Insenerist linavabrikant Mats Kissa. Vol2

Eesti iseseisvumisele järgnenud aastad kujunesid meie linatööstusele erakordselt edukateks. Kuna sõjast räsitud Euroopa riikide tekstiilivabrikud vaevlesid toorainepuuduses, kasvas kvaliteetse linakiu väärtus hüppeliselt, kergitades kiiresti kokkuostuhindu. Suurenenud nõudlus välisturgudel hoogustas 1920. aastate alguses siinset linakasvatamist ja -töötlemist niivõrd märgatavalt, et see kujunes „vastsündinud“ rahvusriigi olulisimaks väljaveoartikliks, ulatudes kuni 24,2 protsendini kogu ekspordist. Kirjutab ajaloomuuseumi teadur-kuraator Anne Ruussaar. 

Tähtsamateks välispartneriteks tõusid taas Inglismaa mammuttööstused, kuid senised toorlina tarned asendusid nüüd peamiselt töödeldud linakiu müügiga. Lisaks aktiivsele ekspordile kasvas siseturul aga nõudlus valmiskootud linase kanga järele, sest muutunud majanduslike ja poliitiliste olude tõttu importtekstiilile kehtestatud kõrged tollitariifid andsid eelise kodumaistele ettevõtjatele. Alles tärkava elatustaseme ning uute sotsiaalsete normidega riigis sai linast seetõttu jõukuse ja rahvusliku uhkuse sünonüüm.

Kuldsetest võimalustest haaras Mats Kissa aktiivsel juhtimisel kinni ka Abja moodne linatööstus. Energiavõimsuse suurendamiseks osteti uus aurukatel, moderniseeriti värnitsaosakonda, laiendati kontoripindu ja ehitati juurde tööliselamuid. Tooraine mahu kasvatamiseks veenis karismaatiline direktor aga ümbruskonna maaomanikke teiste põllukultuuride arvelt rohkem lina kasvatama, lubades vabriku tootmisvõimekust veelgi suurendada. Töö pidi nimelt hakkama toimuma ööpäevaringselt kolmes vahetuses, toorlina eeltöötlemiseks plaanis mees rajada juurde väikeettevõtted Patküla ja Allika mõisatesse ning Kilingi-Nõmmele. Kissa lubadustest ja kerkivatest hindadest innustunud põllumehed suurendasidki oluliselt külvipindu ning seetõttu suutis kiiresti laienenud vabrik 1920. aastate keskpaigas ümber töödelda juba üle 2000 tonni kvaliteetset lina ööpäevas. Tormiliselt kasvanud linatoodangu kõrval varustas ettevõte värnitsaga suuremat osa Eesti keemiatööstusest, karjapidajate seas sai aga populaarseks Abja linaseemnetest valmistatud jõusööt.

Inseneri loss 

Linatööstuse kuldaeg oli õnnelik ka Mats Kissa eraelus. Ta abiellus 1918. aastal lätlannast kaunitari Selma Jakobsonsiga, kellega oli Riias õpingute ajal tutvunud. Legendi kohaselt olevat Mulgimaa tudeng ilusasse, kaupluste vaateakendel modellina töötanud Selmasse armunud esimesest silmapilgust. Direktorihärra imetlus metropolist pärit pilkupüüdva abikaasa vastu oli igal juhul nii silmatorkav, et põhjustas väikeses Mulgimaa pealinnas arvukalt kuulujutte. 

Ja oli ka põhjust. Ühistut ja linavabrikut ellu kutsudes ratsionaalsuse ning täpsete majanduslike kalkulatsioonidega usaldust võitnud mees hakkas 1922. aastal ootamatult vabriku lähistele metsatukka püstitama suursugust eramut. Ümbruskonnaga teravas kontrastis luksusliku häärberi ja seda ümbritseva Prantsuse stiilis aia arvukate viljapuudega planeeris Kissa näpunäidete järgi Müncheni arhitekt Heerwagen. Kogukonna ja äripartnerite üllatuseks ei kasutanud ta ehitusel kohalikke mehi, vaid kutsus keerukaid töid läbi viima erispetsialistid ja oskustöölised Saksamaalt, välismaalt toodi kohale ka suur hulk vajaminevaid viimistlusmaterjale. Kõrge kivikatusega kahekorruseline maja, mille historitsistlikule välisilmele lisasid väärikust väike fassaaditorn ja ehisvööd nurkadel, meenutas romantilist mõisahoonet. See pani ahhetama nii linavabriku rahva kui juhuslikud möödujad. Toretsevas stiilis oli kujundatud ka interjöör, kus avarate tantsusaalide, magamis- ja elutubade seinu ja lagesid kaunistasid stukkornamendid, põrandaid pähklipuust parkett, ahjude ja kaminate välisküljed olid aga kaetud kuulsast Meisseni portselanitehasest tellitud plaatidega. Elamust veidi eemale rajati ka vähemalt kahte sõiduautot mahutav garaaž. Ilmselt ajendas Kissat uhket kodu looma tema kaunis abikaasa, kellele ta tahtis korvata suurlinna melust loobumist, luues perele Abjasse omaette väikese kuningriigi. Rahvasuus hakati seda kummalist ja silmatorkavat ehitist peagi pilkavalt kutsuma Inseneri lossiks. Direktori pillava käitumise muutis eriti küüniliseks see, et kogu kompleks rajati ühisuse rahadega ja ametlike dokumentide järgi oli ka selle omanduses.

Keerulised ajad 

Üleilmne linavaimustus ei kestnud aga kaua. Juba 1920. aastate teisel poolel algas üldine linahindade langus ja kiiresti laienenud Abja linavabriku müstiliselt tulukas tootmine hakkas kiratsema. Suure kasumi ootuses julgelt võetud laenud ja linamüügist saadud raha kontrollimatu kulutamine tõid kaasa kiiresti kasvavad võlad, mille tasumine polnud ühisuse liikmetele enam jõukohane. Mitmed järjestikused suurpõlengud tööstushoonetes, mille käigus hävis suur osa kallist sisseseadest, muutsid linavabriku ellujäämise aga 1920. aastate lõpul enam kui kahtlaseks. Ettevõtet reorganiseeriti korduvalt ja tootmist suudeti siiski jätkata, kuid särav edulugu enam ei kordunud. 

Tagasilöögid ei tabanud ainult Mats Kissa asutatud supervabrikut, vaid kogu linatööstust tervikuna. Noore Eesti riigi majanduse üheks tähtsamaks alustoeks olnud linaeksport kuivas 1930. aastatel järk-järgult kokku, moodustades Teise maailmasõja eelsel ajal juba vähem kui kolm protsenti kogu ekspordist. Selle peamine põhjus oli suur hinnalangus maailmaturul, sest lina asemele olid tulnud uued odavad kunstmaterjalid. 

Pärast Nõukogude võimu kehtestamist Abja linavabrik natsionaliseeriti, kuid Kissal lubati rahvale kuuluvat käitist siiski mõnda aega juhtida. Linatootmine jätkus ja suuremaid seisakuid ei tulnud ette ka Teise maailmasõja aastatel. Oma osa selles oli kummalisel kombel taas direktor Mats Kissal. Saksa okupatsiooni ajal aitas ta nimelt punase taustaga tehasetöölisi, kui neid arreteerida taheti. Kunagiste abjakate mälestuste kohaselt olevat ta kihutanud sakslaste staapi ja nõudnud süüdistatavate viivitamatut vabastamist, nimetades neid vabriku parimateks oskustöölisteks. Kissa resoluutsest käitumisest üllatunud saksa võimukandjad vabastasidki „punased“ noored ja nii ei kaotanud vabrik sõja ajal nii vajalikke töökäsi. 

Lossist kõrtsi

Abjas aset leidnud ulatuslikust küüditamislainest õnnestus Mats Kissal ilmselt tänu komnoorte kaitsmisele pääseda, kuid ilusast Inseneri lossist tõsteti ta koos abikaasaga välja. Uueks eluasemeks eraldas Nõukogude võim neile paar pisikest tuba poollagunenud Jussi kõrtsihoones, kus enne oli asunud hobuste tapamaja. Uhkes Kissade häärberis hakkasid uue korra ajal tegutsema linavabriku raamatukogu ja klubi, nädalavahetustel aga toimusid selle avarates saalides tööliste tantsuõhtud. 

Linavabriku töötajad kunagist direktorit siiski ei unustanud. Viletsates oludes elavale väärikale vanahärrale ja tema prouale viidi igapäevaselt vabriku sööklas valmistatud sooja toitu, sest nende uues ulualuses selle tegemiseks võimalused puudusid. Mats Kissa suri 1956. aastal pärast lühikest jalutuskäiku oma koduhoovis. 

Abja linavabrik tegutses aktiivselt edasi ka Nõukogude ajal ja oli piirkonna suurimaks tööandjaks kuni Eesti taasiseseisvumiseni, mil ettevõte likvideeriti. Linakasvatus, mis paarsada aastat tagasi pani aluse meie väärikale iseolemisele, on Eestis tänaseks aga hääbunud.