Kolm legendaarset laevatehast. Teine osa

Kopli poolsaar oli 19. sajandi lõpul tallinlaste seas armastatud puhkealaks, kuid olukord muutus pärast Balti Puuvillavabriku valmimist aastal 1898. Suur läbimurre toimus aga aastal 1911, kui Tallinn kinnitati Vene impeeriumi uueks mereväravaks ja aasta hiljem alustati kolme suure laevatehase ehitamist. Esimesena alustati 1912. aasta mais Vene-Balti Laevaehituse ja Mehaanika Aktsiaseltsile kuuluva kompleksi rajamist. Vene-Balti suurtööstuse lõunapiiril, Kopli poolsaare edelaküljel algasid konkureeriva laevatööstuse ehk Metallurgia-, mehaanika- ja laevatehaste AS Bekker ja Ko ehitustööd pisut hiljem. Kirjutab kunstiajaloolane Anne Ruussaar.

Tõelist konkurentsi kahe ettevõtte vahel ei olnud vähemalt esialgu karta vaja, sest Vene impeeriumi merevägi vajas uues suures sõjas kõiki vähegi merekõlblikke lahinguteh-nikaga varustatud laevu. AS-i Bekker moodustasid Riia masinatehas Lange ja Liepajas resideerunud laevandusfirma Bekker & Ko, mille varade ühendamisel moodustati uus tütarettevõte. Tehase rajamist rahastas Prantsuse kompanii Augustin Normand, mille esindajaks oli Peterburi Erakommertspank. Veidi väiksem, kui Vene-Balti koloss, oli rajatav tööstus mõeldud eeskätt keskmise suurusega hävitajate- ja suuremaid metallitöid nõudvate laevakerede ehitamiseks. Neljalöövine tootmishoone oli oma mõõtudelt küll väiksem, kui poolsaare tipus trooniv angaar, kuid oli tublisti laiem ja seetõttu sai seal hõlpsamalt manööverdada.

Mõõtmetelt suurimaks kujunes Bekkeri kompleksis hoopis keeruka sõjatehnika valmistamise tarbeks rajatud mehaanika- ja turbiinide töökoda. Staaplipesi laevade vettelaskmiseks oli küll vaid seitse, kuid arvestades võrdlemisi sirget rannajoont, rajati avar bassein ja kuna tootmine jäi merest eemale, siis ka ülipikk slipp ehk kaldtee, mida mööda valmistoodang mereni transporditi. Lisaks kuulusid kompleksi laevade vette tõstmiseks 1915. aastal ehitatud kurikuulus, 35 meetri kõrgune ja 150 tonnise tõstejõuga inetu raudkraana, rahvasuus Bekkeri Koljat ning märksa kaunima vormiga 40 meetri kõrgune uhke veetorn Kopli tänava ääres.

Toretsevat peahoonet, nagu oli Vene-Balti tehasel, ehitama ei hakatudki, selle asemel kerkis tänase Marati tänava äärde tollaseid maitse-eelistusi arvestades tagasihoidlik ja asine kolmekorruseline büroohoone. Tööliste- teenistujate elamud – kokku umbes 4000 inimesele – ja muud sinna juurde kuuluvad elutähtsad asutused püstitati tööstushoonete ning Kopli kalmistu vahelisele maa-alale, tänavate nimesid asendasid, sarnaselt Vene-Balti tehase eeskujule, numbrid. Kuna Bekkeri tehas oli juba enne ehitustööde algust saanud suurtellimuse viie miiniristleja ehitamiseks, siis esimesed laevad lasti vette juba enne kompleksi valmimist, viimaseid laevad aga enam sinna ei jõudnudki, sest sarnaselt Vene-Balti tehasele, evakueeriti suurem osa Bekkeri tehase töötajatest koos sisseseade- ja tehnikaga sõjahirmus 1917. aasta sügisel Venemaale Novorossiiskisse. Kõige tuntumateks ettevõttes ehitatud laevadest kujunesid aga hoopis inglise väeüksuste õnnestunud operatsiooni tulemusel Vene impeeriumi laevastikult sõjasaagiks saadud miiniristlejad Avtroil ja Spartak, mis kingiti iseseisvunud Eesti riigile. Uute nimedega Lennuk ja Vambola, said neist noore rahvusriigi mereväe esimesed moodsad sõjalaevad.

Peeter Suure sõjasadam ja noobel Noblessner

Paralleelselt laevatööstuste rajamisega Kopli poolsaare tipus ja edelaosas, algasid suured ehitustööd ka Tallinna lahe lääneküljel. Siia kavandati piirkonna võimsamad kaitserajatised, koondnimetusega Peeter Suure merekindlus, millele pani nurgakivi 1912. aastal keiser Nikolai II isiklikult. Valitseja külaskäigule järgnenud massiivne ehitustegevus muutis suurema osa tänase Põhja-Tallinna linnaosa näost tundmatuseni. Piki rannikut rajati lennu- ja miinisadamad, arvukad rannakaitsepatareid, lisaks ühendati Sitsi mäe vastas asuv Väike Paljassaar tammi abil maismaaga ning moodustus Paljassaare poolsaar. Hiigelsuure kompleksi, millesse kuulusid lisaks tööstus- ja militaarehitistele ka uhked, kõrgematele sõjaväelastele mõeldud elamud ja vähem uhked suured tööliskasarmud, arendamine jätkus vahelduva eduga ka Esimese maailmasõja aastatel, seda vaatamata üha lähemale nihkuvale rindejoonele.

Meresadama lõunaserva, Kalaranna piirkonda aga hakati samaaegselt kindlustuste vööga ehitama välja kolmandat, teistest laevatööstustest oluliselt väiksemat, kuid kindlasti kõige n-ö nooblimat allveelaevatehast.

Projekti rahastasid Peterburi kahe suurärimehe, dünamiidi leiutaja Alfred Nobeli vennapoja, Euroopa suurim naftatöösturi Emanuel Nobeli ja saksa päritolu masinatöösturi Arthur Lessneri raha ning perekonnanimede liitmisel loodud ühisfirma Noblessner. Erinevalt Kopli poolsaare tipus paiknevatest, peamiselt suurtele sõjalaevadele spetsialiseerunud tehastest, hakati siin valmistama maailma mõistes veel ülimalt eksklusiivseid, alles kümmekond aastat tootmises olnud sõjaallveelaevu, mille tehnoloogiadki olid suuresti alles katsetuste faasis. Kuna allveelaevu oli seni kasutatud peamiselt patrull- ja luurealustena, oli Noblessneri toodang sedavõrd oodatud ja hinnaline, et riik ostis laevad firmalt põhimõtteliselt ära juba enne tehase ehitustööde algust. Vaatamata innovaatilisele tehnoloogiale, oli ambitsioonikale projektile Vene sõjaväeringkondades siiski teatavat vastuseisu kuni  22. septembrini 1914. aastal, mil üks Saksa allveelaev suutis ühe tunni jooksul hävitada kolm Inglise ristlejat. Nüüd algas võidujooks ajaga ja aasta hiljem oli esimene Tallinnas monteeritud allveelaev Tigr (Tiiger) valmis, õigustades igati talle pandud ootusi.

Tellimusi uute aluste ehitamiseks aga kogunes kiiresti üle kahekümne ja ettevõtte võimsuse tõstmiseks enam vahendeid ei valitud. Spetsialiste meelitati ja osteti üle nii Vene-Balti, Bekkeri kui Peterburi laevatööstustest, tehnilise jõudluse suurendamiseks liideti Noblessneriga läheduses asunud Volta masinatehas.

Strateegiliselt suure tähtsusega allveelaevatootmine otsustati 1916. aastal ametlikult liita Peeter Suure sõjasadamaga ja senine AS Noblessner sai nimeks Peetri Laevaehitustehas. Kõlav nimi aga enam ei aidanud. Allveelaevu ehitati küll kiirendatud tempos, kuid  ohtlik rindejoon lähenes vääramatu jõuga. Kokku valmis kaksteist allveealust, neist üheksa väiksemat olid mõeldud Läänemerel kasutamiseks, kolm suuremat aga Vaiksel ookeanil. Esimeses maailmasõjas oli neil õnne, vaid ühe – Lvitsa – suutsid vaenlased põhja lasta. Tallinnas ehitatud allveelaevadest oli edukaim alus Pantera, mis uputas brittide võimsa miiniristleja Vittoria ja vigastas veel  kahte vastaspoole sõjalaeva. Legendaarseks saanud alus oli töökorras veel 40 aastat peale valmimist –  Teise maailmasõja ajal kasutati Panterat  tagalateenistuses.

Pärast seda, kui Saksa väed vallutasid 1917. aasta augustis Saaremaa, evakueeriti  allveelaevade tehase sisseseade kiirendatud korras koos toorainega, nagu ka Vene-Balti ja Bekkeri laevaehitustehased, Venemaale. Vene impeeriumilt sai moodsad allveelaevad ja tehnika päranduseks juba uus kommunistlik režiim.

Rahvusriigi sünd ja suurtööstuste häving

Iseseisva riigi väljakuulutamine ja võit Vabadussõjas tõstsid eestlaste eneseteadvuse ning –usu küll ennenägematutesse kõrgustesse, kuid mõjusid siinsele suurtööstusele hukutavalt. Kadusid nii odavalt sissetoodud tooraine kui Vene impeeriumi põhjatu turg, paljusid tootmisharusid endisel kujul aga polnud enam vajagi.

Kõige valusamalt tabas löök Esimese maailmasõja vajadustele orienteeritud suurettevõtteid. Kolm hiiglaslikku laevatehast oli ühed esimestest, mille tulevik vabas väikeriigis suure küsimärgi alla sattus. Seda enam, et tehastest olid pärast sõja lõppu alles jäänud vaid aukartustäratavate mõõtmetega tühjad tootmishooned, kus puudusid nii töölised, tooraine kui tööks vajalikud mehhanismid. Senise võimsuse paratamatu lõpp tundus alguses sama ebareaalne nagu oma riik, sest olukord oli uus ja ootamatu kõigile.

Esmalt leidsid kasututust hoopis vabrikute tühjaks jäänud, osaliselt rüüstatud elamud ja töölisbarakid, kuhu majutati kommunistliku võimu eest Venemaalt põgenenud Eesti optandid-ümberasujad. Pärast oktoobrirevolutsiooni vara kaotanud eestlaste hulgas oli arvukalt haritlaste, majandus- ja kultuuritegelaste perekondi, kellel tuli kodumaale naastes oma elu nullist alustada. Uued elanikud tõid muukeelsete poissmeeste asemel töölisasumisse täiesti teistsuguse hingamise. Kopli muutus eestlaste linnaosaks, kus sündisid paljud vabariigi perioodi eesrindlikumad sotsiaalsed, majanduslikud ja kultuurilised ettevõtmised.

Vene-Balti laevatehase tööstushoonetele loodeti  rakendust leida kaasates investoreid senise ida asemel läänest, eksportida kavatseti alternatiivsele  lääneturule. Inglise kapitali toel moodustati Inglise-Balti laevaehituse ja mehaanika aktisaseltsi Eesti osakond. Algsete plaanide kohaselt kavatseti suurepärast asukohta ning tööstushooneid ära kasutades hakata jälle laevu ehitama, kuid nüüd juba rahuaja tarbeks. Kahjuks polnud endiste aegade hiilguse taastamiseks piisavalt raha ega uusi visioone, kogu ettevõtmine pankrotistus 1920. aastate keskel.

Tühjalt seisvad tööstushooned renditi soodsatel tingimuselt erinevatele ettevõtetele, muu hulgas hakati Koplis hoidma ka riigi viljavarusid. Vene-Balti laevatehase uhke peahoone seisis tühjalt ja kasutult kuni 1930. aastani, mil sinna  kolis Tallinna Tehnikum (hilisem Tallinna Tehnikaülikool). Kõrgkooli õppejõududele anti ametikorterid kunagistesse tehasejuhtide majadesse, mistõttu  hakati piirkonda peagi kutsuma Professorite külaks.  

Tühjalt jäid seisma ka läheduses asuvad Bekkeri laevatehase hiigelsuured hooned, millele oli raske rakendust leida. Osad neist lammutati, evakueerimisel mahajäänud masinad aga müüdi vanarauaks. Kohalikke eriliselt häirinud tontlik hiidkraana Bekkeri Koljat pidas vastu 1933. aastani, kuni see lõpuks demonteeriti. Suured tootmishooned renditi järk-järgult soodsatel tingimustel laopindadeks või kodumaistele, tihti alles esimesi samme teinud ettevõtetele. Erinevalt impeeriumiaegsetest tööstusmammutitest olid uued vabrikud ja ettevõtted orienteeritud kohaliku turu vajadustele ja suurusele. Tuntumad Bekkeri asumis 1920.-1930. aastatel tegutsenud ettevõtted olid kummitööstus Põhjala, Johannes Lorupi Klaasitööstus, keemiatööstus Eesti Destillaat, aktsiaselts Textiil ning raadiovabrik Eesti Raadiotööstus.

Peetri allveelaevade tehases ehitati evakueerimisel mahajäänud terast ja muid materjale ära kasutades aastail 1918-1922 iseseisva Eesti kolm esimest suurt pealvee kaubalaeva – Harjumaa, Läänemaa ja Virumaa. Siis aga saabus vaikus ja  tellimuste vähesuse tõttu kuulutati 1925. aastal välja pankrot. Nii tehase, kui selle läheduses asuva Peetri sadamakompleksi hooned, renditi sarnaselt Kopli poolsaarel asunud toomisrajatistele kohalikele ettevõtjatele või anti Eesti riigi kasutusse. Nii kolis näiteks kõrgemate ohvitseride elamuks mõeldud suurejoonelisse kasarmusse sõjatööstus Arsenal ja Volta tööstushoonesse, kus valmisid allveelaevade elektrisüsteemid, kogunisti Oskar Kilgase Sukatööstus. Rakendust leidsid  kunagise allveelaevatehase hooned ka koostöös miinisadamaga –  1920. aastate teisel poolel hakati pakkuma erinevatele laevadele ja jahtidele talvekorterit ehk võimalust talvisel perioodil aluseid veest välja tõsta ning remontida. Suur pööre leidis uinunud Noblessneris aset 1935. aastal, mil tehase avarates saalides hakati valmistama lennukeid. Vahetult enne Teist maailmasõda plaaniti kunagises allveelaevatööstuses taastada ka laevaehitust, kuid riigipööre tõmbas neile ideedele kriipsu peale.

Epiloog

Nõukogude ajal anti Vene-Balti ja Noblessneri laevatehaste hooned erinevate laevaremondiga seotud tehasete kasutusse, Bekkeri territooriumil aga jätkasid natsionaliseeritutena tegevust mitmed vabariigi ajal edukateks suurtööstusteks kujunenud ettevõtted – kummitööstus Põhjala, Johannes Lorupi klaasitööstus, uue nimega Tarbeklaas jt. Kopli poolsaare rannik ja Tallinna lahe kaldad olid aga tavainimestele üsna ligipääsmatud.

Pärast Eesti taasiseseisvumist on Tallinna rannikualad tasapisi taas n-ö avanema hakanud. Värsket õhku ja kauneid vaateid saavad nüüd nautida nii meie merelinna kaugemalt külla sõitnud turistid, kui kohalikud loomeinimesed ja peenemad supelsaksad.

Artikli esimene osa ilmus Inseneeria 07/2020 numbris.