Tead seda vana kampsunit, mis sul kapis juba ma-ei-teamis-ajast kopitab? Ja-jah, just seesama koitanud ürp, mida sa mitte kunagi ei kanna. Ja ometigi on sellest loobumine nii raske. Võta nüüd ette väike proovikivi: hinga sügavalt sisse ja mõtle hetkeks, kuidas see sind ja sinu elu muudaks, kui sa selle oma kehale ja loomusele sobilikuma vastu vahetaks? Katri Delimoge räägib seekord läbipõlemisest ning uutest algustest.

Untsus mehaanika kui õnnistus

Burnout ehk läbipõlemine seostus paljudele veel mõnda aega tagasi pigem masina untsuminekuga: oligi nii, et juhtmed lõid särtsu ja mootor tossas. Nüüd on sellest saanud samanimeline läänemaailma ultramoodne epideemia, mis tegelikult ei erinegi nii väga vedru väljaviskamisest automaatikas.

Maailm on muutunud ja inimesed on ka. Ning tundub, et kõik aina kõrbevad! Nõustun igati, et tegemist on teemaga, mis vajab tähelepanu ja tegelemist. Otsustasin aga seekord läheneda sellele teisiti – positiivsest vaatenurgast. Miks nii? Sest võin nüüd öelda, et läbipõlemine on olnud minu jaoks üks parimaid asju (peale mu pisikese piiga ja pere), mis minuga kunagi on juhtunud. Been there, done that, got the T-shirt ehk nähtud-tehtud! Ja mitte üksnes – mulle tundub, et olen naasnud teispoolsusest hingava ning lausa õnnelikuma inimesena (mitte söestunud zombie’na).

Kuidas siis sealt n-ö maailmalõpust veelgi parema ning (enesega) rahulolevana välja tulla? Kinnitan, et alati ei pea mootorit vahetama, vahel piisab vaid selle õigeaegsest õlitamisest. Mööda külgi ei jookse alla ka selle urina hoolikas kuulamine. Ja oledki nagu uus ja võib-olla isegi parem kui varem! Niisiis.

Põlenguohvrist, aga hästi lühidalt

Läbipõlemine pole lihtsalt miski, mis meid kõva töörebimise, stressi ja elu vihkamise tagajärjel tülika külmetusena tabab. Tõepoolest, kõik need tegurid aitavad läbipõlemise tekkele ning selle süvenemisele kaasa, kuid pole selle otseseks põhjustajaks.

Kärssav põlenguohver on pikemaajaline tules põleja, keda painab pidev füüsiline ja emotsionaalne väsimus. Selle näol on tegu sümptomitega, aga läbipõlemine kui nähtus on meele-, keha- ja vaimuseisund, mis ilmneb siis, kui oleme jõudnud oma eluetapis mingisuguse teekonna lõppu. Ühe teekonna lõppu paljudest! Kuid samas ei ole me veel valmis, ei taha või ei julge seda endale tunnistada. Kui tavaline reaktsioon läbipõlemise ravimiseks on tabletid, teraapia või kriisipuhkusele minek, siis tegelikult on toimivaim selle seisundi aktsepteerimine, austamine ning enese kuulamine. Mida mu keha, meel ja hing mulle öelda soovivad? Tervenemine peitub just selles vastuses.

Tõuse fööniksina tuhast!

Mulle väga sümpatiseerib USA juurtega, aga Londonis elava doktor Dina Gloubermani definitsioon läbipõlemisest: „Läbipõlemine on märk sellest, et me oleme hakanud tajuma miskit meie tõelise mina kohta, mida me pole päris valmis endale tunnistama.” Meis on toimunud muutus ja kasv, mis võib esialgu mõjuda uudse ja hirmutavana.

Aga mis siis, kui veidi oma mõttemaailma painutada ja mõelda toimunud kasvust maailmalõpu asemel kui uuest algusest? Kui tõlgendada läbipõlemist kui elupäästjat? Millegi sellisena, mille märkamine ja tunnistamine toob endaga kaasa uue hingamise ning sügava hingerahu? Läbipõlemine on meie kasvuprotsessi katalüsaator ehk lihtsalt ühe n-ö armuloo lõpp, kus seni tehtu ei paku meile enam pinget. Samas pühendumus, kohusetunne ja hirm uue ees sunnib meid endiselt veel sellest vanast kramplikult kinni hoidma. Kas sa hindad ausust? Ole siis nüüd enda vastu aus ja pööra elu selles suunas, mis sulle tegelikult ka õnne pakub. Mõtle läbipõlemine enda jaoks positiivselt ümber ning käsitlegi seda kui vana kampsunit, mis enam selga ei passi.

Vana välja, et uuele ruumi teha

Seisad peegli ees ja proovid vana kampsunit veel kord igaks juhuks selga. Et äkki ikka passib. No tee, mis tahad, aga ei sobi ikka küll. Kampsun näeb seljas isegi veel jubedam välja, kui viimati mäletasid selle olevat. Võtad selle nüüd ült ning longid prügikasti poole: hüvasti, vana kampsun! Olen sulle tänulik, aga sul on aeg minna.

Sa oled valmis uueks, sest sa väärid seda. Sa oled tugev, sa oled veelgi parem versioon endast, sa oled sünkroonis, sa oled end kuulda võtnud. Aitäh sulle, läbipõlemine!

*****

Mõtle läbipõlemisest kui:

• kogemuslikust eduloost – sa oled siin, elus ja saadud armid on sinu võitluse ja võidu uhkuseks. Sa oled tugevam kui varem!
• enese kasvust – väikeseks jäänud kingad pitsitavad ebameeldivalt jalgu ja neist vabanemine pakub leevendust. Sama on ka läbipõlemisega. Mida sa enda kohta teada said? Kus olid sa siis ja kus oled nüüd? Pea meeles, et sa oled nüüd veelgi (elu)kogenum.
• uuest teekonnast – kujuta end suure laevana, mis seilab vahel mööda rahulikku avamerd ja saab mõnikord ka tormidest räsida. Aga kõigele vaatamata jõuab see alati sadamasse ja on piisavalt julge, et uuesti teele asuda.
  Sa oled loodud rohkete teekondade, proovikivide ja avastusretkede jaoks – naudi seda!
• oma hinge, südame ja mõistuse vajadusest teha koostööd – läbipõlemine viitab sellele, et meie süsteem ei ole sünkroonis, kuid sellest väljumisel oled sa suutnud endas korra majja tuua. Super, kas pole?
• muutumispunktist – muuda oma suhtumist, lase lahti olnust, ava end uuele ja kuula iseennast. Kes sa oled? Millist elu sa endale soovid? Mõtle sellest kui õppetunnist, sest suured asjad sünnivadki muutusest ja – tõsi – ka raskustest.

*****

Väike harjutus: kus ma olen ja kus olla soovin?

Siin on üks väike vahva harjutus, mis aitab sul soove visualiseerida ning sisemist häält kuulates kaardistada oma teekonda õnneni. Selleks on sul vaja rasvakriite, pastakat, viit valget paberilehte ja märkmikku.

Kirjuta iga viie lehe peatsisse üks järgmistest küsimustest:
• Kus ma olen?
• Kus ma olla soovin?
• Mis mind mu teekonnal takistab?
• Mida mul on takistuse ületamiseks vaja?
• Mis on mu tõeline loomus?

Alusta esimesest küsimusest: vali värv või värvid ja lihtsalt joonista. Mida iganes. Lase lihtsalt kätel vabalt liikuda. Ära püüa olukorda kontrollida ja ära otsi praegu loodavale tähendust. Pea meeles, et eesmärk pole luua kunstiteost ja sa ei saa selle tegemisel eksida – iga tulemus on õige!

Joonista umbes 3–4 minutit ning seejärel kirjuta pastakaga samale paberile mõned pähetulevad sõnad. Ükskõik mida – üllata end ja ära mõtle selle peale pingsalt.

Toimi samamoodi järgmise nelja paberiga, millel igaühel vastav küsimus.

Nüüd vaata oma joonistusi: mida sa märkad? Kui soovid, siis jaga neid sõpradega ja uuri, mida nemad neis näevad.

Kokkuvõttes küsi endalt, mida sa õppisid. Mis sind üllatas? Mis oli see miski, mida sa küll teadsid, aga polnud endale veel tunnistanud? Kirjuta oma tähelepanekud ja leiud üles märkmikusse – see ongi sinu teekond!