Mis on tiigri triipude või leopardi laikude taga?

Tiigriaasta jookseb juba tempokalt. Ei tea, kui tõsiselt peaks looma-aasta uskumusi ja rituaale võtma, aga tiiger on ise vaieldamatult suursugune loom. Kuigi meie regioonis neid suuri kaslasi ei leia, on nad huvitaval kombel siiski osake eestlastegi identiteedist. Uhkusega on meie teadvuses koha sisse võtnud „Lamav tiiger“ Eduard Wiiralti 1937. aasta graafiliselt lehelt. Julgeid ja jõulisi tiigrihüppeid tegime selle sajandi künnisel ning Eesti digitiigri usku ja lootust oleme ju täis tänaseni.

Digi ja tiigri seoseid võib aga leida ajas ja ruumis kaugemaltki. Matemaatik ja koodimurdja Alan Turing, keda peetakse ühtlasi arvutiteaduse esiisaks, andis oma praktilise panuse teises maailmasõjas, kui aitas Briti luurel dekodeerida sakslaste sõnumeid. Mõne hinnangu kohaselt oleks Turingi panuseta sõda kestnud aastaid kauem ja maksnud rohkem inimelusid (Jaron Lanier, New Scientist, 2013). Omast vaatepunktist köitsid tedagi tiigrid. 1952. aastal kirjeldas Turing üksikasjalikult bioloogiliste mustrite kujunemise matemaatikat, sõnastades idee, et korrapärased korduvad mustrid bioloogilistes süsteemides on genereeritud morfogeenide paarist. Loomade nahamustrid, nagu leopardi laigud ja muud looduses esinevad mustrid, on tema sõnul määratud seadustest, mis reguleerivad teatud kemikaalide reaktsiooni ja levikut läbi naha. Ta mõtles välja võrrandisüsteemi ja lõi selle abil mustreid, mis meenutasid loomade omi (A. M. Turing, 1952 „The Chemical Basis of Morphogenesis“). Andeka matemaatiku soov mõista, mis on mustrite taga, innustas esitama küsimusi, mis olid omast ajast ees. Üle poole sajandi hiljem esitasid Londoni King`s College’i teadlased esimesed eksperimentaalsed tõendid, mis kinnitasid matemaatiku teooriat selle kohta, kuidas tekivad nt tiigri triibud või leopardi laigud (A. D. Economou, A. Ohazama jt, Nature Genetics, 2012).

Mustreid tasub märgata ja otsida igas eluvaldkonnas. Mõni pakub lihtsalt silmailu, teises võib olla oluline sõnum või info, millega arvestamine annab arengueelise või võimaldab ennetada kahju tekkimist. Kelle ülesanne on organisatsioonis mustrite märkamine ja mõtestamine? Analüütikute ja andmetöötlejate töölaual on see igapäevane küsimus, nende põhiroll ongi andmetes mustrite otsimine ja tähelepanu vajavate hälvete märkamine. Kuid mustrid ei peegeldu vaid andmetes – neid on igapäevategevuses, käitumises, reaktsioonides, tagasisides, kokkuvõttes kõikides protsessides ja suhetes.

Mustrite äratundmine on oluline osa organisatsiooni õppimisprotsessist. Ainult nii saab luua teadmist ja teadlikkust, mis aitab organisatsioonil edasi liikuda. Kuidas aga innustada töötajaid, et nad mustreid märkaksid? Autopiloodil või käsutäitjana toimides seda väga ei juhtu… Tegelikult on siis küsimus selles, kuidas innustada inimest nii, et ta oleks ühekorraga siin ja praegu oma tegevuses maksimaalselt kohal ning samal ajal natuke ka kõrvaltvaataja, objektiivne hindaja. Oluline on see isiku tasandil, kuid veel tähtsam grupi tasandil, sest tulemusi loovad meeskonnad. Areng toimub siis, kui grupp koos õpib – koos vaatleb ja oma märkamisi vahetab.

Tasub edendada töökultuuri, kus iga inimene on korraga nii tegija kui vaatleja ja küsimuste küsija. Avatud silmad, uudishimu ja erapooletus annavad võimaluse märgata tarka toimimist pärssivaid, aga ka positiivseid mustreid. Nii saab eos esimesi ümber kujundada ja teisi soodustada.