Viis alatut valet IQ-testide kohta

Võimekus- ja intelligentsustestide kasutamine on juhile ääretult ahvatlev – see on otsekui võluvits, mis otsib välja õppimisvõimelised ja edukad töötajad, parimatest parimad. Kuid nende testide tulemustel on inimese elule suur mõju. Need lahterdavad ühed sobivateks ja teised sobimatuteks.

Juhtimisguru Charles Handy toob välja üheksa intelligentsuse liiki, väites samas, et neid võib olla rohkemgi:

• faktilistel teadmistel põhinev intelligentsus – elav entsüklopeedia
• analüütiline – ristsõnade ja mõistatuste lahendaja
• keeleline – mitme keele rääkija
• ruumiline – asjade mudelisse paigutaja
• muusikaline intelligentsus – nagu Mozart
• praktiline – konstruktori võimed
• kehaline – sporditäht
• intuitiivne – tunnetab ja näeb asju, mida teised ei suuda näha
• interpersonaalne – kõrge empaatia

Manfred Kets de Vries räägib ka matemaatilis-loogilisest intelligentsusest. Oluline on aga see, et ükski neist intelligentsuse liikidest ei pruugi olla teisega seotud. See tähendab, et sa võid olla helge ühes ja rumal teises. Psühholoogid ütlevad naljatlemisi, et intelligentsus on see, mida IQ-test parajasti mõõdab.

Millist intelligentsust mõõdavad intelligentsustestid?

Testitegijad seda ise tihti ei selgitagi. Kets de Vries väidab, et testid keskenduvad matemaatilis-loogilise intelligentsuse mõõtmisele, sest seda väärtustab ühiskond. Sedalaadi intelligentsusega inimesed saavad alati IQ-testides hea tulemuse. Veelgi enam, me ütleme selliste inimeste kohta, et nad on intelligentsed, neil on kõrge IQ. Siit tuleneb võimekustestide esimene viga. Me mõõdame ühte intelligentsuse liiki, aga peame selliseid inimesi justkui üldvõimekateks. Aga üldist võimekust, mis hõlmab iga eluala, ei ole olemas.

Viis müüti, mis testide kasutamise kohta kasutusel on:

1. Head hinded koolis ennustavad tööedu. SEE ON VALE.

Laialt levinud arvamus, et heade hinnetega kooliõpilane on elus edukam, on müüt. Tõestatud seos edukuse ja heade hinnete vahel puudub. McClelland toob näite oma kaheksast parimast üliõpilasest, kes said kunagi koolis maksimumhindeid. 15–18 aasta pärast ei saanud ta neid kuidagi eristada üliõpilastest, kes õppisid koolis madalatele hinnetele. Ainuke märgatav erisus oli see, et paremate hinnetega õpilased said juura- või meditsiinikoolidesse paremini sisse. Aga nende karjäär ei olnud märkimisväärselt edukam kui teistel. Samasuguse tulemuse annavad ka teised uuringud. Samuti ei mõjuta hinded koolis kõrget intelligentsust eeldava ametiposti töönäitajaid-tulemusi.

Küll aga mõjutavad intelligentsustesti tulemused hindeid koolis. Õpetajad tahavad õpilasi, keda on kergem õpetada ja kes saavad paremaid hindeid. Selliste õpilaste valimine oma kooli on õpetajate huvides. McClelland on veendunud, et lihtsalt ja ainuüksi õpetajate mugavuse ning kergema elu huvides pole eetiline ja õiglane lasta õpetajatel otsustada, kes väärib õpetamist ja kes mitte.

2. Intelligentsustestide tulemus ennustab tööalast edu. SEE ON VALE.

Seost võimekustesti tulemuse ja kutsealase edukuse vahel on uurinud Ameerika psühholoogid R. L. Thorndike ja E. Hagen. Tulemus aga ei näidanud piisavat seost. Kets de Vries väidab, et kõrge IQ võib mõjutada edukust ainult 20% ulatuses. Pealegi tekib küsimus, milline peab olema kindlale ametile vastav võimekus ja sellest tulenev soovitud testi tulemus.

Kiire õppimisvõime on oluline nii organisatsiooni kui üksikisiku arengus. Ometi ei saa kuidagi väita, et intelligentsustesti tulemus mõõdab õppimisvõime kiirust. Itaalia päritolu uurija E. E. Ghiselli, kes on 50 aastat uurinud võimekustestide kehtivust, kinnitab, et on välja toonud intelligentsustestide seose õppimisvõimega. Skaalal 0–1 on intelligentsustestide seos õppimisvõimega 0,42 ja seos tööoskustega 0,23. Järelikult ei ole tõestatud, et intelligentsustesti tulemusel oleks püsiv seos õppimisvõime ja reaalsete oskustega. See kehtib kõikides eluvaldkondades. 

Skaalal 0–1 on intelligentsustestide seos õppimisvõimega 0,42
ja seos tööoskustega 0,23.

Testimise pooldajad väidavad, et head IQ-testi tulemused on tähtsad just keerukate, hierarhiliselt kõrgemate ametite puhul. Selle kontrollimiseks võrreldi arvestajat ja börsimaaklerit. Testimise pooldajate väite kohaselt mõjutab börsimaakleri intelligentsuse tase tema tööoskusi rohkem kui lihtsa arvestaja intelligentsuse tase tema omi. McClelland väidab, et selline seos on kunstlik. Tööandjad võtavad meelsamini tööle paremast perekonnast ja mainekama kooli lõpetanud inimesi. Järelikult on neil ka suurem võimalus valimisse pääseda. Sellest ei saa aga järeldada, et kõrge IQ tõttu on kellelgi paremad tööoskused.

3. Sotsiaalne päritolu ja kultuuriline taust intelligentsustesti tulemust ei mõjuta. SEE ON VALE.

Kui te elate näiteks getos ja tahate saada politseinikuks, ei olegi teie sõnavaras seda osa, mida akadeemiliselt kasutatakse intelligentsustestide koostamisel. Kui te aga ei tea selliseid sõnu nagu püromaan, defektiivne või reflekteeruma, saate IQ-testis igal juhul halvema tulemuse. Teie kohta öeldakse, et teil on madal intelligentsus. Te lähete sellisele tööle, kus intelligentsust ei mõõdeta, ja toidate seega müüti sellest, et madal intelligentsus ja madalama staatusega töö on omavahel seotud.

4. Andekuse ja edukuse seos on tõestatud. SEE ON VALE.

Testimise pooldajate arvates on andekus üks edukust määravatest teguritest. Andekad olevat keskmiselt edukamad töös, abielus ja sotsiaalses elus. Samuti olevat andekate inimeste hulgas keskmisest vähem moraalseid hälbeid (alkoholism jne). See seos pole ühemõtteliselt tõestatud.

Võrdsete võimaluste taustal pole tehtud mitte ühtegi katset. Katsetesse kaasatud andekad lapsed olid parimatest koolidest ja seega paremast sotsiaalsest keskkonnast. Ei ole ühetähenduslikke tõendeid selle kohta, et just andekus oli põhjuseks, miks need õpilased parematesse koolidesse said.

Siit saab teha järelduse, et rikaste ja võimukate perekondade
lapsed olid võimekamad ja edukamad seetõttu, et neil olid paremad
rahalised võimalused.

Siit saab teha järelduse, et rikaste ja võimukate perekondade lapsed olid võimekamad ja edukamad seetõttu, et neil olid paremad rahalised võimalused. Nii et samamoodi võib väita, et edukust mõjutab sotsiaal-majanduslik staatus.

5. Kõrge IQga töötajad muudavad organisatsiooni edukaks. SEE ON VALE.

Näitena võib tuua Enroni juhtumi, kus personalistrateegia oli üles ehitatud andekate, kõrge IQga töötajate leidmisele ja edutamisele. Ometi ei läinud Enronil hästi.

Andekaid töötajaid on raskem juhtida. Kets de Vries põhjendab seda järgmiselt:

• kõrge IQga inimesed oskavad hästi põhjendada oma valesid otsuseid;
• kõrge IQ-tase ei taga alati õigeid otsuseid.

Reaalses maailmas on kõik tegevused seotud koostööga, aga koostööoskuse ja kõrge IQ vahel puudub seos. Pigem vastupidi – tihti ei ole kõrge IQga töötajad orienteeritud mitte koostööle, vaid teiste kritiseerimisele.

Organisatsioonis on oluline osa väärtushinnangutel. Järelikult on töötaja valikul olulised tema väärtushinnangud, nende sobivus selle organisatsiooni ja meeskonna väärtushoiakutega.

Paraku ei ütle võimekus- ja intelligentsustestid midagi inimese väärtushinnangute kohta.

Inimeste lahterdamine intelligentseteks ja väheintelligentseteks loob pettunud inimesi, kes löövad sageli kõigele käega. Nende hulgas on palju selliseid, kes tahavad mingit konkreetset tööd teha, aga nad ei saa, sest nende IQ-tase ei sobi.

Kokkuvõte

Võimekus- ja intelligentsustestid ennustavad:

• sellise töökoha saamist, kus on määrav hea lõputunnistus;
• häid hindeid ja seega akadeemilist edukust.

Võimekus- ja intelligentsustestid ei ennusta:

• tööalast edukust,
• häid tööoskusi,
• kompetentsust,
• õppimisvõimet,
• õnnelikku elu.

Oma kogemustest võin öelda, et testide kasutamine organisatsioonis tõi kaasa järgmisi probleeme:

• vaatamata väljaõppele olid testi interpreteerijad subjektiivsed;
• testide tulemusi absolutiseeriti, neile omistati edu või ebaedu;
• hindajad hakkasid teste omalt poolt täiendama, nende alusel pandi inimestele hindeid;
• inimesed ei saanud enda arendamiseks vajalikku teavet, sest nad ei osanud testi numbriga midagi peale hakata;
• inimesi sildistati;
• testide tegemine muutus kohustuslikuks ja tööõhkkond halvenes;
• suur osa inimeste energiast kulus muule kui töötegemisele;
• mõne hindaja eksimus omistati kõikidele hindajatele;
• testi tulemused hakkasid töökohal lekkima;
• testi kasutamise negatiivne mõju (pettunud inimesed, ebaterve tööõhkkond, tühjalt kulunud töötunnid) ja sellest saadud kasu ei olnud omavahel tasakaalus.

Personali valiku puhul ei ole tulevikus võimekus- ja intelligentsustestidel olulist kohta. Senisest tähtsamat rolli hakkavad mängima töösituatsioone simuleerivad käitumistestid ja 360-kraadine tagasiside. Valikus lähtutakse järjest rohkem sellest, mida klient antud ametikohalt ootab ja kuidas uus töötaja meeskonda sobib. Uueks “jumalaks” kompetentsuse kõrvale tõuseb inimlikkus: inimese terviklikkus, ausus, paindlikkus, kohanemisvõime, vaimne tervis, uuendusmeelsus ja loovus.

 Lisaks esitab ta tõhusa juhtimise neli alustala ja need on:
lootus, inimlikkus, tagasihoidlikkus, huumor.

Senisest tähtsamaks muutub õhkkonna kujundamise oskus. Heas organisatsioonis on selline õhkkond, mis hoiab inimeste vaimset tervist. Seda väidab Kets de Vries, analüüsides USA edukate ettevõtete edetabelit. Lisaks esitab ta tõhusa juhtimise neli alustala ja need on: lootus, inimlikkus, tagasihoidlikkus, huumor. Selline kolleeg tundub meeldiv olevat, eks ole? Püüame siis selliseid leida. Ainult ilma IQ- ja ausustestideta.

Kasutatud kirjandus:

D. McClelland “Testing for Competence Rather Than for “Intelligence””. American Psychologist, 1973, 28.
R. Wood, T. Payne “Competency Based Recruitment and Selection”, 2000;
M. Kets de Vries “Juhtimise müstika”, 2002;
Ch. Handy “Tühi vihmamantel”, 1996;
M. Kokerov “Kas andekad töötajad on ülehinnatud?” Saldo, 2003, 3;
V. Kalda “Personalijuhtimise olukord Eesti organisatsioonides personalijuhtide hinnangutes”, magistritöö, 2001.

***

Mis tunne on olla katsejänes? Meenutusi aastast 2003

Et teada saada, mis tunne testi tegijal on, palus Director teha tuntud ja end oma ametis tõestanud inimestel võimekustesti (IQ-testi). Osalejaid oli raskem leida, kui võinuks arvata. Kõige rohkem heidutas inimesi see, et nende IQ-testi tulemus ära trükitakse. Seetõttu muutsime tingimusi, testi täpsed tulemused jäid saladuseks ka toimetusele.

Neli julget – Anu Allmere, Olga Reznik, Priit Hõbemägi ja Robert Antropov – tegid testi neljapäeval, 23. oktoobril kell 16 (aastal 2003). Oma kommentaari andsid nad vahetult pärast küsimustikule vastamist.

Ükski osaleja ei saavutanud silmipimestavalt kõrget tulemust. Samuti näitas test, et kõik neli vajavad otsuste tegemiseks ja enese väljendamiseks piisavalt palju aega.

Olga Reznik,
ERGO Kindlustuse juhatuse esimees

Testi tegemine oli minu jaoks uus kogemus, varem ei ole ma selliseid teste teinud. Välismaal läbitud kursustel olen teinud erinevaid teste, kuid need olid suunatud eelkõige professionaalsete omaduste analüüsimisele.

Selle testi tegemisel tundsin, et sõnalised ülesanded olid minu jaoks raskesti arusaadavad, kohati mitmetimõistetavad. Tunda andis see, et eesti keel ei ole minu emakeel.

Matemaatika tundmist eeldavad ülesanded, kus sõnaline osa oli väike, olid tunduvalt lihtsamad ja arusaadavama ülesande püstitusega.

Robert Antropov,
politseipeadirektor

Iga inimene, keda politseisse tööle võtame, võiks sellise testi läbida. Mõistete määratlemise oskus näitab väga hästi harituse taset. See võiks olla eeldus juba politseikooli sissesaamisel. Ning matemaatilise testi ülesannete järgi võiks juba otsustada, kas inimene sobib keskastmejuhiks.

Kindlasti ei pea ma testi ainuvõimalikuks või ainuõigeks lahenduseks, aga elementaarseid asju võiks töölesoovijatelt testiga küll küsida.

Endale mulle neid teste täita eriti ei meeldi, aga olen pidanud viimase viie aasta jooksul 2–3 testi tegema. Näiteks ülikooli sisseastumisel kolme aasta eest oli test mitu korda keerulisem. Seal tuli kõvasti vaeva näha, aeg oli väga lühike. Selle testi puhul olid tingimused väga leebed.

Anu Allmere,
Tallinna Piimatööstuse administratiivdirektor

Olen kasutanud inimeste töölevõtmisel teste kui täiendavat võimalust, kuid mitte eriti sageli. Palju sõltub muidugi sellest, millise ametiga tegemist. Kui otsida inseneri, siis on tähtsamad matemaatikaülesanded. Kui suhtekorraldajat, siis keelevaist.

Selle testi tegemisel püüdsin tabada, mis on nende küsimuste taga; mida minult õigupoolest tahetakse.

Esimest korda testi tehes ei arvestanud ajalimiiti ja süvenesin liigselt igasse ülesandesse. Õige metoodika on lahendada algul kõik kerged küsimused ja siis süveneda raskematesse, mis üldjuhul saavad siis ka lahendatud.

Palju mõjutab testi tulemusi ka see, kui väsinud oled ja milline on hetke kontsentreerumisvõime. Olen erineval ajal tehtud testides saanud väga erinevaid tulemusi oma tugevuste ja nõrkuste kohta.

Priit Hõbemägi,
Eesti Päevalehe peatoimetaja

Kõige huvitavam osa selles testis oli mõistete määratlemine. See näitab, millistes kategooriates inimene mõtleb ning kui sügavalt kaevab.

Mõtlesin, mida selles osas õigupoolest otsitakse. Aga siis mõistsin, et õigeid vastuseid ju pole. On teatud valik, mille on teinud testi koostajad. Parim, mida teha saad, on aimata, mida sinust tahetakse ning siis püüad seda teha nii hästi kui võimalik. Õige ja valega ei ole siin midagi tegemist.

Möödunud aastal läbisin internetikursuse TÜ Avatud Ülikooli Euroopa Kolledžis. Too kursus koosneski ainult testidest. Algul oli see minu jaoks võõras. Aga kui sa häkid ära testi koostaja mõttelaadi, siis läheb asi hästi lihtsaks.

Mind ennast ei ole töölevõtmisel kunagi testitud ning ajakirjanike palkamisel ma testi ei tee, sest ma ei usu sellesse. Usun pooletunnisesse korralikku tõsisesse vestlusse kümme korda enam kui testi tegemisse.

**

Vilve Kalda

Vilve Kalda on kaitsnud magistrikraadi organisatsioonikäitumise alal. Selle loo ilmumise ajal 2003. aastal oli ta Tallinna politseiprefektuuri arendusnõunik, praegu töötab ta Politsei- ja piirivalveameti peadirektori administratsiooni juhina.