Kaks kavala kaugjuhi põhimõtet aastal 2022

Veel mõni aasta tagasi ei kujutanud keegi ette, et eemal viibivad kolleegid võiksid võrdväärsete õppijatena koolitusel osaleda. Nüüd on see aga igapäevane, et näiteks välislähetuses olijad on kaasatud videosilla teel. Vähe sellest, viimasel veebikonverentsil, kus osalesin, esines üks põhiettekandjaid väga edukalt Bolti tagaistmelt. Seesugune paindlik hübriid-töökorraldus, kuhu oleme viimastel aastatel (algselt olude sunnil ja hiljem juba vabal valikul) sattunud, seab eestvedajad ja liidrid uude ja kohati raskesse olukorda. Kirjutan kahest olulisemast järeldusest ja mõttekohast, milleni olen kirjandust uurides jõudnud.

Muidugi on hübriid-töökorraldus veel nii palju uus, et uuringuid, mis puudutavad selle efektiivset korraldamist, on veel vähe ning info on kohati vastuoluline. Näiteks kui senimaani oleme teadnud, et Zoomis või Teamsis koosolekuid korraldades on oluline, et kõik osalejad näitaksid videopilti, siis viimased uuringud on jõudnud arusaamani, et selline töökorraldus võib olla ülemäära kurnav. Pidev videokoosolekutel osalemine kutsub esile erilise psühholoogilise kurnatuse, mida nimetame Zoomi väsimuseks (Zoom Fatigue). Selle kohaselt kurnab inimesi kolm peamist tegurit: nn peegli ärevus ehk inimene ei ole harjunud pidevalt oma nägu nägema; psühholoogilise lõksu tunne ehk taju, et teised inimesed pidevalt „jõllitavad“, ning kognitiivne ülekoormatus, mis tuleb suurenenud vajadusest luua ja tõlgendada mitteverbaalseid sõnumeid. Vaimset tervist esikohale seades peaksime seega kõik hoopis oma kaamerad välja lülitama.

Rollide selgus ja püsivus loovad turvatunnet

Hetkest, kui me ei viibi enam ühises füüsilises ruumis, saab tõsise paugu kommunikatsioon. Infovoog muutub lünklikuks, tekib segadus ning varjatud ootus, mis omakorda tähendab ka tõenäoliselt pettumust. Inimene saab ju pettuda vaid iseenda ootustes! Seega on hästi oluline, et niisuguses töökorralduses oleks selgelt läbi räägitud ootused üksteisele ja paika pandud rollid. Kõik see saab alguse muidugi liidri enda rollist: mida minult oodatakse ja mida ma olen võimeline pakkuma. Lisaks sellele on vaja kindlasti piire, näiteks „mina pärast kella 17.00 enam töökirjadega ei tegele” või „ma ootan, et koosolekul osaleksid kõik pildiga; keegi ei pea näitama alati vaid n-ö viisakat ennast viksilt arvutilaua taga istumas, vaid võib vabalt olla teki alt või metsas jalutuskäigul”.

Ootuste kaardistamise ja rollide määramise on paljud liidrid juba tänaseks ära teinud, ent see on alles esimene samm inimeste psühholoogilise turvatunde tekitamisel. Selleks et saaksime rääkida üldse mingisugusest ühtsusest, on oluline ka rollide püsivus. Kui oleme kokku leppinud näiteks, et minu kui liidri roll on ka inimesed ära kuulata ja neid emotsionaalselt toetada, siis ei saa ma öelda, et see või teine keeruline olukord ei puuduta mind või et mul ei ole energiat sellega tegelemiseks.  

Juhime indiviide, mitte meeskondi

Kui seni on enamik liidreid positsioneerinud ennast eelkõige meeskonna juhina, kelle peamine ülesanne on luua ühtsust ning töötada välja protsesse ja süsteeme, mis aitaksid tiimil eesmärke saavutada, siis nüüd peame keskenduma üksikisikute juhtimisele. Peame seisma hea selle eest, et iga meie meeskonnaliige kui indiviid oleks märgatud, tema vajadused rahuldatud ja väärtushoiakud kaitstud. Nii saab igaüks siseneda ühisesse virtuaalsesse ruumi, kus füüsiliste seinte asemel on meeskonna liimiks just jagatud väärtused. Esimene samm on vähendada selliseid koosolekuid, kus valdavalt üldistame info niisugusele tasemele, et sellest ei ole enam kellelegi kasu, ning liikuda iganädalastele umbes 10-minutilistele üks ühele kohtumistele. Kogunemised võiksid kanda enam koos aja veetmise funktsiooni, kus inimesed saaksid vabalt jagada oma mõtteid ja tõekspidamisi.

Kindel on see, et hübriid-töökorraldus on tulnud selleks, et jääda. See on väga efektiivne, kuid me ei saa uut süsteemi juhtida selleks sobimatute tööriistadega. Tõesõna on väga keeruline pudrulusikaga naela seina lüüa. Kõik see eeldab liidritelt täiesti uut pädevust ja uusi tõekspidamisi. Soovin, et alanud aasta oleks kõigile liidritele enesearengu aeg, täis uudishimu ja avastusjulgust! Julge kogeda ja õppida!