Töö vs kodu: kuidas ettenähtud ajaga hakkama saada, nii tööl kui kodus

Igast viiest töötajast kaks ei ole rahul aja jagunemisega töö ja kodu vahel, nagu näitas hiljutine USAs läbi viidud uuring. Selle autori Bruce Katcheri sõnul on tasakaalu puudumise põhjuseks pikad tööpäevad, muutuv demograafia, sõidu peale kuluv aeg, suurenenud nõudmised tööl ning töö ja kodu piiride kadumine. Kirjutab Ardo Reinsalu.

Väsimus kui varjatud ajaraiskaja

Väsimust ei liigitata tavaliselt tüüpiliste ajaraiskajate sekka, sest sellest tingitud ebaefektiivsust ei ole kerge märgata. Ometi on ju teada, et väsinud inimese reaktsiooniaeg ja otsustusvõime halveneb ning ta ei suuda eesmärgist kinni pidada. Väsimus pärsib informatsiooni töötlemisoskust, lühiajalist mälu, jõudlust, motivatsiooni, valmisolekut, tähelepanu ja kannatlikkust. Sisuliselt mõjutab väsimus pea kõiki meie oskusi ja omadusi!

Tulemuseks on olukord, kus me kulutame sama töö tegemiseks kauem aega, näiteks läheb ühe aruande koostamiseks tunni asemel tund ja viisteist minutit. Või teeme töö jooksul rohkem vigu, mille parandamiseks peame hiljem uuesti aega leidma. Rääkimata kõikidest nendest loovatest ideedest, mis jäävadki väsimuse tõttu tekitamata! Mida siis teha või õigemini, mida saaks ettevõtte juht ära teha selleks, et töötajad oleksid reipamad?

Suhtumise muutumine

Õnneks on suhtumine ületöötamisse muutumas. Kui 90. aastatel oli spetsialist või juht, kes jäi õhtuti pärast teisi kontorisse tööd tegema, edukuse etalon, siis täna näitab see, et inimene ei saa mingil põhjusel ettenähtud tööajaga hakkama. Esimese sammuna tuleks ettevõttes levitada suhtumist, et ületöötamine on taunitav. Kui töötaja ei saa tööajaga hakkama, on kõikide (sh ülemuse) huvides leida üles põhjused ja need kõrvaldada.

Sageli näen koolitustel ettevõtteid, kus ei ole töötajatele puhkamiseks eraldi kohta ette nähtud. See on ju umbes sama, nagu puuduks meil kodus magamistuba – viskame ennast niisama teleka ette vaibale ja üritame magada. Inimene ei suuda 8 tundi järjest efektiivselt panustada. Väikesed puhkepausid on aga kasulikumad, kui seda teha selleks ettenähtud puhkenurgas, eemal stressirikkast töökeskkonnast.

Sea sisse ka minipauside reegel. Korraldasime koostöös Tallinna Ülikooli tudengitega uuringu, kus jälgisime inimeste võimet arvuti taga efektiivselt tööd teha.

Palusime osalejatel toksida arvutisse etteantud teksti ja spetsiaalne programm mõõtis sisestusvigade rohkust ajas. Selgus lihtne reegel: iga 30–40 minuti pideva töö järel hakkas vigade arv järsult suurenema! Seevastu isegi lühike puhkepaus või tegelemine mingi muu asjaga tõstis keskendumise kiiresti endisele tasemele ja vigade arv vähenes. Nii et minipaus tuleks võtta iga 40-45 minuti järel.

Pandlik graafik

Traditsiooniline 8–17 tööpäev on jäänuk eelmisest sajandist. Milleks korraldada näiteks hommikul kl 8 koosolekut, kui samasse ruumi kogunevad nii värsked hommikuinimesed kui ka õhtuinimesed, kes pole sel ajal veel kõige mõtteaktiivsemad?

Igal inimesel on oma füsioloogiliselt efektiivne aeg, kus ta teeb olulised ja tähelepanu nõudvad ülesanded kiiremini valmis. Ajakirjas Social Psychological and Personality Science avaldatud uuring näitas, et oma aega ise korraldavatel töötajatel olid edukamad töötulemused.

Üks suur ajaröövel on muidugi igapäevane transport, eriti hommikused ja õhtused ummikud. Paindlik töögraafik (tulles tööle pisut teisel kellaajal) aitab logistikale kulunud aega vähendada 40 minuti pealt 20 minutini – see on suur võit. 20 minutit päevas teeb aastas ligi 2 nädalat tööaega!

Kindlasti tasub kaaluda, kas antud töökohas on võimalik teha osaliselt kodukontori päevi? Kodus töötamisel on loomulikult oma miinused (nt motiveerimine), aga ka plussid – kui kedagi teist pole kodus, on seal rahulikum töökeskkond. Samuti ei kulu aega transpordile, segajatele ja katkestustele.

Mõnele töötajale sobib osaline koormus, näiteks lapsega pikka aega kodus olnud vanem tuleks ehk varem tööle tagasi, kui saaks alustada osalise koormusega. Kindlasti on sama oluline sisseelamistugi täiendkoolituse näol. Me võime ju nõuda töötajalt, et ta ise endaga toime tuleks – ja ta tulebki –, aga see võtab lihtsalt rohkem aega ja ressurssi.

Isiklik elu

Suures plaanis jagunevad meie igapäevased tegevused kolme gruppi: töö, kodu, hobid. Kõik need kolm valdkonda võistlevad omavahel meie aja pärast. Hästi tasakaalus päevakava üritab neid omavahel kokku tuua, et üks hakkaks teist toetama.

Vaata, kas saad ühildada hobi ja töökoha geograafiliselt. Võib-olla on teises linnaservas asuv spordiklubi tõesti Eesti parim, aga kui sul läheb nädalas 3 tundi ainult sellega seotud logistikale, tuleb see aeg millegi muu arvelt. Teine võimalus on ühitada tööalane suhtlemine (milleks tuleb samuti aega leida) oma hobidega.

Kui sulle meeldib käia aeroobikas, keeglit mängimas või võõrkeelt õppimas, siis miks mitte kaasata sinna mõned kolleegid! Ühised huvid aitavad luua paremat tööõhkkonda ja arendavad suhteid, mille peale pole siis kontoris vaja enam aega kulutada.

Ära unusta pereliikmeid! Mujalt maailmast on palju positiivseid näiteid (nt Siemens), kus lastehoiuteenuse korraldamine on aidanud tööd tõhusamaks muuta ja rahulolu kasvatada. Piisab vähesest – mõnikord on vaja näiteks õhtuse koosoleku tõttu laps korraks tööle kaasa võtta ja siis on suur vahe, kas ta istub tüdinult kontoritoolil või veedab aega hästi sisustatud lastenurgas. Õpilased, kes varem koolist vabaks saavad, võiksid aga omaette kohas mugavalt ema-isa oodata ja näiteks kodutöid teha seni, kuni nood rahuliku südamega tööasjadega tegelevad.

Paljud ettevõtted kaasavad suve-talvepäevadele ka pereliikmeid, kuid see komme võiks laiemalt levida. Isegi kui ürituse sisu on erialane, annab ikka korraldada lisaprogramm abikaasadele ja lastele. Või miks mitte teha korra aastas lahtiste uste päevi ja üritusi, kus pereliikmed saaksid osaleda ning ühtlasi organisatsiooniga tutvuda. See ei too kaasa suuri kulusid, küll aga tõuseb kasu pereliikmete positiivsest suhtumisest.