Appi, esmaspäev!

Katri Delimoge kirjutab märkidest, mis viitavad, et ehk on aeg mõelda töö vahetamisele. Et esmaspäevad oleksid taas toredad!

„Ma elan reede nimel ja tõusen juba pühapäeva hommikul üles mõttega, et appi, kohe on jälle see kohutav esmaspäev! Mul on nii raske leida põhjust, miks sel hommikul voodist üldse tõusta…” jagab mu hea tuttav ühel lõunakohtumisel.

See esmaspäev või kõik esmaspäevad?

Meie kõigi tööelus on oma etapid: mõnel perioodil oleme justkui laineharjal ja siis jälle mudases mülkas. See on igati okei, sest päevad pole ju teatavasti vennad. Küll aga on oluline vahe selles, kas tegu on sinu jaoks mööduva või pideva nähtusega. Kui see tunne on pidev, siis võib see olla selgeks viiteks, et vajad oma ellu muudatust uue väljakutse, keskkonna ja võimaluste näol. Siin on viis mõttemärki sellest, et taolises (meele)seisundis jätkamine pole enam jätkusuutlik ning ehk on tõepoolest kätte jõudnud aeg midagi uut ette võtta:

1. „See on lihtsalt töö…”

Töö ei paku sulle enam rõõmu ega tähendust? Tunned, et igapäevane enese n-ö kohale lohistamine on pigem mõttetu ajaraiskamine? Sa ei saa või pole sul võimalust rakendada täit potentsiaali? Kas küsimus „Ja see siis ongi kõik, mis (töö)elul mulle pakkuda on?!” on sulle enamgi kui tuttav?

Pane tähele, et need, kes naudivad oma töiseid tegemisi päriselt, ei defineeri tööd tihtipeale isegi tööna (vihjeks nt terminid kutsumus, missioon vms). Ja kindlasti mitte lihtsalt tööna. Nad naudivad sellega kaasnevat põnevust ja tunnevad tehtust nii suurt rahuldust, et sageli polegi tööpäev nagu töö päev, vaid lihtsalt üks tähendusrikas päev.

2. „See keskkond mõjub mulle halvasti!”

Olgu siis tegu põrguliku ülemuse või ebaterve töökeskkonnaga, on selge, et isegi kui teatud ajaraamis on vaja vastu pidada, on pikemas perspektiivis asjakohane uks uuele juba eos praokil hoida. Seda enam, kui tunned, et praegune seis kahjustab sinu (füüsilist ja/või vaimset) heaolu. Kui oled jõudnud arusaamani, et töö võrdub sinu jaoks pideva väsimustundega ja tekitab peavalu, unetust, ärevust, hirmu või suisa depressiooni, siis on enam kui aeg end taas esikohale seada. Sinu tervis ja heaolu on prioriteedid ja on küllaga töökohti, kus seda samal moel ka hinnatakse.

3. „Ma ei tunne, et mind väärtustatakse!”

Kas sa tunned, et sinu ettepanekud lähevad pidevalt justkui kurtidele kõrvadele? Panustad kõigest väest, aga keegi ei märka seda? Ootad juba pikalt kannatlikult arenguvõimalust ja/või ametikõrgendust, aga lubadused on jäänud vaid lubadusteks? Ja mis see enesekindlus veel üldsegi on?!

Oluline on tunda end väärtustatuna ja kuuluda meeskonda ning keskkonda, kus sinu panust märgatakse, tunnustatakse ja antud lubadusi täidetakse. Kui on selge, et praegune keskkond seda sulle ei paku, siis on aeg endale kõik see elementaarne tagada. Tagada, et oled väärtustatud – tegutseda keskkonnas, kus seda vastastikku pakutakse. Sellised tööandjad on tõepoolest olemas!

4. „Mul on väärtuste konflikt!”

Kui sinu väärtused ei ühti tööandja omadega, siis on see tugev ajend nii kiiresti kui võimalik leida n-ö oma. Fakt on see, et väärtustega ei lepita ja nendega ei muganduta ajas, vaid pigem see erinevustest tulenev sisemine dilemma aina süveneb. Kuni ühel päeval on konflikt eneses juba nii suur, et muutub konfliktiks välisega. Kui tunned, et organisatsiooni kultuur pole (enam) sinulik ega sinule, siis pane seda tunnet tähele ja asu tegutsema. Oluline on kuuluda organisatsiooni, mis sobib sinu väärtustega kokku. Ja olla kohas, millesse sa päriselt ka usud ning kuhu kuulumise üle tunned suurt uhkust.

5. „Ma lahkuks silmapilk, kui vaid saaks…”

Kui sul oleks just nüüd ja praegu võimalik töölt ära tulla (ning see ei mõjutaks su majanduslikku seisu), siis kas sa teeksid seda? Kui su vastus on kiire ja kindel „jah”, siis on aeg enda sisse piiluda („miks ma siis ikkagi niimoodi tunnen ja kas see on üksnes praegune hetk või juba pikaajaline emotsioon?”) ning võimalik, et isegi järgmist sammu plaanima hakata. Jah, sa võid ja saad taas kogeda seda põletavat põnevust ning tulitavat kirge, mis puudutab su töiseid tegemisi!

Mitu minutit veel…?

Tead neid hommikuid, kui tõused mõnusa ootusärevusega päeva ees? Oh, mida kõike saab teha ja saavutada! Või siis neid pühapäeva õhtuid, mil kehas on mõnus rahu, et küll oli hea nädalavahetus ning uus nädal võib alata. Kui see tunne on aga asendunud sellega, et loed minuteid selleks, et piin võimalikult kiiresti läbi saaks (ja nii juba pikka aega), siis anna endale võimalus elada. Tähendusrikkalt, väärtustatuna, terve ja õnnelikuna.