Ei troppidele!

„Tere, siin Steve Jobs. Ma soovin rääkida Adam Osborne’iga.” Sekretär ütleb Jobsile, et hr Osborne tuleb kontorisse alles järgmise päeva hommikul, ja uurib, kas ta soovib teate jätta.
„Jah,” vastab Steve, „ütle Adamile, et ta on tropp.” Sekretär üritab välja mõelda, kuidas reageerida, aga Steve jätkab: „Üks asi veel. Kuuldavasti pakkuvat Adamile Macintosh huvi. Ütle talle edasi, et Macintosh on nii hea, et ta tõenäoliselt ostab paar toodet ka oma lastele, vaatamata sellele et Macintosh ta ettevõtte pankrotti ajab!” Tegemist on Jobsi telefoniteatisega Osborne Computer Corpi juhatuse esimehele, tema konkurendile 1981. aastal.

Steve Jobsi (puhaku ta rahus!) sõnad osutusid prohvetlikuks: Osborne Computer Corp sulges uksed mõni aasta hiljem. Kui Google’i otsingusse panna märksõnad Steve Jobs asshole, siis tuleb 648 000 vastet. Nii lihtne on kedagi, kes meile mingil moel närvidele käib (kasvõi seepärast, et ta olemas on), kergekäeliselt tropiks tituleerida. Olgu kohe öeldud, et vaevalt keegi läbinisti tropp on, küll aga ei saa kuidagi eirata tõsiasja, et on inimesi, kes (aeg-ajalt) tropilikult käituvad. Troppidest räägib lähemalt Katri Delimoge.

Antitropluse näol on tegu aga päris pesuehtsa ärireegliga, mille loojaks on USA juhtimisteaduse professor Robert
Sutton. Ta on oma menuteoses „The No Asshole Rule” oma sõnakasutuses õelutsejate suhtes küll mõneti mahlakam, kuid mina piirdun siin oma ontlikkuses terminiga tropp. Siiski usun, et võin enamiku nimel väita, et me kõik soovime
igapäevaselt tegutseda võimalikult tropivabas tsoonis – toetavate, inspireerivate ja heade (kohe päriselt ka heade) inimeste keskel. Kes aga klassifitseerub n-ö sertifitseeritud tropiks ja kuidas luua tropivaba keskkonda? Üks tõrvatilk võib ju teatavasti rikkuda kogu mee. Ja just sellest ma juttu teengi.

Troplusest – kohe päris algusest

Eks neid meepoti tõrvajaid, kellest tihtilugu seljataga räägitakse, kuid kelle käitumist sageli ühe või teise n-ö asendamatu oskuse- teadmise tõttu hambad ristis tolereeritakse, on alati olnud ja on ka edaspidi. Avalikkuses hakati selle teema üle laiemalt arutlema 2004. aastal, mil Harvard Business Review avaldas oma kolumnis Suttoni loodud reegli, kus sõna asshole sai trükikajastust lausa kaheksal korral. Tõepoolest, tsenseeritud alternatiivi oli konservatiivne ajakiri püüdnud Suttonile maha müüa enam kui korra, aga viimane jäi endale kindlaks – ainult asshole
annab edasi ärireegli tegelikku mõtet. See, mis kirjutisele järgnes, oli fenomenaalne: avameelsed arutelud, tohutu avalik toetus ning lisaks kõigele hakati selle reegli alusel ettevõtetes isegi väärtushoiakuid looma. Alguse oli saanud ametlik ei troppidele ajajärk!

Sertifitseeritud või mul-ontäna- lihtsalt-paha-päev tropp?

Kõnealuse reegliga on selgelt ära defineeritud, kes viljeleb ajutiselt troplust (on lihtsalt paha päev, aga inimene ise on muidu igati meeldiv) ja kes on päris kurjajuurikas (st sertifitseeritud tropp).

Troppe on igasuguseid: nii avalikult solvanguid loopivaid tegelasi kui kahepalgelisi noa selga lööjaid. Troppe võib tuvastada järgmiste indikaatorite abil: kui tunned end potentsiaalse tropikandidaadiga suhtlemisel alandatuna, energiast tühjaksimetuna või halvema inimesena, siis on see tiitel tal tõenäoliselt välja teenitud. Samuti kipuvad tropid sihtmärgiks valima just endast vähem mõjuvõimsamaid inimesi.

15 alatut võtet

Sutton on välja toonud tosina alatut võtet, mida sertifitseeritud tropid regulaarselt kasutavad

• isiklikud solvangud,
• teise inimese isiklikku ruumi tungimine,
• soovimatu füüsiline kontakt,
• nii verbaalne kui mitteverbaalne ähvardamine ja hirmutamine,
• sarkastilised naljad ja norimine,
• tujurikkuvad kirjalikud emotsioonipursked,
• enda staatuse meeldetuletamine teise alandamise eesmärgil,
• avalik häbistamine ja ohvrilt staatuse äravõtmine,
• ebaviisakad vahelesegamised,
• kahepalgelised rünnakud,
• põlastavad pilgud,
• ohvri kohtlemine nähtamatuna.

Lisan omal poolt nimistusse veel:
• teiste peale karjumine (ma pole kunagi mõistnud, miks mõni inimene arvab, et tal on õigus teist kõrgendatud hääletoonil kõnetada),
• emotsionaalne manipulatsioon (nt teises süütunde tekitamine),
• kangekaelne, selget vimma demonstreeriv vaikimine.

Jõuan küsimuseni, kas tropivaba tsooni loomine on pelgalt helesinine unistus. Arvan, et kui nende 15 alatu käitumismalli suhtes nulltolerantsi üles näidata, siis kindlasti mitte.

Tropivaba tsooni 12 kuldset reeglit:

1. Walk the talk. Olete oma organisatsioonis kehtestanud ei troppidele reegli. Ehk on sellest saanud isegi üks teie põhiväärtustest? Kirjapandud reeglid on aga tühised ning silmakirjalikud, kui neid praktikas ei järgita. Jälgi reegleid eranditult ja igaühe puhul!
2. Head inimesed värbavad häid inimesi…just nagu tropid värbavad troppe. Hoia tropid värbamisprotsessist võimalikult kaugel ja kaasa selle asemel tsiviliseeritud professionaale.
3. Vabane troppidest kiiresti! Kas teie ettevõttes on tropp, kellele olete püüdnud korduvalt, kuid tulemusteta n-ö kainestuskuuri teha ning kelle tõttu kannatavad nii organisatsioon kui inimesed? Seda valulist protsessi pole hetkekski mõtet pikendada. Sageli tuntakse pärast tropist vabanemist suurt kergendust ja vahel tekib isegi küsimus: „Miks me üldse nii kaua ootasime?” Ning meenutuseks veel, et kahjuks või õnneks ei ole olemas asendamatuid inimesi, seega pole mõtet ühtegi troppi pikemalt taluda.
4. Võim õigetesse kätesse. Vahel tundub, et võim muudab ka kõige kenamad inimesed tõelisteks deemoniteks. Kui ongi nii juhtunud, siis ära pelga seda olukorda (kui varem igati toredast inimesest on üleöö võimukas tropp saanud) lahendada.
5. Organisatsioon staatuslamedaks. Igas ettevõttes on küll mitme vastutustasemega töötajaid, aga mida enam rakendatakse põhimõtet „Me oleme inimestena võrdsed“, seda vähem tõenäoline on, et positsiooni kurjasti ära kasutatakse.
6. Konstruktiivsus on in. Loo oma organisatsioonis tervislik arutlemise kultuur. Konstruktiivne lähenemine on
   õpetlik ja tulemuslik. Järgi näiteks USA organisatsiooniteoreetiku Karl Weicki nõuannet: võitle nii, nagu oleks sul õigus, ning kuula nii, nagu sa eksiksid.
7. Sinu kolleegid ei ole sinu vaenlased ega ka rivaalid. Ega asjata ei öelda, et kui tahad kiiresti edasi minna, siis tee seda üksinda. Aga kui tahad kaugele minna, siis mine koos teistega. Ettevõte on inimeste kogum, kes (eeldatavasti) seisavad kõik samade väärtuste eest ja töötavad ühtsete eesmärkide nimel. Koos, sõbrad, koos!
8. Tropp, tunne end! Julge liidrina endale ausalt otsa vaadata, eneseteadlikult oma puudusi tunnistada ja ennast arendada. Ole teiste troppideks tituleerimisel ettevaatlik, kuid reageeri kiirelt, kui märkad, et tropp sinus võimust võtab.
9. Antitropluse kehtestamine pole üksnes juhtkonna töö. Reegel toimib üksnes siis, kui kõik ettevõttes on selle kehtestamisse kaasatud. Kuidas saakski üks juht kõigile töötajatele ja kundedele üksi eeskujuks olla? Kui aga igaüks mõistab, aktsepteerib ja järgib kehtestatud antitropluse reegleid, siis võetakse selle eest ka vastutus ning vajadusel elimineeritakse tõrvaja potist.
10. Ennetav da Vinci reegel. Leonardo Da Vinci ütles kunagi: „Kergem on loobuda alguses kui lõpus.” Tõsi, mida
    enam oled millessegi oma aega ja energiat panustanud, seda raskem on sellest hiljem loobuda. Ükskõik kui mõttetu ja kohutav see asi ka poleks. Da Vinci reegel võib päästa sind tööle minemast ettevõttesse, mis paistab eemalt kui heleroosa unistus, kuid mis aja möödudes ilmutab siiski oma tegelikku palet. Tee korralik taustauuring ja räägi endiste töötajatega – see võib sind säästa suurest pettumusest.
11. Investeeri targalt, mitte troppi. Tropid on kulukad – see on fakt. Tropp kui meeskonna liige toob endaga
    kaasa päris korralikud kulud. Selle kupatuse kokku arvutamiseks tähelda üles kõik üksikud väljaminekud: mis on tropile kuluvate ehk tema otsese juhi ja personaliinimeste töötundide kulu, tema tõttu lahkunud inimeste kompensatsioon ja uute värbamiskulu, tropi professionaalne (ettevõtteväline) nõustamine ja koolitamine. On
    see kõik seda väärt või oleks mõistlikum need summad hoopis õigetesse inimestesse investeerida?
12. Ära asenda troppe selgrootute nõrgukeste ja viisakate kloonidega. Hoidu ekstreemsetest valikutest: antud juhul on jutt vaid teisi kahjustavate inimeste filtreerimine, võimalusel nende muutmine või neist vabanemine. Kõik ei saagi olla emotsionaalselt intelligentsed ja nii mõnigi väärt töötaja võib olla küll sotsiaalselt vähem oskuslik, aga siiski väga hea ning professionaalne inimene. Eduka arvutimängufirma Atari asutaja Nolan Bushnell on öelnud: „Parimad insenerid tulevad vahel kehas, mis ei oska kõneleda.” Ja see on igati okei!

Kellele ei meeldiks õnnelikud lõpud? Palun, siin ongi üks

Michael Dell (arvutigigandi Dell asutaja ja juhatuse esimees) ning Kevin Rollins (Delli endine president, korporatsiooni tegevdirektor) on mõlemad teada-tuntud oma tropiliku käitumise tõttu. Kui Delli on kirjeldatud kannatamatu ja tänamatuna, siis Rollinsit ülikriitilise, oma arvamuses kinni oleva ning kehva kuulajana. Pikka aega ei mõistnud kumbki mees, millist hirmu ja frustratsiooni nad ettevõttes külvasid.

Sellest hoolimata paistab tunneli lõpus valgus. Mõlemad mehed on järjekindlalt enda kallal tööd teinud, et oma tropi staatusest vabaneda. Sinna alla kuulub näiteks regulaarne 360-kraadine tagasiside ning Rollins soetas endale pehme lelu nimega Uudishimulik George, mis meenutab talle iga päev, et teiste ideedele tuleb avatud olla. Samuti muudeti Dellis ära senine ideaalse juhi profiil, kus nüüd langeb põhirõhk inimeste kuulamisele ning nende lugupidavale
kohtlemisele. Kui Dell ja Rollins hakkasid avalikult oma puudustest kõnelema, julgustas see ka teisi juhte sama tegema ning oma kolleege vajadusel korrale kutsuma. Oh, kuidas mulle meeldivad õnnelikud lõpud!