud Malagasse ning Costa de Soli kuurort, mis võeti eriti hästi vastu. Siis  Mallorca. Valisime sihtkohti selle järgi, et seal tegutseks Horizoni hispaanlastest omanike usaldusväärsed partnerid. Nii loobusime tol ajal Kreekast, sest kes see ikka võtaks Kreekas tõsiselt mingit tundmatut reisikorraldajat Eestist, mis on pealegi vaid aastakese tegutsenud.

Oleme algusest peale erinenud teistest reisikorraldajaist sellega, et me ei roninud Egiptuse ja Türgi reisiturule, vaid otsisime pidevalt uusi unikaalseid sihtkohti. Meie püsikliendid on juba harjunud, et me pakume igal aastal midagi uut ja põnevat välja. Teine oluline sihtgrupp on pensionieas inimesed, kes koguvad reisiraha kokku ja siis naudivad elu. Algul teevad need inimesed ühe reisi aastas, siis juba kaks… Mul on tõeliselt hea meel, et selline sihtrühm on Eestis tekkinud.

Kiire laienemine ebaõnnestus

Varsti pärast seda, 2003. aastal üritasime Leetu laieneda. Aga Leedu on Leedu. Banaanikoori lendas ette ikka igast asendist. Nüüd võin sellest rääkida – Leedu venitas lennuloaga niivõrd pikalt, et saime selle kätte vaevu nädal enne esimest väljalendu Kanaaridele.

Nende jamade tõttu kaotasime väga palju raha. Kogesin omal nahal, et üks asi on investeerimine, teine asi raha põletamine. Nii juhtuski, et kui olime seal poolteist aastat tegutsenud, andsin äri meie Leedu partnerile üle. Muide, täpselt kümme päeva pärast oma esimese tütre sündi. Ebaõnnestumised õpetavad, neist saavad kogemused.

Pärast Leedut sättisime fookuse uuesti tagasi Eestile. Sihtkohtadena lisandusid Tenerife, Lanzarote, Rhodos, Kreeta… Jälgisime hoolega, kuhu soomlased puhkama sõitsid, ning võtsime nendelt snitti. Soome reisikorraldusturg oli tol ajal enam kui 40aastane, meie vaid neljased.  Oli, kellelt õppida. Ühtlasi hakkasime viima Eestist välja reisigruppe, Sri-Lankast sai meie hitt-toode. Reisijate arvu järgi on meie turuosa praegu 20–25% aastas ning me ei taha endiselt olla masspuhkuste korraldaja ühte sihtkohta.

Äris ei lähe alati hästi ja kogemusi saadakse ikka oma vigadest. Pärast Leedut jälgin äri väga hoolikalt. Nii kui kusagil hakkab asi hapuks minema, vaatan asjad ümber. Iga kord, kui uue lepingu alla kirjutan, on kõhe tunne. Jälgin hoolega, et ettemaksud lennufirmadele ei ületaks paari lendu. Kogu aeg käivad peast kõikvõimalikud stsenaariumid läbi: mis siis saab, kui… . Reisikorraldus on väga kõrge riskiga ja väga väikese mariginaaliga äri. Pankrotid, streigid, tuhapilved… Igav just ei hakka.

2008. aastal vannitasin parajasti ühel pühapäeva õhtul oma kuue kuu vanust last, kui mulle helistati ja öeldi edasi, et kahe päeva jooksul läheb Euroopa üks suuremaid tšarterlennufirmasid Futura pankrotti. Aga meil pidi nendega kolme päeva pärast kaks lendu väljuma! Rääkimata rahast, mis oli ära makstud – nii et pidime kohe leidma uued lennukid  olukorras, kus kogu Euroopa neid otsis! Asusin kohe järgmisel hetkel asjaga tegelema ja kolme päeva pärast olid asenduslennukid olemas ning kliendid õigeaegselt puhkusele saadetud. Word Impossible is not in my Dictionary.

Sageli leidub mõni klient, kes pingelise olukorra veel hullemaks teeb – kes olukorrast aru ei saa ja ei tahagi saada. Islandi tuhapilve ajal, kui me jälgisime koos lennufirmaga 24/7 õhukoridoride avamist ja sulgemist ning otsisime väikseimatki võimalust, kuidas saaks grupi Madeiralt kas või mandrilegi tuua, helistas mulle üks klient ja pahandas, et ta jääb tööle hiljaks! Sellisel hetkel pead küll kolm korda sisse hingama ja end kokku võtma, kuid minu otsekohesuse juures on seda teinekord väga raske teha. Vastupidiselt oma tavalisele kärsitusele jään kriisisituatsioonis enamasti rahulikuks.

Tee vaenlastest sõbrad

Olen julge läbirääkija. Ütlen välja, mida ma tahan, ning ootan teistelt sama käitumist. Small talk on küll väga vajalik, aga tulemuse seisukohalt on see mõttetu protsess.

Julgen olla see halb, kes asjad välja ütleb. See on kahe otsaga asi: ühelt poolt võidad populaarsust, teisalt saad vaenlasi juurde. Aga enamasti suudan ma vaenlastest sõbrad teha, sest samas olen ka väga siiras. Kui tunnen, et olen kellelegi liiga teinud, siis vabandan. Kui olen kõik välja prahvatanud ja kellelegi halvasti öelnud, siis mõtlen pärast, et see ongi vist Veevalajatele omane. Vihkan silmakirjalikkust – seetõttu olen pigem otsekohene kui diplomaatiliselt viisakas.

Mul on õnneks see hea asi, et kuna ma ise olen liiga tormakas ja emotsionaalne, siis on mul tööl selline inimene, kes oskab tasakaalu hoida. Tugev meeskond on üldse minu kindel seljatagune. Vast seetõttu, et „ostan sisse“ justnimelt suhtumist, sest kõik muu on õpitav. Hea ettevõte ei ole ainult juhi teene, äris on olulised õiged inimesed sinu ümber.

Soomlastele müümine

2005. aastal soovis Aurinkomatkat Horizon Traveli ära osta. Kuid asi jäi katki, sest meile ei sobinud hind. Seejärel palkasime ühe Rootsi konsultatsioonifirma, et firma väärtus välja selgitada. Ning kui soomlased teist korda tulid, sai tehing teoks.

Olin teinud vahepeal investeeringu Brasiilias, mille suures osas kaotasin. See oli ühe kontserdimaja ehitus koos Hispaania ja Briti investoritega. Olin nõus kampa lööma. Ma ei suuda mõnikord ei öelda – kõik tundub nii huvitav. Asi lõppes fiaskoga, kaotasime oma investeeringust 60%. Liiga palju investoreid, halb juhtimine, vilets infoliikumine jne.

Samas läksid läbirääkimised Aurinkomatkadega järjest paremini, meie tingimustele tuldi vastu ja ma tundsin, et nad tõesti tahavad osta. Teadsin, et see on õige otsus, seda enam, et nüüdseks on puhkusereiside turg langenud tippaega 120 000 reisijalt aastas 80 000-le. Müüsime koos partneritega oma osa ära, kusjuures minu töölejäämine oli üks tehingu tingimus.

Aga ma olin viimane, kes müügilepingule alla kirjutas, sest mulle ei sobinud tingimused, mille järgi pidin edasi töötama. Sõitsin Soome ja ütlesin, mida ma asjast arvan, täiesti ausalt. Inimene, kellest sai tehingu järel minu ülemus, ütles siis oma juristidele: tehtagu paberid ringi. Tahtsin olla iseseisev ja ise otsustada. See on ka nõnda jäänud: igakuised raportid, paar telefonikõnet ning kord aastas allkirjad majandusaasta aruandele. Soome-poolne usalduskrediit on olnud tõesti väga suur.

Peterburist loobusin

Aastal 2008 ostis Auriko Piiteri ühe suurema reisibüroo Calypso ning hakkas sinna reise korraldama. 2009. aasta algul sain oma ülemuselt Soomest kõne, kes kutsus mind kohe Helsingisse. Selgus, et  Piiteris oli olnud väga suur kahjum, sealne juht oli lahti lastud ning üks Finnairi nõukogu liige (Aurinkomatkat kuulub Finnairi gruppi) tegi mulle pakkumise asi üle võtta.

Viisin end paaritunnise jutu käigus asjaga kurssi ning ühtlasi oli see ka aeg järelemõtlemiseks. Mu noorem tütar ei olnud siis veel aastanegi. Teiseks ei uskunud ma, et Soome mudel võiks Peterburis töötada, ja ma ei uskunud ka väljastpoolt tulevasse juhti. Ma ei tahtnud anda katteta lubadusi, sest tean, et inimesed ehitavad oma ootused minu antud lubadustele. Tegutsen tihti sisetundest lähtuvalt, seepärast ei oskagi tihtilugu põhjendada, miks just nii arvan või teen. Mu vastus oli kindel ei.

Küll aga osalesin töörühmas, kes hakkas Calypso juhtkonda abistama, et firma kahjumist välja vedada. Käisime umbes korra kuus kohapeal. Kusjuures mida enam asjasse süvenesin, seda enam veendusin, et olin teinud õige otsuse.

Vahel mõtlen, et kõik asjad on mu ellu tulnud teises järjekorras. Kui tavaliselt on ülikool, pere, lapsed, siis mul on firma ülesehitamine, lapsed  ja nüüd alustasin organisatsioonijuhtimise magistriõpinguid Cass Business Schoolis Londonis. Tahtsin minna tippülikooli – tean, et olen seda väärt. Ma ei tahtnud minna kooli mingi paberi pärast, vaid soovist välja selgitada, kui palju on minus ressurssi, mida saaksin maailmaasjade paremaks muutmisel rakendada.  Hoidsin meeles Inseadis õppinud Taavet Hinrikuse soovitust, kelle kohta Directorist lugesin: „Sa ei lähe sinna eneseleidmisega tegelema, sa lähed õppima, enda jaoks.“ Ning Cassis sobis mulle kõik: atmosfäär, inimesed, keskkond… Tunnen, et see on minu koht. Õpingud kestavad Londonis igakuiste sessioonidena intensiivselt kaks aastat. Aga sellest, mida ma plaanin teha pärast magistriõpinguid, on praegu veel vara rääkida.

Seniks aga püüan lisaks senisele Tallinna Lennujaama nõukogu liikme rollile kanda väärikalt ka EASi nõukogu esimehe rolli.