Vabamüürlased – mehed, kes lammutasid müüre

Šoti- ja Inglismaa ehitusmeistrite vennaskondadest 18. sajandi alguseks välja kujunenud vaimse ehitustööga tegelev vabamüürlus ehk massoonlus (ingl k freemasonry, pr k franc-maçonnerie, sks k Freimaurerei) on üks maailma vanimatest järjepidevalt tegutsenud ilmalikest organisatsioonidest. Tänapäeval on ühendusel umbes neli ja pool miljonit liiget üle maailma, neist enam kui 800 on eestlased. Kes aga on need salapärased, põllede ja uhkete regaalidega mehed, kellest küll tihti räägitakse, kuid kes ise põhjuseta jutukad ei ole? Kirjutab Eesti Ajaloomuuseumi teadur-kuraator Anne Ruussaar.

Kus, millal ja miks vabamüürlus tekkis, ei tea täpselt keegi. Konkreetseid kirjalikke dokumente selle kohta ei ole, erinevaid müüte ja teooriaid on aga palju. Keeruliste sümbolite ja salapäraste riituste tõttu on neid seostatud nii Egiptuse püramiidide kui Saalomoni templi ehitamisega, aga peetud ka kunagiste templirüütlite järeltulijateks. 

Ehitusmeistrite vennaskonnad

Vabamüürlased ise peavad oma eelkäijateks keskajal väljakujunenud rändavate ehitusmeistrite vennaskondi, mida liitsid sarnane elustiil ja oskused. Pärisorjusest vabastatud mehed osalesid suurte kirikute, kindluste ning losside rajamisel, mis võttis kaua aega ega olnud tollaseid tehnilisi teadmisi arvestades kaugeltki kõigile jõukohane. Seetõttu olid nad vabastatud muudest kohustustest ja nende liikumist ei tohtinud piirata. 

Inglismaal hakati selliseid ehitusmeistreid 14. sajandil nimetama vabamüürlasteks. Ehitusplatside lähedusse rajasid nad ajutisi hooneid või varjualuseid ehk loože (ingl k lodge`s), kus hoidsid oma tööriistu ja valmistasid toitu, edaspidi kujunesid need ka öömajadeks. Aja jooksul laienes mõiste loož ka seda asustanud meistrite vennaskonnale. 

Loožiliikmed jagasid omavahel lisaks eluasemele ka teadmisi, mis algselt olid seotud vaid konkreetsete, ehitusel vajaminevate teadmistega. Suurte hoonete rajamine ilma täpsete projektide ja käsiraamatuteta, tänapäeva mõistes algelisi mõõte- ning tööriistu kasutades, oli vaevaline. Peamiseks ja vahel ainsaks lugemisvaraks, millest teadmisi omandati, oli piibel, kust lisaks jumalasõnale loodeti leida ka ametialast õpetust. 

Saalomoni templi, Paabeli torni ja Noa laeva ehitamisega seotud legendid olid teemad, mis meistreid kõige enam kõnetasid. Saalomoni templi pärimuses köitsid meistreid ehitustöid juhtinud ülemarhitekti, legendaarse Hiiram Abifi loodud kaks ideaalsetes proportsioonides sammast – Jaakin ja Boas – ja nende vahele moodustuv kaar, mis olid keskaegse ehitustraditsiooni üheks aluspraktikaks. Paabeli torni keelte-segadusega seonduvatest legendidest otsiti tuge omavahelises suhtlemises, et leida üksmeel ja selle kaudu viia lõpuni „taevatorni“ püstitamine. Noa laeva ehitamine oli aga allegooria iga mehe sisemisest arenemisest, mille eesmärk oli saada jumalale meelepäraseks, päästes ja luues maailma uuesti. 

Aastasadade vältel kujunes ehitusmeistrite suletud maailmas piiblilegendide põhjal järk-järgult välja uus, matemaatilistele alustele ja elu põhiväärtustele tuginev õpetus, millele aja jooksul lisandusid kindlad rituaalid. 

Alates 17. sajandi teisest poolest hakkasid omaette hoidvate ehitajatega liituma ka muude elukutsete esindajad, keda köitsid meistrite salapärased õpetused ja rituaalid. Praktilise ehitustöö ja piiblilegendide segunemisel võrsunud ideed ideaalsest ehitisest – templist – arenesid ühistel koosviibimistel järk-järgult edasi filosoofiliseks õpetuseks, mille keskmes oli vaimne ehitustöö. 

Esimene suurloož

Tänapäevase vabamüürluse alguseks loetakse 1717. aastat, mil nelja looži esindajate kohtumisel asutati Londonis esimene suurloož. Päris ehitustööd oskasid selle asutajatest teha vaid vähesed. Organisatsioonide ametlik põhikiri – The Constitution of The Free-Masons – avaldati 1723. aastal. 

Inglismaalt levis liikumine kiiresti Euroopasse ja meretagustesse kolooniatesse. Järgnevatel sajanditel on vabamüürlusel olnud suur mõju vabaduse ja humanismi ideede levimisele kogu maailmas.

Tänapäeval tegutsevad vabamüürlaste ühendused ehk loožid peaaegu kõigis maailma riikides. Erinevate loožide tegevust juhatab suurloož, mida omakorda juhib suurmeister. Suurloožid suhtlevad omavahel võrdsetel alustel, ühtset ülemaailmset juhtorganit vabamüürlastel ei ole. Organisatsioon ei tunne riigipiire, selle liikmed võivad külastada teisi tunnustatud loože kõikjal maailmas. Looži astumise eelduseks on sooviavaldaja vaba tahe, organisatsiooni kolme liikme soovitus ja usk Universumi Kõrgemasse Ehitusmeistrisse. Organisatsioonist võib vaba tahte alusel alati ka välja astuda, vabamüürlusega siduv vanne on aga igavene.

Traditsioone austava vennaskonna üks kõige iseloomulikum tunnus on liikmete erinevad regaalid, milles kajastuvad kunagistele müürlasühendustele omased sümbolid. Tähtsaimad neist on keskaja ehitusmeistrite igapäevaellu kuulunud nahast tööpõlled, mis viitavad positsioonile vennaskonna hierarhias. Teise olulise osa moodustavad märgid ehk juveelid, mida tavaliselt kantakse koos põlledega.

Vabamüürlus ja Eesti

Eestisse jõudsid vabamüürluse ideed Saksamaalt sisserännanud haritlaste ning seal õppinud baltisaksa tudengite kaudu juba 18. sajandi keskpaigas, kuid ametlike müürlasühingute ehk loožide asutamiseni jõuti alles 1770. aastatel. Suurema osa loožidesse astunutest moodustasid kohalikud baltisaksa päritolu aadlikud, vaimulikud, professorid, kunstnikud, kaupmehed ning käsitöölised. Tihti ühendasid neid lisaks vabamüürlikele vaadetele ameti- või perekonnasidemed. Kõik loožid töötasid saksa keeles. 

18. sajandi viimasel ja 19. sajandi esimesel veerandil oli loožides liikmeid kokku peaaegu viissada. Suurimaks ja elujõulisemaks neist kujunes esimesena asutatud loož Isis, mille päevaraamatust võib leida kokku enam kui kahesaja Eesti majandus- ja kultuuriruumi kujunemist oluliselt mõjutanud inimese nime. Meie pärisorjuses elanud esiisad loožidesse astuda ei saanud, sest neil puudus siis veel vabamüürlaseks saamise olulisim eeldus – vabadus. 

Vabamüürlaste ühendustes segunesid rahvusvahelise taustaga majanduseliit ja välismaistes ülikoolides õppinud haritlased kohaliku baltisaksa aadelkonnaga, ärgitades siinset, Euroopa mõistes veel üsna vanameelset ja kapseldunud kogukonda, vabanema väljakujunenud üleolevast suhtumisest kohalikku maarahvasse. Üldinimlikele moraalinormidele ehitatud õpetus ja vennaskonna seinte vahel ühiselt kogetu aitasid ületada seni kehtinud sotsiaalseid barjääre ja lubasid laiemalt levida ideedel, mis muidu oleks jäänud vaid kinnistesse klubidesse või ühingutesse. Uus avatum maailmavaade innustas võimulolijaid parandama talurahva majanduslikku olukorda, nende tervist ja õiguslikku seisundit. See äratas ka esimest korda suuremat huvi siinse rahva kommete, keele ja ajaloo vastu. 

Vabamüürlastel oli oluline osa meie professionaalse teadus-, kirjandus- ja kunstielu arengus. Loožiliikmed olid seotud Tartu Ülikooli taasavamisega, nad osalesid olulistel geograafilistel uurimisretkedel, komponeerisid muusikat ja nende maalid on tänaseni meie kunstiklassikasse kuuluvad teosed. Muistsete ehitusmeistrite õpetustest inspireerituna projekteeriti ja ehitati paljud Eesti arhitektuuripärlid. Vaimumaailma arendamise kõrval ei saa alahinnata vabamüürlaste panust meie majandusse. Peale selle, et ellu kutsuti talurahvaga seotud põllumajandusreformid, olid paljud neist osalised uut tüüpi manufaktuuride ja vabrikute rajamisel, kus käsitöö asendus järk-järgult masinate jõuga. Tänu vabamüürlaste rahvusvahelisele suhtlusele ning edumeelsele äritegevusele asutati rahvusvahelise haardega kaubandusseltse ja -kompaniisid. 

Isiku- ja mõttevabadusideedest kantud loožide tegevus jäi Vene impeeriumi, mille koosseisu Eesti alad tollal kuulusid, despootliku ja ebakindla keisrivõimu tõttu paraku lühikeseks. Aleksander I käsuga keelati loožide tegevus juba 1820. aastal ja repressioonide kartuses vabamüürlaste kooskäimised lõppesid. Taas koos käima hakati alles 172 aastat hiljem.

Olulist rolli organisatsiooni taassünnis mängis akadeemik Arno Köörna, kes füüsik Isaac Newtoni teooriaid uurides nakatus vabamüürlikust maailmanägemusest juba sügaval Nõukogude okupatsiooni ajal. Töötades 1990. aastate alguses Soomes, ühines Köörna sealse vennaskonnaga ja sai loa looži asutamiseks Eestis. Esimene Eesti loož Fööniks alustas Tallinnas tegevust 1992. aastal. Juriidiliselt alluti Soome suurloožile ja seetõttu olid liikumise algaastad tihedalt seotud põhjanaabrite juures väljakujunenud tavadega. Peamiseks kooskäimiskohaks olid Eesti Teaduste Akadeemia ruumid, kus istungid toimusid paar korda kuus. Huvi vabamüürluse vastu kasvas kiiresti ja lisaks pealinna loožile hakati uusi ühendusi rajama teistessegi linnadesse. Kiiresti kasvanud vennaskond iseseisvus 18. mail 1999. aastal, mil Tallinnas loodi rahvuslik keskorganisatsioon Eesti Vabade ja Tunnustatud Vabamüürlaste Suurloož.