15. juuni 2014 · 11 min· Uuendatud 1. juuni 2026

Hardi Meybaum – insener, kelle raamatut ähvardab bestselleri saatus

Veel samal teemal:

Autor

Pole just palju eestlasi, kelle raamatut hakatakse pärast seda, kui väärikas Wiley kirjastus on selle inglise keeles välja andnud, juba jaapani keelde tõlkima. Seda enam, et Hardi Meybaumi raamatus „Art of Product Design“ pole ühtki halli varjundit, see räägib hoopis… tootmisest! Aga tal on, mida öelda, sest nii nagu mobiiltelefonid muutsid igaveseks suhtlust, on tema […]

Pole just palju eestlasi, kelle raamatut hakatakse pärast seda, kui väärikas Wiley kirjastus on selle inglise keeles välja andnud, juba jaapani keelde tõlkima. Seda enam, et Hardi Meybaumi raamatus „Art of Product Design“ pole ühtki halli varjundit, see räägib hoopis… tootmisest! Aga tal on, mida öelda, sest nii nagu mobiiltelefonid muutsid igaveseks suhtlust, on tema firma GrabCAD käivitanud revolutsiooni, mis muudab igaveseks tootearendust. Hardi Meybaumi küsitles Taivo Paju.

GrabCAD-i kutsutakse inseneride Facebookiks. Miks just selline hüüdnimi?

GrabCad alustas kolm aastat tagasi – hakkasin sellega täismahus tegelema 2010. aasta juunis. Ehkki olen mehaanikainsener, tegelesin IT-projektidega ning märkasin, et arendajad kasutavad palju open source’i tarkvara, kuid inseneridel ei ole midagi sellist. Lõimegi siis inseneride communityehk nn koostöö platvormi ning tänaseks on meiega liitunud 1,2 miljonit inseneri, kolmandik kõikidest maailma inseneridest!

Suhtluskeskkonna tähtsaimaks osaks on veebiraamatukogu (mis on avalik ja mida saab kasutada tasuta), kuhu insenerid on üles laadinud 400 000 CAD-i projekti. Kui nüüd mõni insener hakkab mingit seadet, hoonet või lahendust projekteerima, siis ta ei pea enam kõike algusest peale ise tegema, vaid saab kasutada valmis mudeleid, mis ta meie raamatukogust leiab. Selliseid inseneride raamatukogusid oli ka varem, aga need olid tasulised. Tänu sellele, et meie raha ei küsinud, on nad ajalukku jäänud ja meie oleme maailmas suurimaks kasvanud.

Rehkendasime kokku, et kui iga insener, kes on CAD-i raamatukogust mingi detaili alla laadinud, säilitab nii 10 töötundi, siis oleme kolme tegevusaasta jooksul kokku hoidnud 10 000 inseneri tööaastat! See on väga lahe number! See on toode, millega me aitame maailma paremaks teha!

Selle keskkonnaga on veel seotud ühisdisainimised (nn challenge’id). Selgitan kohe, kuidas need toimivad, maailma suurima tootmisfirma General Electricu näitel. GE inimesed tulid meie juurde ning ütlesid: me oleme kulutanud miljardeid dollareid selleks, et vähendada lennukimootorite kaalu paari protsendi võrra. Kas GrabCAD-i community ei tahaks ümber disainida kronsteini, mis mootorit lennuki tiiva küljes hoiab, et see oleks 5% kergem.

Konkurss kestis kaks kuud ja selle aja jooksu pakkusid insenerid välja 700 lahendust. Võitjaks osutus lahendus, kus kronsteini tootmiseks kasutati täiesti uut meetodit, nimelt 3D-printimist, ning see on koguni 85% kergem kui originaal!

Kui General Electricu president Jeff Immelt uudset kronsteini käes hoidis, küsis ta: „Kas selle disainis tõesti noor insener Indoneesiast, kes polnud kordagi elus lennanud ja kes ei teadnud lennukiehitusest midagi? Sellisel juhul peame me väga tõsiselt ümber mõtestama, mida tänapäevane tootearendus tegelikult tähendab!“

Pärast seda on General Electric meie fantastiline klient, nad ostavad kõike, mida meilt on võimalik osta!

Teine hea näide on seotud Shelby superautodega (Shelby sportautod on Guinnessi rekordite raamatus kui maailma ühed võimsaimad ja kiireimaid auto, näiteks SSC Ultimate Aero XT kiiruseks annab tehas 443 km/h. Toim.).

Firma soovis uuele autole sisekujundust. See ühisdisainimine kestis kaks nädalalt ning selle ajaga pakkusid insenerid eri maailma paigust neile välja 49 lahendust. Firma president Jerod Shelby isiklikult veetis selle kahe nädala jooksul pea iga minuti arvuti taga, andes inseneridele pidevalt tagasisidet, mida paremaks teha ja mida ta ootab.

Selle challenge’i võitis üks India insener, kelle Jerod Shelby on praeguseks juba Ameerikasse tööle kutsunud.

Sellest kõigest sai GrabCAD alguse, aga sellega me kasumit teenida ei plaani.

Where is the money?

Oleme endale kogu aeg aru andnud, et CrabCAD ei jõua kunagi selliste massideni nagu Facebook, sest mehaanikainsenere on maailmas vaid 3 miljonit. Seega, kui me tahame tulevikus miljardi dollari firmaks kasvada, peame GrabCAD-iga liitunud inseneridele ja tootmisfirmadele rohkem väärtust pakkuma.

Ainus võimalus on õppida kliendilt ja kuulata, mida ta tegelikult soovib; milliseid probleeme ta tegelikult tahab lahendada.

Nii sündiski meie teine toode nimega GrabCAD Workbench. See ei olnud sugugi minu geniaalne idee – see tuli puhtalt klientide tagasisidest. Lühidalt öeldes on Workbench suletud keskkond, kus firmad saavad uusi tooteid välja töötada, disainifaile hallata ning koostööpartneriga paremini koostööd teha. Võtame või kõige lihtsama kõlari (Hardi osutab edevale konverentsikõne kõlarile laual). Sellise kõlari väljatöötamises osales hästi palju inimesi: disainereid, insenere, turundajaid ning terve rida tootjaid, kes valmistasid igaüks mõne osa jne.

Aga need inimesed on laiali eri kohtades – samas oleks neil vaja kuidagi koos olla, sest igaüks teab midagi, mida teised ei tea. Meie keskkonnas saavad kõik projektiga seotud inimesed reaalajas jälgida toote arengut ning seda ise ka muuta.

Idee oli meil peas valmis kaks aastat tagasi, kuid kogu see aeg kulus tehniliste probleemide lahendamiseks – see oli ikka paras katsumus. Toote südameks on tehnoloogia, mis konverteerib ükskõik millise CAD-tarkvara suletud faili meie neutraalsesse formaati, mida kasutajad saavad 3D vaadata nii veebibrauseris kui mobiiltelefonis. Ning ei ole nii, et muudkui müüd idee investoritele maha ning tõstad raha firmasse sisse. Enne iga investeerimisraundi pead enda käest küsima, kas sa suudad uued eesmärgid täita. Elu läheb palju raskemaks, sest ootused suurenevad pidevalt. Me mõtlesime väga tõsiselt järele, enne kui investorite raha sisse võtsime.

Esialgu oli Workbench suhtlusele orienteeritud, nii et insenerid said tootjatega mõnusalt suhelda. Kuid umbes poolteist aastat tagasi külastasin üht firmat Silicon Valleys, et pakkuda meie toodet. Nimelt olid kolm häkkerit, kellest üks oli töötanud gurmeerestoranis, otsustanud ehitada gurmee-hamburgerimasina. Ei ole küll ilus öelda, aga see toasuurune kolakas oli nii inetu.

Näitasin siis neile oma toodet ja nad ütlesid otse: „Sinu GrabCAD meie probleemi ei lahenda. Meie masinal on 10 000 osa ja me ei leia viisi, kuidas juhendada 10 000-osalise masina disainimist nii, et me üksteisele kandadele ei astuks.

Pool aastat hiljem, kui neil oli juba 10 inseneri tööl, olime me oma Workbenchi edasi arendanud ning ma läksin tagasi. „See on just see, mis meil vaja on,“ ütlesid nad ja võtsid krediitkaardi välja. Kohe-kohe avavad nad San-Franciscos oma esimese hamburgerirestorani. Mõelge – restoran ilma kokkadeta! Näete klaasi taga lihtsalt, kuidas masin töötab…

Miks sa Tallinnast Bostonisse kolisid (ja koos sinuga ka GrabCAD-i peakontor)?

Ühelt poolt võib GrabCAD-i kohta öelda küll, et me oleme internetis ja vahet pole, kus me asume. Aga mina usun sellesse, et kliendile tuleb väga lähedal olla. Eestis on väga head insenerid, kuid nad tegelevad ühte tüüpi tootmisega – allhankega.

Aga GrabCAD on mõeldud väga paljudele inseneridele alates neist, kes tegelevad allhankega, kuni nendeni, kes töötavad General Electricus välja väga keerukaid meditsiiniseadmeid. Tore on õhtuti Skype’is klientidega vestelda, aga näost näkku suhtlust ei asenda siiski miski.

Teine põhjus Bostonisse – ja mitte Silicon Valleysse – minekuks oli veel. Meie toode on keeruline kombinatsioon veebitehnoloogiast, mis on Eestis tugev, ja inseneridele mõeldud CAD-i tarkvarast, mille asjatundjaid Eestis ei ole. Need inimesed leidsime Bostonist.

Ning kuna me tahame kasvada suureks firmaks, mis muudab kogu tootmismaailma, siis saab selleks vajalikke investeeringuid USA-st. Jällegi tuleb mängu isikliku kontakti küsimus.

Kuidas sinu roll on firmas kolme aastaga muutunud?

Praegu, kus meie firmas töötab 50 inimest Tallinnas ja Bostonis, on mul neli põhilist rolli.

Hoolitseda selle eest, et arvel oleks raha. See puudutab nii igapäevast rahavoogu kui investeeringuid. Kuna me oleme valinud tee, kus tahame luua suurt iseseisvat firmat, siis peame igaks järgmiseks (ja üha suuremaks) investeerimisraundiks uued eesmärgid saavutama. Ja iga kord tuleb laua taha istuda järjest suuremate investoritega ja rääkida järjest suurematest rahasummadest. Ning täita eesmärgid, et me saaksime ka järgmises raundis rahasummat tõsta.

Kommunikeerida meie visiooni. Naljakas, et paljudes organisatsioonides joonistatakse struktuur, kus boss paikneb üleval. Meil on vastupidi. Mul on neli asepresidenti, kellele ma annan oma visiooni edasi ja kes omakorda peavad selle oma inimesteni viima. Kui arvestada, et inimene võtab tööl vastu umbes 50 otsust päevas, siis on mõeldamatu, et kõik küsivad kõiki asju minult või asepresidentidelt.

Palkamine. Selle peale kulub üsna palju aega, teisel aastal isegi 80%. Võtsime just tööle asepresidendi müügi alal, aga õige inimese otsimist alustasime 8 kuud tagasi, ehkki teadsime, et toona oli seda ametikohta veel vara täita. Aga kuna olime õiged kandidaadid juba varem valmis vaadanud, läks palkamine väga kiiresti. Praegu otsin juba asepresidenti, kelle võtame tööle 2015. aastal.

lla juhina eeskujuks ehk lead by example.Me võime ju väärtushinnangud tahvli peale kirjutada, aga nendest pole suurt kasu, kui ma neid ise järgida ei suuda. Ühesõnaga – eeskuju. Meie üks peamine väärtus on see, et klient on tõesti kõige tähtsam! Kõik küll räägivad seda, aga vähesed suudavad selle järgi elada. Mina pean juhina iga päev näitama oma tegude kaudu, et hoolin kliendist, ja siis järgneb kogu organisatsioon.

Kui ajaliselt vaadata, siis esmaspäeviti olen kontoris, kohtun juhtkonnaga ja tiimidega – müük, tootejuhtimine, turundus. Teisipäeval, kolmapäeval ja neljapäeval mind kontoris ei ole, sest siis kohtun klientidega. Ja kui sa seda ise ette ei näita, siis ei tee keegi nii. Reedel olen tagasi kontoris, kus pean kiireid püstijalakohtumisi, küsides vaid ühe küsimuse: „Kuidas ma saan sind aidata?“ Kuna oleme palganud väga kogenud inimesed, kes on omal alal suured spetsialistid, siis mul pole mõtet neile öelda, et tee seda ja seda.

Kõrvalt paistab kõik väga lihtne…

On ka raskeid hetki olnud. Kõige raskem hetk oli 2012. aasta algul, kus me olime just hiigelsuure investeerimisraundi teinud ning minu esimene ülesanne oli palgata juhtkond.

Ja ma arvan nüüd tagantjärele, et terve 2012. aasta läks selle nahka. Esimene kuus kuud ma lihtsalt ei osanud inimesi palgata. Ameerikas on hoopis teistsugune kultuuriruum! Mina läksin inimesi intervjueerima, aga tegelikult tuleb headele inimestele hoopis ennast müüa!

Esimene koht, mis oli vaja täita, oli tarkvaraarenduse asepresident, kes juhib kogu tootearendust. Intervjueerisin sadu inimesi ning leidsin kolm väga head kandidaati. Esimest kahte ei suutnud ma veenda, et nad meile tuleks – kõik läks valesti.

Lõpuks õnnestus tõsisemalt jutule saada ühe meie ingelinvestoriga. Ta oli nõus isiklikku raha investeerima pärast 10-minutilist jutuajamist, aga mul läks kuud kuud aega, et veenda teda meiega liituma. Tal oli superhea kogemus, sest ta oli juhtinud 2200 tarkvaraarendajaga üksust ning tundis CAD-i nagu oma viit sõrme!

Mina olin harjunud töötajaile ütlema, et tee seda ja toda ja et see nupp peab olema punane. Tema kuulas mind ka ilusti ära, kuni tuli ja ütles: „Kuule, Hardi, ma oskan oma tööd paremini kui sina.“ Mul kulus tükk aega mõistmaks, et see inimene on minust mitu korda targem ning teda juba niisama lihtsalt ei manageeri. Teda saab juhtida hoopis teiste asjade kaudu: püstitad koos ülesande ja annad siis tuge, et see ära lahendada.

See oli väga keeruline aasta, aga õnneks olen sellest tervena välja tulnud. Ja see aasta õpetas mulle muu hulgas, kui olulised on mentorsuhted. Leidsin endale mentoriks inimese, kes on neli firmat üles töötanud ja läheb viiendaga börsile. Tänu tema abile suudan ma asju ette näha, sest iga uus arenguaste seab mulle ja firmale uued nõudmised.

Tahan seda firmat kasvatada – selle mahamüümine ei ole asi, mis meid õnnelikuks teeks.

Mis on järgmine suur eesmärk? Panna kõik maailma insenerid GrabCAD-i kasutama?

Nagu ma ütlesin, kasutab GrabCAD-i praegu 1,2 miljonit inseneri üle kogu maailma
ning selle aasta lõpuks jõuame 2 miljonini. Kriitiline piir on ületatud, nii et küll me jõuame 3 miljonini ka. Aga see ei ole eesmärk omaette. Eesmärk number üks on see, et iga väike ja keskmise suurusega tootmisfirma tuleks meie Workbenchi keskkonda ja et see muutuks maailmas standardiks.

Oleme väga rahvusvahelised, 50% Worbenchi klientidest on USA-s, 20% Skandinaavias, 5% Austraalias ja 5% UK-s. Ameerika on meie peamine turg, sest seal on 330 000 meile sobiva suurusega firmat, kes võiksid meie kliendid olla, ning sealsed firmad on väga altid uusi lahendusi otsima ja kasutama. Euroopas tuleb meil kahjuks väga palju tuuleveskitega võidelda. Ka Eestis on meil alles üks klient, kes tuli sel kevadel – metallitöötlusfirma Favor.

General Electric on meil väga hea klient, aga see on pigem meeldiv erand, sest me ei otsi suurfirmasid ekstra endale kliendiks. Nendega on väga palju jamamist, neil on erinõuded ning nad on harjunud alati oma tahtmist saama. Ja neil on meeletu bürokraatia.

Raamat?

Raamatus on kaks peamist mõtet. Esiteks see, et maailmas muutub reaalselt see viis, kuidas inimesed disainivad ja toodavad. GrabCAD-i meeskonnal on olnud erakordne võimalus olla selle asja keskpunktis – me näeme, kuidas kõige innovaatilisemad firmad Workbenchi kasutavad.

Aga 99% tootmisfirmadest teeb ikka asju vanamoodi. Mu raamat ongi mõeldud 99% ulatuses tootmisfirmade inimestele ja disaineritele. Me tahame neid inspireerida, et nad hakkaks kasutama uusi tehnoloogiaid ja protsesse. Nende lugude abil, mida meie GrabCAD-is näeme.

Meie klientideks on mitmesugused firmad, alates näiteks sellisest, kus nn targad riided annavad treenerile teavet, kuidas treeningut parandada, kuni firmani, mis disainib mootorratastele muusikasüsteeme. Just saime ka ühe sõjatööstuse ettevõtte kliendiks.

Ja teine põhjus raamatu kirjutamiseks oli see, et GrabCAD-i tuntakse maailmas kui community’t, aga me oleme Workbenchi valmimise järel muutunud tegelikult väga tõsiseks tööriistaks. Just sellest saab meie firma kõige olulisem osa ja kuna me tahtsime ennast selles valdkonnas turuliidrina positsioneerida, siis üks viis selleks oli kirjutada raamat.

Mõte on selles, et ära tee kõike üksi, vaid kasuta uusi võimalusi ja tehnoloogiaid. See, kuidas prototüüpi valmistada ja kuidas klientidega suhelda, muutub. Muutub ka see, kuidas sa tarneahelat juhid – igas faasis on meeletu muutus!

GrabCad mõjutab väga tugevalt tootedisaini arengut või vähemalt mõnda selle etappi.

Märksõnad

#mentorlus #Taivo Paju #juhtimine #kommunikatsioon #Hardi Meybaum

Jaga