Juhtimine seisneb visiooni, hoiakute ja eesmärkide kujundamises

Brigaadikindral Vahur Karuse karjääri kaitsejõududes on mahtunud nii praktiku, strateegi kui ka õpetaja roll. Juhina on ta alati oluliseks pidanud oma meeskonna tundmist ja personaalselt lähenemist töötajatele. Küsis Kadri Kütt.

Miks sõjaväelase karjäär?

Tulen sõjaväelise taustaga perekonnast. Põhikooli lõpuklassides kujunes mul välja kaks valikut, kas minna sõjaväelaseks või õppida juristiks. Üritasin Tartu Ülikooli juurasse sisse saada, aga põrusin kirjandiga, millega mul koolis kunagi probleemi ei olnud. Otsustasin siis sõjaväkke minna ja kahtlustasin, et küllap ma jäängi sinna mõneks ajaks.

Kahtlus pidas paika, aga teie teekond ei piirdunud vaid Eesti sõjaväega?

Emakeel on mul tegelikult rootsi ja isakeel eesti keel. Noarootsi Gümnaasiumis sain rootsi keele hästi selgeks ja ajateenistuses olles tõlkisin teenistuse kõrvalt Rootsi määrustikke. Võrus lahingukoolis seersandiks õppides sain teada võimalusest Rootsi õppima minna ja pärast lõpetamist suundusingi sinna jalaväeakadeemiasse. Olin seal 19-aastasena ihuüksi karja rootslaste seas ning pidin kaks ja pool aastat iga päev tõestama, et olen vähemalt sama hea kui kõik nemad, kui mitte parem. See kujundas mind isiksusena päris palju. Kooli sain aga ilusti lõpetatud ja hiljem kutsuti mind Rootsi veel mitmel korral tagasi õppima.

Pärast õpinguid Rootsis sain nooremleitnandiks ja teenisin mõned aastad rühma- ja kompanii ülemana Pärnus. Seejärel käisin taas Rootsis pataljoni staabiohvitseri kursusel ja pärast õpetasin Pärnus nooremallohvitsere välja. Järgnes missioon Kosovos, sellele omakorda vanemstaabiohvitseri kursus Rootsis ja siis läksin Scoutspataljoni staabiülemaks. Seejärel olin missioonil Afganistanis ja pärast seda uuesti Rootsis, seekord kindralstaabi kursusel. Kui tagasi koju tulin, teenisin Scoutspataljoni ülemana ja siis püüdis kaitseväe juhataja Riho Terras mind võrguga kinni. Selleks ajaks olin suurema osa ajast väeosades teeninud ja see andis kindla vundamendi, mille peal seista.

Teadsite seega, kuidas eesliin toimib…

Olin kursis, kuidas sõdur mõtleb, kuidas üksus toimib ja kui palju mingid protsessid aega võtavad. Sain aru, et kui anda käsk, siis mida see parasjagu kaevikus müttava sõduri jaoks tähendab. Nende arusaamade ja pataljoniülema teenistuse baasil olin kaks aastat kaitseväe juhataja sõjaline nõunik. Siis saatis ta mind aastaks Ameerikasse õppima ja kui sealt tagasi tulin, töötasin kaks aastat kaitseministeeriumis. Tegin seal kaitseplaneerimist ehk vastasin küsimustele, kuidas tekib tolm ja kuhu kaob raha. Kaitseplaneerimine seisnebki aja, raha, ja inimeste kokku sidumises nii, et tekiks võimekus. Ministeeriumist pääsedes olin veel kolm aastat Tapal 1. jalaväebrigaadi ülem ja möödunud suvel võtsin üle Kaitseväe Akadeemia juhtimise. Väga huvitav teekond on olnud – olen ise sõdur olnud ja juhtinud ka 5000 sõdurit. Pean seda aga pigem protsesside juhtimiseks, sest inimesi teatavasti päris otseselt juhtida ei saa.

Väga huvitav teekond on olnud – olen ise sõdur olnud ja juhtinud ka 5000 sõdurit. Pean seda aga pigem protsesside juhtimiseks, sest inimesi teatavasti päris otseselt juhtida ei saa.

Töö ministeeriumis ja kaitseväe juhataja nõunikuna oli ilmselt igavam?

Ma ei olnud siis tõesti kaitseväes nii kättpidi sees kui varem. Need ametikohad valmistasid mind aga ette selleks, et olla pädev juht – need õpetasid palju organisatsiooni toimimise kohta ja sedagi, mis väärtus on bürokraatial. Minu roll nõunikuna langes 2014. aastasse, kui Venemaa annekteeris Krimmi. Õppisin, kuidas meie riik ja NATO toimivad ning kui tähtsad on suhted inimeste vahel. See oli väga äge aeg ka enesearengu ja harimise poolest. Ministeeriumis olin samuti oma loomulikust keskkonnast justkui välja võetud, aga õppisin, kuidas panna olemasolevaid ressursse arvestades kokku kümneaastane riigikaitse arengukava.

Kui palju olete oma karjääri ette planeerinud ja eesmärgistanud?

Olin 19-aastane, kui ütlesin välja oma esimese eesmärgi, ja mul võttis 23 aastat aega, et see saavutada. Planeerimine on tähtis – öeldakse ju, et kui planeerid, läheb plaan tuksi, aga kui ei planeeri, läheb kõik tuksi. Olen pigem seda tüüpi inimene, kellel peab üks suur eesmärk olema, mis aitab kogu aeg sihikut kalibreerida ja veenduda, et liigun õiges suunas. Vahe-eesmärgid võivad seejuures pidevalt muutuda. Eks mul on ka olnud hetki, kus tekib tunne, et lööks eesmärgile käega, aga õnneks on loodus mind varustanud korraliku optimismilaenguga ja vajadusel olen uuesti nullist alustanud.

Missioon muudab inimest. Kuidas see teile mõjus?

Jah, muudab… Sõltub ka, kui kiiresti sa suudad leppida sellega, et oled näinud inimeste juures nii kõige hullemat kui ka parimat. Oma elu usaldatakse reaalselt teise inimese kätte ja suuremat armastust ei ole ju olemas. See on ka põhjus, miks paljudel missioonisõduritel on koju tagasi tulles pereprobleemid – kaks inimest on siis emotsionaalselt täiesti eri kohas.

Kogemuse mõttes ei olnud Afganistanis küsimus selles, kas üksuse välja minnes tuleb lahing, vaid millal see tuleb. Kosovos oli jällegi näiliselt kõik rahulik, aga kui pauk ära käis, siis eskaleerus vägivald minutitega. Sellises olukorras on raske end ümber häälestada, kuid kiireid käske andes tehakse palju vigu. Kosovos teenisime koos prantslaste ja itaallastega ning see oli äge kogemus. See õpetas koostoimimist inimestega, kelle maailmapilt on täiesti teine, ja sedagi, et meie germaanlik kultuuriruum ei pruugi kõige efektiivsem olla. Meie toimetame kirja pandud protseduuride põhjal ja lepime palju asju paberil kokku – nende jaoks on olulisem pidevalt läbi rääkida ning suuline kokkulepe kehtib samuti päriselt. Afganistanis töötasime koos brittidega ja oskasime juba paremini selliseks kokkupuuteks valmis olla. Brittide kohta õppisime, et nad tulevad alati poolele teele vastu, aga teine pool tuleb ikkagi endal ära teha.

Ettevõte töötab nii ehk naa sinu jaoks, aga meeskonna moodustavad ka need, kellele sa ei saa n-ö käske anda – koostööpartnerid ehk inimesed, kellega tuleb ühise eesmärgi nimel koos toimida.

Kas nendest kogemustest oli hiljem Eestis juhiametis ka abi?

Eks iga juht võtab kogemustest midagi kaasa. Kui kanda see üle strateegilise tasandi juhtimisse, siis tuleb ükskõik mis valdkonnas toimetades teada, kes on sinu meeskond. Ettevõte töötab nii ehk naa sinu jaoks, aga meeskonna moodustavad ka need, kellele sa ei saa n-ö käske anda – koostööpartnerid ehk inimesed, kellega tuleb ühise eesmärgi nimel koos toimida. Juht annab visiooni ja suuna ning kontrollib, et see alla välja jõuaks, aga lõppkokkuvõttes on tema ülesanne väga palju väljaspool organisatsiooni toimetada. Seda kiputakse alahindama: rohkem räägitakse, kuidas käituda oma inimestega, ja tunduvalt vähem, kuidas väljaspool koostööd teha.

Milliseid põhimõtteid te juhina oluliseks peate?

Olen palju inimestega koos töötanud ja neid tundma õppinud. Teatud käitumise tunnen kohe ära, aga ükski juhtimissituatsioon ei ole kunagi samasugune nagu eelmine või järgmine. Hea kolleeg ütles kunagi ka õigesti, et kaitsevägi on ainuke organisatsioon, kus ei saa ei ülemaid ega alluvaid valida. Tuleb töötada nende inimestega, kes olemas on. Nii olengi oluliseks pidanud meeskonna tundmaõppimist ja personaalselt lähenemist. Mõni inimene ootab, et seaksid talle piirid ja eesmärgid ning ütleksid, kuidas asju teha. Teine hakkab piiride peale mässama, sest on iseendale sihtmärki otsiv lõhkepea ja tahab vaid teada, kuhu tuleb välja jõuda. Alustan iga uue inimesega puhtalt lehelt, annan probleemide korral tagasisidet ning võimaluse ennast siiski tõestada. Kui tagasisidet ei anta, ei saa inimene ju oma käitumist parandada. Eks alati on neid, kellega tuleb rohkem tegeleda. Üldiselt toimib aga vabaduse andmine koos vastutusega kõige paremini.

Alustan iga uue inimesega puhtalt lehelt, annan probleemide korral tagasisidet ning võimaluse ennast siiski tõestada.

Kaitseväe Akadeemias administratiivse rolli kõrval õpetate-õpite ise ka seal?

Üritan ise teatud tunde anda ja neis osaleda – tahaksin ju ka targaks saada. Kasutan iga võimalust, et meie noortega kokku saada ja rääkida, selleks et aru saada, kuidas nemad asju näevad või mis neid muretsema paneb. Need noored, kelle me enda juurde saame, on nii head ja targad! Oleme midagi oma koolisüsteemis ikkagi õigesti teinud. Mina ei ole ühtegi lumehelbekest näinud ja arvan, et see ühiskondlik suhtumine tuleneb sellest, et keegi ei ole neile selgitanud, mida neilt oodatakse. Siis saavadki nad ebaõiglast kriitikat. Uus põlvkond on teistsugune – nad ei aktsepteeri vaikides käsule kuuletumist, vaid tahavad saada päevas kasvõi 30 sekundit vahetut suhtlust juhiga, lisaks tagasisidet. Nad julgevad arvamust avaldada ja ka ebameeldivaid küsimusi esitada – see on väga oluline.

Millised eesmärgid te endale ja akadeemiale seadsite?

Kõige tähtsam asi, mis me siin koolis teeme, on tuleviku juhtide kasvatamine ja õpetamine. Juhtimine on oma olemuselt universaalne: ei ole väga palju vahet, kas juhid 10-liikmelist organisatsiooni või ÜRO-d. Ühel juhul on tegu otsese, teisel eri tasandite kaudu juhtimisega – kõik taandub aga visioonile, hoiakute kujundamisele ja eesmärkide seadmisele.

Meie laome selleks vundamendi. Miks ei võiks ühel päeval olla Eesti president, peaminister või NATO peasekretär selle kooli vilistlane? Suurustav eesmärk, aga öeldakse ju, et sihi kuu peale – kui mööda paned, võid päikesele sattuda. Kaitseväge on pikalt võetud kui elukutset, aga see ei pea alati nii olema. Pärast kooli lõpetamist ja teenistuspraktikat võivad noored minna ja asuda tööle avalikus sektoris, teha oma firma või mida iganes nad soovivad – meie oleme neile kaasa andnud juhtimis-, organiseerimis- ja administreerimiskogemuse ning ohvitseri staatuse, mis jääb elu lõpuni. Mida suurem on konkurss siia, seda paremini leiame üles ideelised inimesed, kes tahavadki just seda teenistust aastakümneid teha.

Akadeemia toimib seega hästi ja suuri muudatusi te teha ei plaani?

Kõik otsused sellises organisatsioonis on väga pika vinnaga. Minu eelkäija tegi kooliga just suure reformi ja neid tulemusi me alles hakkame nägema. Uute muudatuste tegemine tähendaks lõputut küünlapäeva. Igas ametis olen öelnud, et esimesed pool aastat ja kui vähegi võimalik, siis isegi terve aasta ei taha ma midagi muuta. Mu soov on, et inimesed kohaneksid ja õpiksid uut juhti tundma. Samamoodi pean mina aru saama, kuidas organisatsioon toimib ja kus on kitsaskohad. Muutmine lihtsalt muutmise pärast lõhub seda. Sõjanduses olen ma pikalt sees olnud, hariduses aga mitte ja see oli ka üks põhjus, miks ma ise ennast sellesse rolli pakkusin – olen arvanud, et tean, kuidas võiks asju teisiti teha, ja nüüd tuleb mul see endal siin ette võtta. Minu isik on seejuures vähe tähtis ja jälg, mis ma organisatsioonile jätan, võib kujuneda pigem minimaalseks.

Milline on teie kõige keerulisem kogemus olnud?

Pea neli aastat Scoutspataljonis oli kõige keerulisem aeg, kui pidin viis oma sõdurit maha matma ja üle 30 tuli missioonilt käte-jalgadeta või vigastatuna tagasi. See loksutab maailma ikka väga võimsalt. Tekkis jõuetus, kuna vastutasin nende väljaõppe eest, aga missioonile kaasa minna ei saanud, sest Eestis tuli organisatsiooni koos hoida. Sellises olukorras oli vaja endaga rahu teha. Tagantjärele olen mõelnud, et seal kohapeal oleks veel raskem olnud, kuna emotsionaalne lähedus oli nii suur, et sa ei mõtle enam selgelt. See õpetas mind veel enam hindama Eesti sõdurit ja seda, kui suur väärtus on ühel inimesel. 

Mida te vabal ajal teete?

Mulle meeldib väga lugeda. Kui jää maha tuleb, siis käin uisumatkadel – see jäi mulle Rootsis õppimise ajast külge. See on nii rahustav ja üks ägedamaid tegevusi. Möödunud aastal uisutasin matkagrupiga näiteks Virtsust Kesselaiule ja see retk sattus ideaalse ilmaga päevale, jõudsime mööda peegelsiledat jääd 25 minutiga kohale. Veel meeldib mulle ujuda (ka talvel) – olen ju Saaremaal üles kasvanud.

—————-

Vahur Karus

Vahur Karus on kaitseväe teenistuses 1993. aastast. Sõjaväelise hariduse sai ta Rootsi Kuningriigis ja Ameerika Ühendriikides. Ta on teeninud Scoutspataljoni ülemana, kaitseväe juhataja sõjalise nõunikuna ja kaitseministeeriumi riigikaitse planeerimise osakonna juhataja asetäitjana. Aastatel 2002–2003 osales ta missioonil Kosovos ja 2006–2007 oli Eesti kontingendi ülem Afganistanis. Enne 2021. aastal Kaitseväe Akadeemia ülema ametikohale asumist oli Karus 1. jalaväebrigaadi ülem.