Sarviliste välimääraja

Põrgu ei pruugi sugugi mitte alati tähendada maisest elust lahkumist, suurt põrgukatelt pilkases pimeduses ja selle ümber hüäänilaadset naeru lagistavat sabaga sarvikut. See võib vabalt olla igati maine igapäevane kooskulgemine saatanliku ülemusega. Tere tulemast organisatoorsesse infernosse, mida juhivad sarvilised-sabalised-kabjalised! Stereotüüpe loomata tutvustab Katri Delimoge mõningaid neist.

„Aga ma sulle nüüd alles näitan!”

See on kunagise klassihirmuks olnud kiusupunni versioon kuubis, kelle meetodid on patsist tirimise ja vahetunnis nohikute klobimise asemel juba hoopiski midagi muud. Võimuahne ja tõeliselt pahatahtliku juhi tavakäitumist kirjeldavad nii agressiivsed meetmed kui ka õelad ning tõeliselt solvavad märkused. Teiste alandamine ja „mina ütlen, sina teed – mokk maha!“ stiil on sellise juhi DNA! Ja selleks, et tippu saada ning seal püsida, ei vali kiusupunn vahendeid – ta sõidab vajadusel kõigist ja kõigest üle, nii et veri lendab. Isegi kui sa pole juhtumisi kiusupunnist juhi vahetu objekt, siis vaimselt vägivaldne ja kuri töökeskkond on halvav kõigi jaoks.

„Ma magatan su kõrgustesse!”

Tead seda klassikalist nähtust, kui juht lahkub peolt (järjekordse!) sekretäriga ja nädala pärast on viimasest saanud finantsdirektor (sest tegelikult oli ta ju avastamata talent, kes suutis siiani laitmatult taksoarveid Excelisse sisestada!)?! Naistemehest/meestelembe juht edutab silmadega (või noh, ikka ka linade vahel olles) ning võib seda teha iga uue kompu tulekul. Selline edutamine pole kuidagi seotud sellega, mis puudutab reaalselt kogemust, pädevust või isikuomadusi. Või viimast siiski natukene ju ikka on, otsusetegija jaoks vähemasti! Niisuguse juhi puhul on ratsionaalselt strateegilisele juhtimisele lootmine üsna keeruline, sest järjekordne silmarõõm võtmepositsioonil võib tõesti olla avastamata pärl või siis hoopiski iga teine rannakarp. Demotiveerivalt ja pead raputama paneb see pealtvaatajad siiski, sest on tõeliselt frustreeriv, kui tegelik talent oma lühemate säärte, vähem kurvika istmiku või lihtsalt julguse pärast öelda ei kõrgemast positsioonist ilma jääb.

„Mina ja maailm!“

Jumal hoidku selle eest, kui see juht peaks puhkusele minema! Kõik kukub ju siis kohe kokku, sest „keegi ei oska ju asju ajada nii hästi-kiiresti-põhjalikult“. See juht näeb ennast maalimanabana. Ta ei huvitu niivõrd sellest, miks midagi teha, vaid kuidas midagi teha ja see kuidas on juhtumisi alati just sedamoodi, nagu tema teeks. Ta toitub oma suurest egost ja selle pidevast nuumamisest ning tema juures saab heasse nimekirja umbes selliste komplimentidega: „Kui ma ühel päeval ka pooltki nii võimekas/tore/tark/ilus oleksin…“. Siis võib ta isegi suure punnimise peale paariks päevaks ju puhkusele sõita, aga kindlasti korduvalt mainides, et sel ajal tuleb arvestada märgatava kvaliteedi langusega. No muidugi, kuidas siis teistmoodi, eks ole?

„Elu on töö ja töö on elu!“

Mis töö ja eraelu tasakaal?! Töö ongi elu! Personalitarkvara BambooHR uurimuse kohaselt töötab 39% töötajatest iga nädal enam kui 40 tundi ja me töötame nädalas keskmiselt 11 tundi rohkem kui 1970. aastatel. Töönarkomaanist juht on see, kes saadab sulle e-kirja laupäeva hilisõhtul ja eeldab, et saab sellele kohe vastuse (sest hoidku jumal selle eest, et sina sel ajal enam tööasjadega ei tegele!). Lisaks sellele, et ta on selgelt läbipõlemise missioonil, on karta, et ka kõiki tema lähimaid kolleege võib sarnane saatus tabada. Depressioon, motiveerimatus ja ka füüsilised probleemid ilmnevad antud (töö)elu viljeleval juhil ning tema kaaskonnal varem või hiljem päris kindlasti. Põgene enne, kui kärssama hakkad,  nii et tuletõrje peab tõttama sind päästma!

„Kõik sõltub mu tujust!”

Kas täna tuleb tema kabinetist mööda hiilida justkui munakoortel kõndides, sest kõikvõimas diiva-juht on kehva une tõttu hommikul ülihalvas tujus? Või on ta 15 minutit hiljem ülevoolavalt, veidi lausa hirmutavalt joviaalselt meelestatud? Kas ta tuju muutub kiiremini kui tuulesuund ja emotsionaalsed väljapursked ruineerivad kogu töökeskkonda? Tihtipeale murdsekunditega äärmusest äärmusesse kõikuv juht on vaatepilt omaette ja tõelise energiavampiirina suudab ta koos kulgeda vaid n-ö andjatega. Oled valmis mobiiltelefoniga vastu pead saama (jah, mõtle supermodell Naomi Campbellile), ahastuses oleva juhi nutust nina pühkima ja kui kästakse, siis sõrmenipsu peale hullumeelset võidutantsu vihtuma (sest juhi kuldkala kudes)? See nõuab tõeliselt erilist annet!

„Tuuuuu-leeeee-kaaaaah-juuuuuuu!“

Olgem ausad, et eks igaüks soovib olla väärtustatud ja natukene (palju?) tähtis olla. Kogu-aeg-on-hädaolukord tüüpi juhile on omane oma tähtsust veidi püromaanlikult kinnitada, tekitades ise pidevalt tulekahjusid ja neid siis kustutades. Tubli tulekustutajana tuleb ju esiti tikku tõmmata, kamandada kõik tagajalgadele ja siis superinimesena viimasel hetkel tulekustutiga välja hüpata. Reaalses elus tähendab see pidevat tähelepanu hajutamist tõeliselt oluliselt, prioriteetide ümbermängimist, tohututes kogustes energiakulu ja alati ühele ja samale „päevapäästjale“ õlale patsutamist. Hoia hapnikumask pidevalt peas, aga ära ise mitte kunagi söanda tulekustutit kasutusele võtta!

„Teen jaanalindu ja loodan parimat!”

Konflikt? Ebamugav olukord? Raske otsuse tegemine? Üldse igasuguse otsuse tegemine? Jaanalindjuht lukustab end mitme tabaluku taha, pea paberihunnikus või monitoris, ning ootab, millal „kriis“ möödub. Sest kuidagi peab see ju lahenema, seega varjumine-põgenemine-eiramine-minestamine on tema tüüpkäitumine. Sellises töökultuuris on üsnagi reaalne darvinismi võidukäik – tugevam jääb ellu ning jaanalind tuleb teadvusele tagasi!

„Pane mind e-kirja koopiasse (no igaks juhuks!)“

Kontroll on see, mida niisugune juht elab, hingab ja sööb, suurtes kogustes! See võib väljenduda selles, et „ma usaldan küll, aga pane mind ikka kõikide e-kirjade koopiareale. No nii igaks juhuks!“ Või palub ta, et saaks iga e-kirja üle kontrollida enne selle väljasaatmist (vaheta veel ka font ära, eks?!). Kusjuures see ei pruugi sugugi olla teadlik ega pahatahtlik, vaid pigem on kunagisest spetsialistist juhirolli kasvamisel ikka pähe juurdunud n-ö ekspertmõtlemine, et „kuna ma ise tean kõige paremini, siis saab nii ka kõik perfektselt tehtud“. Vähe sellest, et niisugune juhtimisstiil on ütlemata demotiveeriv, töötab see vaene juht ennast ka pooleks, sest kõike kogu aeg kontrollides ei suuda ta oma otseseid ülesandeid edukalt täita. Tal lihtsalt pole selleks aega ega jõudu!

Kuratlikult võimsad õppetunnid

USA FBI esimene direktor J. Edgar Hoover (1895–1972) oli üks saatanlikult bossilik juht, kes on sellega kahtlemata ajalukku märgi maha jätnud. Briti ajaleht The Telegraph on nimetanud teda „korrumpeerunud, äraostetavaks, egomaniakaalseks, alkolembeseks, paranoiliseks koletiseks”. Tema kummaliste ja küsitavate juhtimisreeglite kogumisse kuulusid näiteks kohvi tarbimise keeld pärast kella 8.15 hommikul; kõik töötajad pidid olema 24 tundi kättesaadavad, kui härral peaks juhtumisi olema vaja kedagi, kes ta muru ära niidaks või terrassi loomareost ära puhastaks, jne. Ta oli juhina nii kardetud, et kui ta kord kirjutas paberitükile „Jälgi piire” (viidates paberiserva ruuminappusele), siis sattusid kõik töötajad paanikasse ning tugevdasid Kanada ja Mehhiko piiril julgestust. Tõsi see on, et võim annab võimaluse teha palju head, ent see annab ka võimaluse teha palju… muud. Aga kokkuvõttes tuleb siiski tõdeda üht: saatanlikud juhid annavad kuratlikult võimsaid õppetunde!