Andekas iseõppija. Portselanidekoraator Astrid Tiits

Legendaarses Nikolai Langebrauni portselanitööstuses dekoreeritud nõud on varsti juba sajandi eestlaste kodusid ehtinud. Ettevõtte edulugu algas peaaegu kohe pärast asutamist ja kestis nõukogude võimu läbiviidud natsionaliseerimiseni. Okupatsiooniaastail hoiti armastatud kaubamärki kandvaid hapraid lauanõusid erilise hoolega kui sümboleid ilusast iseolemise ajast. Tänapäeval on kunagised tarbeesemed kujunenud kollektsionääride tõelisteks lemmikuteks ja ilmselt oleks Nikolai Langebraun isegi üllatunud, kui oksjonitel nende eest pakutavaid summasid näeks. Süüdi selles, et need vanad ja tihti mõranenud nõud jätkuvalt oma populaarsust võivad nautida, on aga suuresti ettevõtte kõige produktiivsem ja väljapaistvam dekoraator, konservatooriumis õppinud Astrid Tiits, kes sattus portselanimaalima täiesti juhuslikult.

Kaunid kunstid  

Raekoja platsil juveliiri- ja kellassepaäri ajanud August Tiits (Tietz) oli ettevõtlik ja praktiline mees. Keila lähistelt suurest taluperest pärit meistril oli endalgi viis last ning ilmselt puudus tal illusioon, et elus edasijõudmiseks piisab kaunitest kunstidest. Haridust pidas ta aga linnas hakkamasaamiseks oluliseks ja nii anti lastele mõislikkuse piires võimalus koolis käia. Vanim tütar, 1907. aastal sündinud Astrid, pandi õppima Elfriede Lenderi Eragümnaasiumi, kus 20. sajandi alguses õppisid peamiselt Tallinna vaesemate perede tütred. Kellassepatütre andekus avaldus kiiresti, kuid paraku just kaunite kunstide vallas. Ta jäi silma oma joonistusõpetajale, tuntud baltisaksa kunstnikule Charlotte Hoeppenerile, lisaks oli neiu ka väga musikaalne. Pärast kooli lõppu otsustasidki vanemad muusika kasuks ja Astrid astus Tallinna Konservatooriumisse, et saada pianistiks. Isa ootamatu surm 1928. aastal tõmbas klaveriõpingutele kahjuks kriipsu peale.

Nüüd aga sekkus juhus. August Tiitsu vanema venna tütar Ellen ja tema ärimehest abikaasa Nikolai Langebraun, olid oma aeda lasknud rajada väikese töökoja, et hakata seal kaunistama moekaubaks kujunenud portselannõusid. Sinna oli vaja kiiresti maalijaid, neid aga Eestis veel ei koolitatud.  

Nälg portselani järele

Pärast rahvusriigi loomist oli portselanist saanud meil eriti nõutud kaup. Eesti tärkav keskklass soovis oma jõukust demonstreerida ja peenest materjalist lauanõud väljendasid pigem staatust kui uuenenud maitse-eelistusi. Seda, kui oluline on uue staatuse rõhutamine, teadis hästi Raekoja tänaval esinduslikus majatarvete kaupluses müügijuhina töötanud Nikolai Langebraun. Kuid oma portselanitööstust Eestis ei olnud ja välismaistes vabrikutes toodetule oli riik kehtestanud kõrged tollitariifid. Seaduses oli aga maksustatud vaid dekoreeritud portselan, dekoreerimata portselani võis sisse tuua tasuta. Seda maksulünka otsustas kaval ärimees ära kasutada. Ta ostis Saksamaa, Tšehhoslovakkia ja Soome tuntud tehastest dekoreerimata portselantoorikuid, plaaniga need kohapeal vastavalt ostjaskonna maitsele ära „ilustada“. Kuna ettevõtmine oli uus, siis väljaõppinud portselanimaalijaid kuskilt võtta ei olnud. Pereäri käimalükkamiseks otsustati, et alguses proovivad nõusid ilusamaks muuta kunstihuviline proua Langebraun ise ja gümnaasiumis kunstiõpetajalt kiita saanud onutütar, konservatooriumitudeng Astrid.

Andekas sugulane

Ahju tänaval, Langebraunide aeda ehitatud väikeses töökojahoones portselanidekoreerimist alustanud Astrid oli isale sarnaselt ettevõtlik ja praktiline. Nähes, et konservatooriumiõpingud tuleb rahapuudusel lõpetada, otsustas ta keskenduda oma teisele suurele kiindumusele – kunstile. Ametlikult palgati ta uue ettevõtte esimeseks töötajaks 1928. aasta oktoobri lõpul, juba paar päeva enne seda, kui firma Kaubandus-Tööstuskojas registreeriti.

Vaatamata sellele, et algus oli raske, sest lisaks maalimisoskusele oli vaja ka tehnoloogilisi teadmisi, nägi omanik Nikolai Langebraun ettevõtmises perspektiivi. Juba järgmise aasta alguses kutsus ta Baierimaalt töökoda juhtima kuulsas Rosenthali tehases väljaõppe saanud Karl Hofmeisteri. Kogemustega meister tundis tehnoloogiat, kujundas mustreid ja mis peamine – ta õpetas kõike seda ka siinsetele kogemusteta kaunistajatele. Astridi sünnipärane andekus lõi professionaali juhendamisel kiiresti särama.

Kuigi suurem osa nõudest dekoreeriti Saksamaalt ostetud trükipilte kasutades, tegid valiku siiski Langebrauni töökoja kujundajad, lisaks tuli trükitud mustrid tihti parema tulemuse saamiseks osaliselt üle maalida. Kõik see vajas ka head stiilitaju ja kohaliku ostjaskonna maitse-eelistuste tundmist. Selles osas möödus Astrid peagi oma sakslasest mentorist, kelle Baieri-päraselt magusad ning veidi liigagi uhkeldavad kavandid kippusid eestlastele pisut võõraks jääma. Välismaiste trükipiltide kõrval maaliti töökojas väike osa kallimatest esemetest käsitsi, ka siin jäid keerukamad tööd Astridi teha. Paljud tema käsimaalingutena sündinud kujundused muutusid aga nii populaarseteks, et need graveeriti terasplaatidele ja seejärel hakati plaatidelt võetud värvitõmmiseid juba trükipiltide eeskujul nõudele kandma. Just sellises, terastrüki tehnikas, ongi loodud Langebrauni töökoja kõige tuntumaks saanud dekoorid. Noore algajana, mil Astridit mõjutasid veel tugevalt Hofmeisteri luksuslikud kavandid, sündisid hiinapärane „Draakon“ ja barokne „Juden“. Hiljem, 1930. aastatel aga pühendus ta rohkem Eesti motiivistikule ning töötas välja oma kõige menukama kujunduse „Muhu männakiri“, mille erinevatest versioonidest on tänaseks saanud Eesti tarbekunsti klassika. 

Uued väljakutsed

Ellen ja Nikolai Langebraun lahkusid Eestist veidi enne nõukogude pööret ning jätsid portselanitöökoja ajutiselt Astrid Tiitsu juhtida. Teise maailmasõja ajal dekoreeriti vähestes kogustes lattu varutud toorikuid, kuid 1944. aasta märtsipommitamises hävisid nii Langebraunide Ahju tänava elamu kui aias asunud töökoda. Enne punaarmee sissetungi otsustas ka Astrid koos ema ja noorema õe Enaga põgeneda. Nende peatuspaigaks sai Geislingeni linn Lõuna-Saksamaal, kus asunud põgenikelaagris oli arvukalt eestlasi, kes ootasid oma riigi taastamist ja võimalust kodumaale naasta. Ettevõtlik kunstnik hakkas laagris juhendama portselanimaalimise kursusi, teenides lisaks raha koju igatsevatele kaasmaalastele rahvarõivais nukke valmistades ja portreesid ning maastikke maalides. Ajutiseks peetud poliitiline olukord jäi aga kestma ja sõjapõgenikel tuli oma elu taas üles ehitama hakata.

Uue alguse jaoks olid sobivamaid Ameerika Ühendriigid, mis said Teises maailmasõjas vähem räsida ja kus majanduslikult oli lihtsam hakkama saada, kui purustustest alles toibuvas Euroopas. Astrid kolis 1950. aastal New Yorki, kus esmalt sai portselanimaalijana tööd mainekas Frank Vosmansky stuudios, seejärel aga palgati ta sisustuskompaniisse Stuart & Shalex disainima valgusteid.

Edukas karjäär kestis kuni 1969. aastani, mil vitaalne 62-aastane kunstnik otsustas abielluda iseseisvusajal Eesti Siseministeeriumi Tuletõrjevalitsust juhtinud Priit Jaan Parmaskiga. See oli mõlemale esimene abielu ja koos otsustati pühenduda perekonnale. Astrid loobus palgatööst ja alustas tegevust vabakutselise kunstnikuna, disainides keraamikat ja maalides portselani. Loomingus kasutas ta palju Eesti-ainelisi motiive – Kalevipoeg, rahvarõivais tantsijad, viikingilaevad – mis peegeldasid aastate jooksul süvenenud koduigatust. Lisaks aktiivsele loometegevusele oli ta veel kõrges eas väga ettevõtlik ja innovaatiline, leiutades erinevaid dekoreerimistehnikaid, aga ka lihtsalt praktilisi olmeesemeid. Viimase personaalnäituse korraldas Astrid Tiits 1999. aastal kodus, New Yorgis. Pärast seda saatis ta Eesti muuseumidele kingituseks mõned oma paremad eksiilis valminud rahvusromantilised unikaalesemed. Andekas iseõppija suri 2005. aastal 98-aastaselt USA-s. Ilusat kollektsiooni tema loomingust võib näha Tallinna Linnamuuseumi portselani avahoidlas.