
Organisatsioonikultuuri surmapatud
Veel samal teemal:
Seekord kirjutab Katri Delimoge sellest, milles õieti väljendub ebaterve organisatsioonikultuur, mis omakorda on töölt lahkumise põhjus number üks. „Enne iga kohtumist juhiga valdab mind paanikahoog: käed värisevad, higi voolab ojadena ja hapnik ähvardab otsa saada. Pärast aga olen justkui peksa saanud, sest kõik, mis ma teen-ütlen-mõtlen, on alati vale. Ma pean end jätkuvalt aina tõestama, […]
Seekord kirjutab Katri Delimoge sellest, milles õieti väljendub ebaterve organisatsioonikultuur, mis omakorda on töölt lahkumise põhjus number üks.
„Enne iga kohtumist juhiga valdab mind paanikahoog: käed värisevad, higi voolab ojadena ja hapnik ähvardab otsa saada. Pärast aga olen justkui peksa saanud, sest kõik, mis ma teen-ütlen-mõtlen, on alati vale. Ma pean end jätkuvalt aina tõestama, esitades iga nädal detailseid tegevusaruandeid (mida ta kunagi ei loe!). Tunnen end rumala, saamatu ja väärtusetuna… tahan siit ära. Kohe!” tihub spetsialist nuttu.
Strateegia ja kultuur
Kui organisatsioonikultuur ja strateegia üht rada ei kõnni, siis on vägagi reaalne, et viimane ei saagi edukas olla. Strateegia roll on anda ettevõttele eesmärk ning töötajaile selge tegevussiht, organisatsioonikultuur on aga mootor, mis seda kõike käivitab (või suretab). Tervisliku (jah, ka äriliselt!) töökultuuri aluseks on töötajaid ühendavad väärtused, millega mitte üksnes ei nõustuta, vaid millest igaüks oma tegevuses ja käitumises lähtub.
Organisatsioonikultuuri neli surmapattu!
Adam Grant, Ameerika autor ja organisatsioonipsühholoog, on oma podcast’is kajastanud nelja aspekti, kõigi aluseks kaks põhilist pingetekitajat: tulemused vs suhted ja reeglid vs riskid.

- Mürgisus. Enam ei tasu juhina viidata lahkuvate töötajate ebarealistlikele palgaootustele, läbipõlemisele või väsimusele. Vabatahtlikult töölt lahkumise trend on nimelt selgelt välja toonud praeguse tööjõu voolavuse põhjuse nr 1: mürgine töökeskkond, kus kõige tähtsamad on tulemused ning seda koostöösuhete arvelt. Taolises organisatsioonis peetakse oluliseks ainult tulemuste saavutamist, mitte töötajate inimlikku kohtlemist. Seal vohavad lugupidamatus, sõim, mõnitamine, üksteise eiramine, ebaeetilised otsused ja isekus. Kui sellesse suhtutakse tolerantselt ja kõige selle viljelejaid lahti ei lasta (või veel hullem, neid lausa edutatakse, sest tähtsad on ju tulemused), siis on tegu väga suure probleemiga!
- Keskpärasus on sama skaala teises otsas: kui kõik keerleb vaid heade suhete säilitamise ümber. Jah, tulemused on kusagil seal nimistus tagapool (kui sealgi). Keegi millegi eest ei vastuta ja hea töötaja on inimene, kes kolleegidele meeldib, ka siis, kui ta teeb tõeliselt kehva tööd.
- Bürokraatia. Kõik keerleb üksnes reeglite, ettekirjutuste ja protsesside ümber. Riskid ja uued ideed on vaenlased, status quo on parim sõber ning siin ei ole tõepoolest ruumi ei loovuseks, kasvuks ega muutusteks. Teate ju seda „aga me oleme ju alati niimoodi asju teinud” lauset?!
- Anarhia. Võimutsevad vaid riskid ja totaalne segadus, reeglitel siin kohta pole. Igaüks tehku, mida millal ja kuidas tahab. Mis strateegia ja struktuur, eks ole? Täielik kaos ja mitte see organiseeritud, innovatsiooni soodustav variant!
Inimesed ei lahku ettevõttest mitte töö, vaid mürgise kultuuri tõttu.
Dr Amina Aitsi-Selmi, briti päritolu tippjuhtide coach, strateegia nõustaja ning autor
Isegi kui su ettevõtte kodulehel olevad väärtused, missioon ja visioon on kõik sellised, mis sind kõnetavad, ja personalitiim ning tegevjuht kannavad selle osas ette enneolematuid oode, ettevõtte sotsiaalmeedia pakatab töötajate rõõmsatest nägudest ning edulugudest, siis ikkagi – palun tee põhjalik uurimustöö. Kuula tähelepanelikult praeguste ja kunagiste töötajate kogemuslugusid ning ole uudishimulik. Sest terve organisatsioonikultuur on päriselt ka eluliselt tähtis.