Ruth Oltjer, hästi peidetud kroonijuveel

Mis on selle taga, et  just Chemi-Pharmi asutaja Ruth Oltjer, kellest seni nii vähesed teadsid, tänavu aasta ettevõtja tiitli sai? 

Kirja pani Taivo Paju.

Kui ma Aasias käisin ja võõrustajale kingituse üle andsin, siis ei suutnud ma kogu pidulikkuse juures kuidagi naeru tagasi hoida. Ulatasin nimelt kingituse ühele kohalikule tähtsale tegelasele, kes istus minu vastas üle laua, tema aga vaatas mind ja teatas: „Oi, mis te nüüd, mis te nüüd, ma ei saa seda vastu võtta!“ Ning andis mulle kingituse tagasi.

Andsin siis püüdlikult kingituse teist korda üle, öeldes, et see on väike asi, toodud otse Eestist. Aga ikka ei võetud seda vastu. „Oi, mis te nüüd, mis te nüüd!“ kõlas taas ning kingitus anti mulle taas tagasi.

Kui ma siis kolmandat korda püüdsin kingi üle anda, võeti see siiski vastu ning ma nägin, et kingi saajal oli selle üle siiralt hea meel.

Mulle aga tükkis naer kogu aeg peale, sest see kõik oligi täpselt nagu õpikus! Tavad on seal sellised, et sa peadki oma kingitust kolm korda üle andma!

Tegelikult on Aasias nagu ka igal pool mujal üliolulised kaks põhimõtet: tea kohalikke olusid ning leia sealt häid sõpru. Alustasime Aasiasse minekut Singapurist, kus ma teadsin üht erukoloneli. Tellisin tema abiga sealselt ülikoolilt Aasia kultuuri kohta kolmepäevase koolituse. Aga mitte lihtsalt koolituse, vaid keskendusime just sellele, kuidas nemad näevad seda, kui inimesed Eestist – nende jaoks täiesti tundmatult maalt – tahavad Singapuris äri alustada. Millised on meie võimalused, kellega peaksime suhtlema ja kuidas võtmeisikute jutule pääsema.

Ka Malaisias tellisime Kuala Lumpuri ülikoolilt täpselt samasuguse kursuse. Pääsesin sealgi ühe erukoloneli jutule, kellel oli soov saada Eesti aukonsuliks. Lootsin tema abil mõned töötajad leida, kuid läks hoopis nii, et praegusest Eesti aukonsulist sai meie firma Aasia regiooni juht.

Aasias on just erusõjaväelased need, kes seisavad valitsuse ja ärimeeste vahel ja on seega väga olulised isikud. Nad teavad, kelle uksest pead sisse astuma ja mida rääkima. Tõsi, rääkima pead ikka ise, aga kogu suhtekorralduse suudavad nad sulle ära teha. Sellest on palju abi. Ja kui sa nendega veel sõbraks saad, siis on eriti tore asju ajada! Võin tõesti öelda, et Aasias on toredad, avatud ja südamlikud inimesed.

Sama põhimõte kehtib ka Venemaal. Venemaa on tegelikult see võti, tänu millele me viimase kriisi suhteliselt valutult üle elasime. Sest mitte ükski Euroopa riik ei tellinud kriisi esimese nelja kuu jooksul mitte midagi – olime nagu vaakumis, keegi ei teadnud, mis tuleb.

Ma ei ole kogenud Venemaal tegutsedes ühtki ebameeldivat üllatust, keerulisi vaidlusi pidasin algaastail hoopis Eesti tollis. Olen ju Vene ajal koolis käinud ja tundsin seda süsteemi. Küll aga õppisin seda, et Venemaal on ääretult tähtis see, et su koostööpartnerid oleksid sinu isiklikud sõbrad, kes tulevad sinu jõulupeole ja kelle pidudele sind oodatakse. Nendega tuleb sõna otseses mõttes heaks sõbraks saada, perekonniti läbi käia ja üksteise eest seista. Nad on ikka nii sõbrad, et kui kellelgi on mure, siis ta võtab telefoni ja helistab. Kohe.

Olen käinud paljudes riiklikes Eesti äridelegatsiooniga visiitidel kaasas: Kasahstanis, Valgevenes, Usbekistanis, Lätis, Rootsis, Jaapanis… Hästi kõvasti aitas mind toonane Eesti suursaadik Jaapanis Peeter Miller, kui käisin seal Eesti riigivisiidi delegatsiooniga kaasas.

Võin küll öelda, et mind on välisministeerium ettevõtjana väga-väga palju aidanud. Väga heal tasemel oli ka näiteks viimane riigivisiit Indoneesiasse, mida korraldasid Eesti ja Soome välisministrid Urmas Paet ja Alexander Stubb ühiselt. Indoneesia Soome saatkonnas toimus palju ärifoorumeid – sellised asjad on ettevõtja jaoks äärmiselt tõhusad tööriistad.

Leedus aga viis Eesti eelmine suursaadik Tiit Naber mind käekõrval Kasahstani saatkonda. See oli ju täiesti mitteametlik visiit, aga sain paljud tähtsad asjad räägitud ning praeguseks on Kasahstanis meie firmale roheline tee antud.

See ei ole päris tavaline, et suursaadik sind käekõrval teise riigi saatkonda viib. Võib-olla olen osanud neid võimalusi tavapärasest rohkem ära kasutada, aga mina olen küll riigi abi selgelt tundnud. Võin öelda ka, et EAS saab ilmaasjata vastu päid ja jalgu, nendest olnud palju abi. Samuti kaubandus-tööstuskojast…

Riigi tugi aitab eriti Aasias kõvasti kaasa. Aserbaidžaanis tahame ehitada uue tehase, oleme isegi juba maatüki välja vaadanud, aga sealne valitsus peab andma selge vastuse, kas nad tahavad meie tehast sinna. Aserbaidžaani riigi esindaja tuleb meid peatselt üle vaatama ja siis tehakse otsus.

Kontroll

Chemi-Pharmi tooteid müüakse 15 riigis, kolmes on käsil registreerimisprotsess ja hetkel valmistame ette veel ühte riiki sisenemist. Tehased plaanime avada Aserbaidžaanis ja Aasias, ilmselt Indoneesias või siis Malaisias. See on pidev protsess.

Aga ei ole minagi valusatest õppetundidest pääsenud, ja otse koduukse all. Aga tänu sellele oskan nüüd ettevaatlikum olla. Kui omal ajal Lätti tütarfirma tegime, olin väga algaja juht, käisin alles ülikoolis. Kontroll oli märksa nõrgem, kui oleks pidanud olema, kuid ma ei osanud tõesti kahtlustada, et sealse tütarfirma juht hakkab firmast vara välja kantima.

Ehitasime Lätti kontori, kuid ma ei kontrollinud pabereid, ning juht vormistas ruumid oma ema nimele ning kantis seega meie kontori firmast välja. Samal ajal registreeris ta Lätis oma nimele ka meie kaubamärgid, aga need saime kohtuvaidluste käigus siiski tagasi. Samuti püüdis ta meie brändi alt hoopis ühte Läti kohalikku toodet müüa. Saime sellele jälile, sest kvaliteedi vahe oli nii suur, et üks klient sai asjast aru ja teavitas meid.

Tegelikult ma muidugi tajusin mingeid märke, rääkisin sellest ka oma majandusõppejõududele. Nad hoiatasid mind ja soovitasid äri kiirelt lõpetada, kas või pankroti kaudu, et siis raamatupidamine läbi analüüsida. Aga ma lihtsalt ei suutnud neid uskuda.

Kokkuvõttes pääsesime sellest seisust siiski suhteliselt valutult. Palkasime uue väga noore juhtkonna ja enamik vanu töötajaid  jätkas meiega. Suutsime oma kliendid kolme nädalaga tagasi saada.

Kogesin, et sellises olukorras ei tohi tippjuht takerduda minevikku ja juriidiliste probleemide rägastikku. See töö tuleb jätta juristidele ja audiitoritele. Tulebki vaadata tulevikku ja kliendi usaldus väga kiirelt tagasi võita.

Nüüd oskan kohe pöörata tähelepanu sellele, kui asjad ei lähe nii, nagu ootad. Probleemid tuleb lahendada kohe, kui nad tekivad, mitte oodata, et ehk lähevad ise mööda. Ei lähe.

Ma olen toetuse eest väga tänulik ka oma perele. Abikaasa hoiab silma peal firma igapäevasel tööl ning kuna ta on hariduselt insener, oskab ta alati tootmise jaoks parimaid lahendusi välja pakkuda. Tütred aitavad kaasa juriidilistes küsimustes. Muide, varasematel aastatel käisid nad hoolega abiks tooteile silte kleepimas. Siis polnud ma veel andnud allkirja, et hoidun lapstööjõu kasutamisest.

Mina kui juht

Kui 2000. aastal lisaks müügile ka oma tootmise ja tootearenduse käivitasime, siis muutus mu roll päris kõvasti. Tööle tulid valdkonnajuhid (tootmine, müük, raamatupidamine) ja minust sai üldjuht. Eks ma algul kippusin ikka liialt operatiivsete asjadega tegelema – sa ei kasva ju juhiks ühe päevaga. Aga see kõik tuleb kuidagi samm-sammult, iseenesest.

Praegu pean oma juhitöös kõige tähtsamaks kolme asja.

Esiteks tootearendust. Tootearenduses peavad olema erinevad inimesed: ühelt poolt müügiinimesed, kes otse tarbijaga suhtlevad, teiselt poolt keemikud ja füüsikud.

Teiseks huvitavad mind turud. Ehkki müügiinimesed suhtlevad meie klientidega tihedalt, käin erialamessidel ikka ise alati kohal. Tahan ise inimestega rääkida ja tegelikust olukorrast kohapeal aru saada.

Kolmandaks: pean oluliseks, et valin oma tiimi uusi inimesi ise. Kui mitte varem, siis lõppvoorus tahan nendega kindlasti kohtuda. Mulle meeldib vaadata töötajaid selle pilguga, et arendada edasi nende tugevusi, mitte lasta nõrkustel olla. See tähendab, et kui uus inimene tuleb, võime vabalt selle koha ametijuhendid ja tööülesanded ümber vaadata. Sest eelmisel inimesel, kes selles ametis oli, olid võib-olla hoopis mingid muud tugevad küljed. Meie jaoks ei ole ametijuhendid ega -nimetused mingid dogmad,  niikuinii vaatame firma struktuuri neli korda aastas üle.

Valime uusi inimesi põhjalikult. Katseaeg kestab neli kuud – sellega näeb täpselt ära, kas inimene sobib sinu kollektiivi, kas ta saab oma tööga hakkama. Tegin isegi oma magistritöö teemal, missugused on hea müügimehe isikuomadused. Tegelikult on need väga sarnased hea juhi isikuomadustele, võib-olla vastutuse võtmist ja initsiatiivikust on veidi vähem, aga kattuvust on üllatavalt palju.

Kes juba tuleb, peab tõesti siiralt tahtma sel kohal töötada. Vaatan inimese energilisust, pealehakkamist, tahtmist. Hoiame palgataset valdkonna keskmisena, aga see sõltub hästi palju tööpanusest, nagu ka preemiate suurus. Usun, et peamine motivaator ei ole meie töötajate jaoks raha, vaid pigem see, et nad töötavad rahvusvahelises firmas ja saavad külastada teisi riike ning suhelda väga paljude klientidega. Kindlasti laiendab see nende silmaringi ning tõstab konkurentsivõimet tööturul.

Minu jaoks ei ole see probleem, kui tulemus ei tule homme, vaid vaid mingi pikema aja pärast. Aga mulle on tõesti tähtis, kui meie inimesed tulevad rõõmsalt tööle, et neil oleks uhke tunne. Noortele emadele on meil paindlik tööaeg, väikse koerakutsika võid tööle kaasa võtta ja padja peale magama panna. Range meesjuhi ettevõttes midagi sellist tavaliselt vist ikka pole.

Aga mida ma tõesti ei salli, on see, kui inimesel pole prioriteedid paigas. Kui ta ei saa aru, mis on oluline, ning tegeleb enda jaoks meeldivate asjadega, samal ajal kui firma jaoks tähtsad asjad jäävad tegemata.  See tähendab elamist teiste töötajate arvel, sest tarned ju hilineda ei saa.

Aga väike ettevõte saab olla ja peabki olema paindlik. Kui maailmas olid sea- ja linnugripi epideemiad, siis kerkis desinfitseerimisvahendite nõudlus lakke ja me töötasime ööpäev läbi, et tekkinud nõudlust katta.

Meie oma ema Teresa

Mind on Aasias hakatud uueks  ema Teresaks hüüdma, kui ma jälle lähen ja sealsetes meditsiiniasutustes näppu vibutan. Aga olen kogenud selliseid asju, mida Euroopas ei oska ettegi kujutada…  Kord pidi mu süda seisma jääma ühes Malaisia riigihaiglas, kui nägin, mis lastekirurgia osakonnas toimus. Operatsiooniplokil puudusid uksed ning kogu elav loodus, mis oli õues, oli ka operatsioonitoas, kaasa arvatud kärbsed. Ja siis tuli arst operatsioonilt ning kõik see, mis oli selle käigus eemaldatud, visati sinnasamma põrandale. Korraks tekkis metsik kassikähmlus, ja tükid kadusid põrandalt hetkega.

Seda nähes mõistad, miks maailmas nakatub igal aastal 70 miljonit inimest haiglasisestesse infektsioonidesse, 7 miljonit neist sureb. Siin näengi enda ja meie firma missiooni. Meie desinfitseerimisvahendite ja selgitustöö abil on seda olukorda võimalik tublisti paradada.

Naisena tahaks ju, et maailm oleks turvalisem. Ja mul on väga hea meel, kui saan sellele ise kaasa aidata.

Kui sa siis pärast selliseid üleelamisi Eestisse tuled, saad aru, kui hea on Eestis elada-töötada, kui hea on meie meditsiinisüsteem ja majanduskliima. Ma ei nurise sookvootide ega millegi üle. Kõik, kes meie elu-olu üle kurdavad, võiksid minna ja vaadata, kuidas mujal asjad käivad.

Mujal maailmas tulebki aga ringi liikuda, sest ainult nii, silmad ja kõrvad lahti, saad uusi ideid. Tegeleme just praegu uue tehnoloogia sisseostmisega, mis võimaldab kreemide aluspõhjad valmistada külmsegamismeetodil. Meie eesmärgiks on välja jõuda mähkmete all kasutatavate kreemideni, mis väldivad lamatiste teket, parandades nahaalust verevarustust. Veelgi enam: looduslikel komponentidel, nagu aaloe ja jojobaõli, põhinevad kreemid soodustavad isegi haavandite paranemist. Selle idee sain Jaapanist, kus tuli jutuks, et sellistest kreemidest on seal tohutu puudus. See vajadus ja nõudlus on tegelikult kogu maailmas suur.

Ideaalis tahaksin, et meie firmal oleksid rahulolevad kliendid, et me pakuksime neile just õiget asja, mida nad tõesti vajavad. Et mul oleksid head, targad töötajad. Et me ei investeeriks end kasvades lõhki. Naisena ma olen võõrkapitali kaasamisel ettevaatlik – kasutame seda kõvasti vähem, kui pangad lubaksid. Juhina pean tagama oma ressursi, et sellega hakkama saama.

Meie firmat on päris palju tahetud ära osta. Esimest korda siis, kui sisenesime Vene turule. Siis ma mõtlesin, et okei, teeme Venemaa ära, siis läheb hind paremaks. Aga nüüd, kui oleme teel Aasiasse, on nii huvitav, et ei tahaks küll firmat maha müüa. Hasarti peab ju elus olema! Aga see on päris kindel, et oma firmat juhtides teen iga päev benji-hüppeid, nii et nende adrenaliinilaksude kõrvale ma päris benji-hüppeid ei vajagi.