Kaarel Kotkas: olen Veriffis pigem hooandja kui tegevjuht 

Kaarel Kotkas annab 24-aastasena hoogu juba oma 12. äriprojektile, neli aastat tagasi asutatud online-isikutuvastamise ettevõttele Veriff. Teda innustab soov teha inimeste elu lihtsamaks ja turvalisemaks, ning töö suurepärases tiimis, mis õpetab rohkem kui ülikool. Temaga käis vestlemas Kadri Kütt.

 

Kelleks te tahtsite väiksena saada?

Arstiks – see oli minu põhieesmärk kuni keskkooli lõpuni. Pärast 10. klassi õppisin aasta vahetusõpilasena Saksamaal ja mind võõrustanud pere isa oli anestesioloog ning kiirabi päästerühma arst. Sain temaga haiglas kaasas käia ja tegelikult oli ka mu onu arst. See arstiks saamise soov motiveeris mind väga palju õppima ja see on kasuks tulnud. Arsti minust ei saanud, kuna Veriff sai alguse, kui olin 12. klassis ja siis nägin, et tervist tuleb vähemalt esialgu teisiti parandada. Kindlasti kavatsen kunagi ettevõtlusega ka meditsiini valdkonda minna, onkoloogia on minu jaoks väga huvitav. Oluline teema on ravimite kättesaadavus ja kuidas see inimeste jaoks lihtsamaks muuta.

Kas te õpite ka hetkel?

Pärast keskkooli läksin EBSi ettevõtlust ja ärijuhtimist õppima, aga praegu olen akadeemilisel puhkusel. Mulle meeldib palju õppida ja ma olen veendunud, et mida rohkem tead, seda kaugemale näed. Isegi kui mõned asjad tundusid mulle õpingute käigus kordamisena, andsid need võimaluse mitu sammu ette näha. Praegu naudin Veriffi mitmekülgset tiimi: meil töötab 42 kodakondsusest inimesi ja üle 60 töötaja on oma perega Eestisse kolinud. Õpin nendega koos töötades iga päev nii palju – ma ei ole leidnud ülikooli, mis suudaks seda samal tasemel pakkuda.

Ma olen aru saanud, et õnne saab juurde tekitada ja see tuleb nende juurde, kellel pole aega sellele lootma jääda.

Kui jätkusuutlikuks te ülikoole nende praeguses vormis peate?

Kui ülikoolid on paindlikud, siis kindlasti on nad jätkusuutlikud. Ajakasutuse teema on seejuures kõige tähtsam. Kindlasti lõpetan ka mina bakalaureuseõppe ja plaanin magistriõpinguid. IT-äri algas aga minu jaoks selle baasilt, mis ma Google’is ja YouTube’is selgeks õppisin. Ülikool on omal kujul tähtis, aga on ka teisi võimalusi, kui on motivatsiooni neid otsida.

Millal te esimest korda ettevõtlusega kokku puutusite?

See oli 10-aastaselt. Hiiumaal elades nägin, kuidas suvehiidlased tulevad reedel saarele, niidavad kogu laupäeval muru ja pühapäeva ennelõunal ka ning siis lähevad tagasi linna. Koputasin viie maja uksele ja pakkusin, et mis oleks, kui nende saabumise ajaks oleks muru juba niidetud. Saingi endale viis majapidamist, kus niitmas käisin. Alles aja jooksul teooriat õppides sain aru, et tegelikult oli see minu esimene väärtuspakkumise definitsiooni paika saamine. Järgmise kogemusena mäletan, et mul olid breketid ja ma pidin neid Tallinnas pingutamas käima. Olin selle tulemusena valgustatud hiidlane, kes ka Horteses käinud ja kilekotis müüdavat multši näinud. Hiiumaal oli meil kodu lähedal saeveski ja ma küsisin neilt, kas võin seal männikoore kokku korjata, et multši teha. Panin sellesse kogu hinge, korjasin kõik musta prügikotti kokku ja viisin koju lauda taha. Paari päeva pärast käis litakas, kuna õhukindlas kotis hakkas protsess käima. Mulle sai siis pauguga selgeks vajadus tunda oma toote sisu ja toimimise põhimõtet. Veel meeldis mulle tööõpetuse ringis puidust veinipudelihoidjaid teha. Neid aga ei tahetud 14-aastase käest väga osta, nii et ema kasutab neid siiamaani sünnipäevakinkidena. Mõistsin, et mu miljoniprojekt ei õnnestunud, sest ma ei osanud rõhku panna müügitöö tähtsusele. Mu eesmärgid läksid kogu aeg suuremaks. Kui alguses tahtsin endale BMXi jalgratast, siis lõpuks juba ATVd. Õppisin praktika kaudu ja hiljem sain teooriast asjadele õiged nimetused juurde ning kõik hakkas kokku klappima.

Kas Veriff sai ka alguse isiklikust probleemist?

Tegelikult ma ei teadnud, et sellesse sektorisse tulen. Kui ma 2015. aastal isikutuvastamise trikke proovisin ja need toimisid, sain aru, et selles valdkonnas on suur osa, mis vajab lahendamist. Nüüd on meil ka suurem visioon. Identiteet on riigi antud ja kuigi öeldakse, et kõik riigid on võrdsed, on mõned siiski teistest võrdsemad. Üritame luua veel huvitavamaid tooteid ja teenuseid ning liigume sinna, et aastaks 2025 annab passi välja Veriff, mitte riik.

Millised olid esimesed proovikivid?

Ilma baaslaagriteta pole võimalik Everesti tippu minna. Liikuda tuli samm sammu haaval ja väljakutseid tuli ikka ette, aga see teebki asja põnevaks. Aja jooksul ei ole proovikivid kadunud, lihtsalt võitude ja kaotuste vaheline amplituud on suuremaks läinud.

Kui palju erineb praegune Veriff teie algsest visioonist?

Ei erine väga palju. Köögipoolelt tundub lihtsalt, et kõik oleks võinud palju kiiremini toimuda. Veriffi algne visioon oligi see, et kui füüsilises maailmas oli šerif, kes hoolitses selle eest, et inimestel oleks turvaline olla, siis nüüd, kui kõik läheb online-keskkonda, peab usaldamiseks verifitseerima. Sellest tekkis ka Veriffi nimi – verification seriff. Liigume selles suunas ja unistusel on paika pandud teetähised. Varem ma ei teadnud, kui suur see probleem tegelikult maailmas on. Kui mõelda ühe miljardi inimese peale, siis kuluks 31 aastat aega, kui üks tuvastamine võtaks aega sekundi. Kindlasti on kõik, mis mulle kunagi ulmelisena tundus, palju reaalsemaks muutunud.

Kui olen Eestis, käin iga päev lõunal mõne inimesega meie tiimist.

Mis on kõige olulisem, et hea ideega läbi lüüa?

Kindlasti on vaja õiget ajastust ja õnne. Olen aga aru saanud, et õnne saab juurde tekitada ja see tuleb nende juurde, kellel pole aega sellele lootma jääda. Selleks et veaks, peab olema õigel ajal õiges kohas. Ja ehkki oled korduvalt valel ajal vales kohas olnud, ei tohi alla anda, sest tugev töö aitab sihini jõuda. Füüsikast on teada, et energiat on alati teatud hulk. Selle targaks kasutamiseks tuleb keskenduda lahendusele, mitte probleemile.

Olete väga noor juhi kohta. Kuidas te ennast selles rollis tunnete?

Olen väga palju selles rollis õppinud ja arenenud. Samas tahaksingi terve elu roheliseks jääda ja palju uut õppida. Suur osa minu rollist on muutustega kaasas käimine ja ma naudin seda. Eks aja jooksul muutub ka töö olemus – see on nagu mäng, millel on mitu taset. Kümnese tiimi puhul on see tore pere, kahekümneviiese puhul on ikka pere, aga siis tuleb ka töötada selle nimel, et teised saaksid sulle toetuda. Kuidas aga ehitada kõike üles nii, et kogu tiim tunneks, et see on hea keskkond, aga et see oleks ka laiendatav 100, 200, 300… 10 000 inimese puhul. Mul võttis aega, et lahti saada harjumusest ise kättpidi asjadesse sisse minna, minu roll liigub aga suurema pildi tasemele.

On teil ka mentor?

Mulle annavad sageli nõu meie enda inimesed. Mina ei ütle neile, mida teha, vaid me ehitame ettevõtet koos. Investorid ja nõukogu on samuti osa meie tiimist ning alati toetavalt kaasas.

Juhina tuleb väga kiirelt aru saada, millal protsessist õigel ajal välja tulla.

Milliseid põhimõtteid te juhtimises järgite?

Juhina tuleb väga kiirelt aru saada, millal on õige aeg protsessist välja tulla. Sa pead olema õpetaja ja mentori rollis, et ettevõte saaks kiirelt ning pidevalt kasvades tegutseda. Ma olen ettevõttes üritanud luua head sümbioosi work hard ja work smart ehk kõva töö ja targa töö vahel. Kogenud inimesed, kes on suuri asju teinud, annavad sihi, mille suunas näljasena ja suure töötahtega liikuda ning selle tulemusena tekib momentum ja saame kiirelt edasi tegutseda. Maailm on pidevas muutumises ja kivisse raiutud mentaliteeti ei saa olla, aga meil on paigas täpsed väärtused. Ma ei taha, et Veriff oleks terve eluea minu nägu, aga ma saan olla osa protsessist, valides tiimi inimesi, kelle näoga ettevõte ühes või teises valdkonnas on. Saan neid toetada, sest nemad panevad töösse oma hinge ja tunnevad oma osa kõige paremini.

Meie valdkonnas on oluline ka eetilise vastutuse tundmine, sest me kasutame ju väga tundlikke andmeid. Juba varajases faasis paneme paika, et tegutseme ühe eesmärgi nimel ja ei kasuta meie käes olevaid andmeid teistel viisidel, nagu raskeid aegu üle elanud Facebook ja Google. Kui õige meelestatus kohe alguses paika saada, on tehnoloogia tugev tööriist. Vastasel juhul võib kõik valedesse kätesse minna.

Kuidas teie nädal tegevuste vahel jaguneb?

Mul on reegel, et ma ei söö lõunat üksinda. Kui olen Eestis, käin iga päev lõunal kellegagi meie tiimist. Muidugi nüüd, kui meid on üle 300 inimese, ma kõiki kahjuks ei tea. Need lõunad on aga üks osa päevast, mida ma kõige enam ootan. Teine asi, mida naudin, on meie igapäevane töökultuur. Nädala alguses toimub meil strateegia ülevaatamine. Siis töötame tiimidega, et jõuaksime soovitud tulemusteni. Seejuures pean maha suruma oma kiusatuse kõigesse ise süveneda. Olen täheldanud, et kui olen väsinud ja keegi tuleb minult midagi küsima, annan ma vastuse. Tegelikult tuleb vastu küsida ja aidata inimesel endal vastus leida. Üritan seada oma ajaplaani selliseks, et tekiks rohkem aega inimestega olla.

Mitu tundi te töötate? On seda rohkem või vähem kui algusajal?

Tööd ei saa minu arvates kunagi tundides mõõta. Kui Eestis lõpeb tööpäev kella kuue paiku, hakkab San Franciscos kõik alles pihta. Teen nendega vähemalt sealse lõunani asju kaasa. Augustis olin nelja aasta jooksul esimest korda puhkusel. See oli seotud mu USAsse kolimisega, aga ilmselt ei vajanud ainult mina puhkust, vaid tiim ka minust.

Kas aja jagamine Eesti ja USA vahel läks keeruliseks?

Proovisin nii, et olin Eestis 10 päeva ja sama kaua USAs, aga see oli ebamugav. Organism ei saa niimoodi aru, mis ajatsoonis ta on. Väsimus ja ajavahest tingitud uimasus kaob, kui on vaja midagi konkreetset ära teha, aga ma arvan, et mõistlikum on olla natukene pikemalt seal.

Kuidas teil Eestis siis ettevõtte juhtimine on paika pandud?

Meil on väga hea tiim ja masinavärk toimib väga hästi. Mul on kõrval Janer Gorohhov, Tiit Paananen, Jaanus Kivistik, Enn Metsar, Kristina Lilleõis ja mina ei taha olla neile pudelikaelaks – nad ise juhivad. Ma ei ole kunagi mõelnud, et peaksin kontoris olema, et probleeme lahendada. Pigem on äge tunne koos asju teha. Kõige suurem tänu on kohesed tulemused – just sellepärast meeldis mulle ka muru niita. Tehnoloogiavaldkonnas on võimalik üle maailma teha mastaapselt palju suuremaid asju.

Kuidas eri riikidest ja rahvustest inimesed koos tööle panna?

Ettevõtte kultuur peab olema väga tugev ja äge. Peangi seetõttu oluliseks, et ma USAs oleksin, et sealses tiimis ei tekiks kõrvalejäetust. Mida rohkem omavahel läbi käia, seda parem. Igal esmaspäeval anname nädalale hoo sisse ja räägime, mis on meie eesmärgid ning plaanid. Iga reede on meil kogunemine, mille käigus tutvustame, kuidas nädal läks, ja sellele järgneb seltskondlik pool. See on väga tugev tööriist, sest vastasel juhul tormavad kõik klapid ees ja ei näegi, kellega koos nad töötavad. Me küll ise propageerime oma teenuse puhul distantsilt asjaajamist, aga sünergia tekib inimeste vahel ikka kõige paremini siis, kui nad on koos.

Kuidas tööjõukriis teid mõjutab?

See võib kõlada hullult, aga meile on sel aastal üle 5000 inimese tööle kandideerinud. Üks inimene 33 kvalifitseeritud kandidaadist osutub valituks. Olen tööandjate suhtes kriitiline ja leian, et nad peaks endale otsa vaatama, kui inimesed nende juurde ei tule. Üle 33% inimesi, kes meile tulevad, on meie inimeste kutsunud. Värbamine on tiimitöö ja kõik mõistavad, miks seda vaja on. Kõige tähtsam on hoida end avatuna ja toimida nii, et ka teiste riikide inimesed tahaksid siia tulla.

Kuidas te õiget suhtumist mõõdate?

Ettevõtja ei tohiks värbamisprotsessis kunagi arvata, et kandidaat peab end talle müüma. See on vastastikune suhtlus ja müük. Suhtumist näitab kõige enam kodutöö, enne seda me lõppvestluseni ei jõua. Esimesed 100 inimest olid meil välja otsitud ja nemad meelitavad ettevõttesse juba järgmisi talente. Õige töösuhe toimib vaid siis, kui inimesel on näpud püsti,  seetõttu suhtun ma hästi ka töötajate vabasse liikumisse.

Kui suured unistused teil seoses Veriffiga on?

Veriffi ehitame me selleks, et see jääks alles. Me ei hakka ettevõtet müüma. Me näeme, kui tähtis see turg ja osa on, ning teeme nii, et oleksime turul sõltumatud. Mul endal tekib vahel mingi sisemine sügelus, mida sügada ei saa, kui mõtlen, kuhu see kõik võiks jõuda. Praegu kratsime tegelikult kogu selle valdkonna pealmist kihti alles. Eriti hea on mõelda, kui lahedad inimesed meil tööl on. Kui kõik see mees saab hoo sisse, siis ei ole klaaslage.

Milliseid eesmärke olete isiklikus plaanis seadnud?

Kindlasti tahan ka aastate pärast Veriffiga seotud olla, aga ilmselt mitte tegevjuhi rollis. Pigem ei kutsuks ma aga ennast ka praegu tegevjuhiks, vaid pigem hooandjaks. Tahaksin ennast üha edasi arendada ja väga palju asju teha, samuti on mul jätkuvalt väga suur huvi meditsiini vastu, nagu juba öeldud. Ma näen küll, mida võiksin tulevikus teha, aga naudin elamist üks päev korraga.

 

Kui oluline motivaator on teie jaoks raha?

Nooremana oli mul palju huvitavaid projekte, aga ka tollal ei olnud raha minu jaoks eesmärk omaette, vaid see oli vahend, mille abil ma sain endale soovitud asju lubada. Kunagi brändisin ja müüsin akupankasid, ühe suve lõpuks ostsin endale korteri. Kui kõik teised olid mul pigem raha kaotamise projektid, siis sellega oli vastupidi. Ma ei jätkanud sellega, kuna ei näinud selles enda jaoks enam väärtust. See oli aga põnev väärtuspõhise hinnastamise teooria testimine.

Bioloogia kontekstis mõeldes on kõige tähtsam valem elus fotosüntees. Kui küsida, mis on selle protsessi põhiprodukt, arvatakse eksikombel, et see on hapnik. Tegelikult on see protsess, kus anorgaanilisest ainest saab orgaaniline aine, millest vabaneb kõrvalsaadusena hapnik. Selle põhjal olen enda jaoks ka jätkusuutliku ettevõtluse defineerinud: sul on anorgaaniline aine ehk probleem, mida hakkad lahendama; päikeseenergia on nagu suur teotahe, et see ära teha; tulemus on lahendus ja kõrvalsaadusena vabaneb finants. Kui keskenduda ainult hapnikule, siis 100%-ne hapnik on nagu põlemisprotsess ja see ei toimi. Aeroobsed organismid vajavad ainevahetuse toimimiseks hapnikku, anaeroobsed seda ei vaja ja hapnik on siin nagu tööriist. Ettevõtluse vormides on samamoodi, olgu tegu äriettevõtte või mittetulundusühinguga.

Veriffi puhul ei ole olemas raha, mis suudaks ettevõtte alla pandud hinge kokku võtta. Kui sa ei tee asja õige eesmärgi nimel, põled kiirelt läbi. Minu vahendid lähevad ettevõtte arendusse ja Veriffi tee ei ole lineaarne, vaid ees on põnevaid aegu.

Kas olete mõne pakkumise puhul siiski müüki kaalunud?

Kui teeksin seda raha pärast, siis Veriffi ei oleks, sest meile on tehtud väga agressiivseid pakkumisi. Sellele, mille nimel me võitleme, on väga raske hinnasilti peale panna. Minu jaoks tähendaks mingil kujul exit seda, et plaan ei õnnestunud. Väljumine ei ole kunagi eesmärk olnud.

Kas vahel jääb motivatsioonist puudu ka?

Eks vahel on olnud enesega võitlemise päevi, aga motivatsioonikriisi mitte kunagi. Ma näen, kui suur vajadus on selle järele, mida me teeme, ja seda, kuidas me saame seda protsessi tunduvalt ausamaks teha. Praegu läheb 200 miljardit aastas krediitkaardipettustega valedesse kätesse. Suured pangad lahendavad seda nii, et ausad inimesed peavad pettused kinni maksma. Meie eesmärk on, et ausad inimesed maksaksid online’is ainult oma teenuse eest.

See võib kõlada hullult, aga meile on sel aastal üle 5000 inimese tööle kandideerinud.

Kuidas te lõõgastute?

Tahaksin olla sagedamini Hiiumaal… aga muidu teen palju sporti. Kunagi purjetasin, nüüd käin lohe või purjelauaga merel. Kaks korda nädalas käin hommikuti Männiku wake-pargis sõitmas. Veespordi puhul on nii, et kui lähed karmi tormiga merele, siis mõneti on see pigem ellujäämine, aga mõjub hästi, sest ega teisi mõtteid seal pähe ei mahu. Sport on kõige parem lõõgastus ja vahel on see lihtne ajaplaanist kaduma, aga elu näitab siis karmilt, kui tähtis see tasakaal on. Kui vaim hakkab kaduma ja ei ole füüsist ega võhma, mis seda toetaks, kiputakse ka töörindel kergemini alla andma.

Mõni soovitus teistele juhtidele?

Rahvaliigast järgmisesse liigasse astudes tuleb alati olla allikakriitiline iga nõu suhtes, mis sa saad. Advice favors the giver ehk inimene annab sulle nõu alateadlikult enda kasu silmas pidades. Tasub nõuanne ära kuulata, aga otsuste tegemisel siiski ennast usaldada. Inimeste valikul on tähtsaim suhtumise küsimus, kõik muu on õpitav. Selleks tuleb lihtsalt võimalus anda ja kannatlikkust varuda.

Veriff

• Aasta start-up 2018 (Eesti Riskikapitalistide küsitlus).
• Ihaldusväärse tööandja esikolmikus (keskmise suurusega ettevõtete kategoorias).

• 300 + inimest, 40% meeskonnast väljastpoolt Eestit.
• 40 + eri kodakondsusega inimest (enim Gruusiast, Brasiiliast, Nigeeriast, Venemaalt ja Türgist).
• Kontorid Tallinnas, Tartus.

• Fookusturg USA, Suurbritannia, Saksamaa.

• 2019. aastal kasvas isikutuvastuste maht iga kuuga keskmiselt 90% võrra.

• Ettevõte on kaasanud 8,3 miljonit dollarit, investorid Mosaic Ventures, Y Combinator, SV Angel, ACE & Company, LIFT99, Superangel, Taavet Hinrikus, Ashton Kutcher, Paul Buchheit, Elad Gil, Sten Tamkivi, Jaan Tallinn, Ragnar Sass, Gustaf Alstromer, Anu Harihara, Andrew Prozes jpt.

Kaarel Kotkas

Sündinud 1994 Hiiumaal, õppinud Tallinna reaalkoolis, vahetusõpilasena Schleswigis Saksamaal. Õpib EBSis. Õpilasfirma Sants Solutions asutaja ja tegevjuht 2013-15 (tegeles töövahendusega; sants tähendab Hiiu murdes tööotsa). 2015. aastal asutas Bevoke Estonia (akupankade brändimine ja müük). Samal aastal pani püsti Veriffi.

Nordic Business Report paigutas Kaarel Kotkase Põhja-Euroopa 25 kõige mõjukama noore ettevõtja hulka.