Valnes: võti pole oluline, lukk on põhiline

Valnes on paarikümne aastaga kasvanud lukkude maaletoojast tootmisettevõtteks, mille pakutavat usaldavad nii vanglad kui ka riigikogu. Tõusev trend on biomeetrilised lukud, mis avavad ukse näiteks sõrmejälje, silmaiirise või käe veresoonte järgi. Kirjutas Inseneeria kaasautor Erik Aru.

Valnese lukud sulgevad uksi Viru ja Tartu vanglas, Toompea lossis, Maarjamõisa kliinikus ning paljudes kaitseväe objektides, rääkimata elu- ja büroohoonetest. „See paika ei pea, et lukk on looma jaoks,“ ütleb Valnese juhatuse esimees Kuldar Saun. „Tugeva luku lõhkumine on see, mida inimesed tähele panevad, ja see segab ka sissemurdjaid.“

„Meie tootevalikus on kõik, mis uste avamist ja sulgemist puudutab – uste automaatikad, läbipääsusüsteemid, lukustus,“ lisab ettevõtte nõukogu esimees Alvar Veersalu, kelle sõnul on lukkude maailmas praegu väga huvitav aeg. Märksa odavamaks on läinud kõrgtehnoloogilised lahendused, mis veel kümmekond aastat tagasi olid taskukohased vaid väga suurtele organisatsioonidele.

Eestlastel konservatiivne maitse

Võrreldes ülejäänud Euroopaga on eestlased lukkude suhtes võrdlemisi vanamoodsad, võib isegi öelda, et ajast maha jäänud. Üks konservatiivsuse põhjusi on muidugi hind. Kui läänemaailmas ostetakse üldiselt kallimaid mehaanilisi lukke, siis eestlased eelistavad odavamaid tooteid, mille vahe elektroonilistega on juba enam kui kahekordne. Elektroonilise luku kõrge ostuhind peaks aga ajaga end tasa teenima. Mehaanilisi lukke nimelt tuleb millalgi vahetada. Üks põhjus on see, et võtmed kaovad, teine aga näiteks see, et mehaaniliste turvalukkude patendid, mille järgi võtmekoopiaid saab teha, lõppevad.

Valnes propageerib Eestis pigem Kesk-Euroopa arusaama lukkudest – kolmest punktist lukustuvad lukud, ukse siseküljel aga lingid, mitte väikesed ja sageli ebamugavad nupud, mis on moes Põhjamaades. Erinev on ka luku konstruktsioon. Kesk-Euroopa lukud on veidi tugevamad ja massiivsemad kui Skandinaavia omad – neil on tugevamad lehtvedrud ja suuremad keeled.

Mingil määral on see meie naasmine möödanikku – ka Nõukogude Liidu lukustandard põhines Saksa DIN-il, vähemalt sõnades. „Nad kasutasid valesid materjale, lukud olid ebatäpselt valmistatud ja sellega nad rikkusid natuke ära seda tüüpi lukkude maine,“ nendib Saun.

Kui vanematel majadel on kõige rohkem madalaima klassi lukke, siis mitteturvalise lukustusega uusi hooneid kerkib Eestis vähe. Uued hooned valmivad tavaliselt korraliku mehaanilise lukustusega. Ehk võiks aga veelgi paremini. „Kui muidu oleme IT-s edumeelsed, siis elektroonilise lukustuse poolest oleme Kesk-Euroopaga võrreldes küll maha jäänud,“ leiab Veersalu.

Moodne biomeetriline tuvastamine

Üks tõusev trend on biomeetriline tuvastamine – ehk siis lukud, mis tunnevad inimese ära nende füüsiliste mõõtude järgi. „Sõrmejäljelugemine on hetkel kõige mugavam,“ ütleb Kuldar Saun. Sõrmejäljelugejat on lihtne panna kõrgusele, mis sobib kõigile inimestele – mõnel puhul näiteks lingi sisse – ja see töötab kiiresti.

Sõrmejäljelugemise vastu töötavad kõige enam inimeste eelarvamused. Nimelt on paljud filmides näinud, kuidas lukke avatakse – võetakse näiteks joogiklaasi pealt kellegi sõrmejälg ja valmistatakse plastmassist tema sõrme koopia. Tegelikus elus sellised trikid ei toimi.

Teiste biomeetrilise tuvastamise moodustega on erinevaid probleeme. Silmaiirise järgi inimeste tuvastamine on küll üks kindel moodus, kuid seadet on praktiliselt võimatu kõigile sobivale kõrgusele panna – ikka peab keegi selle kasutamiseks kükitama või keegi tooli peale ronima. Lisaks on uuringud näidanud, et inimestele ei meeldi oma silmaga mingist tundmatust august sisse vaadata. On küll juttu tehnoloogiast, mis lubaks silmaiirist eemalt skannida, kuid tootmisesse ei ole see veel jõudnud.

Lisaks neile on olemas ka näo või hääle järgi tuvastavad lukud, kuid kumbki neist ei taga sajaprotsendilist kindlust. Üks uus tehnoloogia on ka tuvastamine käe veresoonte järgi – needki pidid igal inimesel erinevad olema.

Prioriteediks turvalisus ja muukimiskindlus

Lukustuse juures on üks olulisemaid küsimusi turvalisus. Kaubamärk, mille järgi paljud lukku valivad, ei ütle siin midagi. Iga suurem valmistaja toodab nii lihtsaid kasutuslukke, turvalukke kui ka kõrgturvalukke. Reegel on see, et uksele piisab ühest korralikust lukust. Mitu lihtsat lukku ei tee ust turvaliseks – seda enam, et tavaliselt jäävad inimesed neist ehk üht kasutama. Seejärel jääb küsimus, kas valida mehaaniline või elektrooniline lukk. Või mõlema kombinatsioon. Nutilukk pakub lisaks turvalisusele ka mugavust. „Kui võtmega askeldamisest lahti saada, siis muutub uste avamine palju mugavamaks,“ ütleb Saun. Selge, et inimesel on seda lihtsam, mida tühjemad on tema taskud.

Lisaks lubab elektrooniline lukk mugavalt jagada õigusi, millisest uksest keegi siseneda võib – ja neid ka ära võtta. Kuigi sarjastatud mehaaniliste lukkudegagi hoones saab kasutajatele eri õigusi anda – mõni võti avab kõik uksed, mõni mingi osa või ka vaid ühe – eeldab see siiski füüsilise võtme olemasolu.

Elektrooniliste lukkude puuduseks on see, et üldjuhul vajavad need elektrienergiat ehk siis juhtmeid, mida võib olla ebamugav paigaldada, või patareid, mis peab küll kaua vastu, aga kunagi saab ikka tühjaks. Olemas on küll ka selline mehaanilise ja elektroonilise luku kombinatsioon, mille südamik toodab võtme sisestamisel ise energiat.

Luku turvalisuse juures on oluline muukimiskindlus ja võtme kopeerimiskaitstus. Lihtsa, mitteturvalise luku, avab oskaja mees õigete riistadega kiiresti ja vaikselt – ja pärast paneb selle veel lukkugi. „Üldiselt on enamik inimesi üllatunud, kui tal võti kaotsi läheb ja keegi kohale tuleb ja ukse 30 sekundiga lahti teeb, et kas nii kiiresti käibki,“ ütleb Alvar Veersalu. „Kehtib ka see reegel, et mida rohkem mingit toodet on müüdud, seda paremini seda tuntakse ja seda paremini osatakse ka muukida.“

Luku avaja otsib alati üles nõrgima lüli. Lukul võib olla tugev südamik ja kaitsmed selle ümber, aga kui keel on nõrk, läheb avaja selle kallale. Rolli mängib ka uks – kui suur on pragu selle ja piida vahel, kui lihtsalt on uks lahti painutatav, et keelele ligi pääseda. Ainult need lukud, mida on keerulisem avada, vajavad puurimist. Tavaliselt saab ukse seda lõhkumata lahti, vaid lukk võib kasutuskõlbmatuks muutuda. „Kokkuvõttes saab iga luku lahti, kui just päris seifiga tegu ei ole, küsimus on ainult ajas,“ räägib Kuldar Saun.

Suur osa lukke vastab teatud standarditele ja neid testitakse sertifitseerimisettevõtete laborites. Saadud sertifikaat näitab ära tugevuse, muukimiskindluse ja turvataseme. Lisaks suhtlevad Valnese inimesed firmadega, mis on spetsialiseerunud lukkude avamisele. Saadud teadmisi rakendab ettevõte oma tootmises. „Tänu sellele infole võime öelda, et meie lukke on neil väga raske lahti saada, mis tähendab, et varastel samamoodi, meie suurte ja kuulsate konkurentide paljusid lukke on neil aga väga lihtne lahti saada,“ ütleb Kuldar Saun.

Valnese algus

Valnes sai alguse 1993. aastal, eesmärgiks tegeleda lukkude, lukukaupade ja nendega seotud toodete hulgi- ja projektimüügiga. Sel ajal tegutsesid Eestis üksikud lukukauplused, mis olid suunatud jaekliendile – nii oli turul selgelt tühimik. „Meie orienteeritus oli kohe ärikliendile,“ räägib Saun. „Ehk siis uksetootjad, ehitusobjektid ja ka lukukauplused.“

Valnes alustas koostööd erinevate välis- ja kodumaiste partneritega. Juba algusest peale ei tegelenud ettevõte pelgalt teiste tootjate kaupade vahendamisega, vaid pidas ka tootearendusmeeskonda, kelle ülesanne oli mõelda, kuidas kohandada importkaubad Eesti turule sobivaks.

„Kohapealse tarbija tundmine ja vastavalt tarbijale erilahenduste väljatöötamine ja pakkumine,“ kirjeldab Saun konkurentsieeliseid. „Me oleme kindlasti paindlikum suurtest välismaistest konkurentidest, kes lükkavad siia välismaal väljatöötatud lahendusi – eks kohapeal paistab, kas see sobib või ei sobi.“ Riigiti on aga maitsed lukustuse vallas päris erinevad. Kui lääneeurooplased ning jaapanlased armastavad elektroonilisi lukke ja ameeriklased tahavad enda ust mobiiliga avada, siis skandinaavlased nõuavad tavaliselt mehaanilist võtit.

Praegu on Valnese palgal 35 inimest, peamiselt mehaanika- ja elektroonikainsenerid. Lisandunud on ka päris oma kaubamärgi all tootmine. Põhiliselt valmistavad Valnese lukke erinevad alltöövõtjad Eestis ja välismaal, osa tooteid aga komplekteerib ettevõte ise. Kui firma alustas müügiga Eestis, siis nüüdseks on lisandunud Soome ja Läti ning vähesel määral ka muudki turud.

Suuremate objektide – Eestis loetakse suuremaks selliseid hooneid, kus on sadu lukke, kuid mujal maailmas on suurem siiski tuhandete ustega projekt – ettevalmistus võtab pikalt aega. „Aastaid enne koostame lukustusprojekti,“ kirjeldab Veersalu. „Hoonete lukustuse teeb keeruliseks see, et seal on palju erineva funktsiooniga uksi – turvauksed, tuletõkkeuksed, klaasiga uksed, tavalised kabinetiuksed, automaatika.“