Vaikne loobumine

Juulis avaldati TikTokis video, mis kogus miljoneid vaatamisi. Klipike ise on üsna igav, natuke suvalisi kaadreid New Yorgist ja sisuliselt kõik. Aga inimestele läks korda seal välja käidud sõnapaar quiet quitting ehk vaikne loobumine. Selle all mõisteti klipis loobumist või lahtiütlemist ideest, et töö on elus kõige tähtsamal kohal või et tehakse kaugelt rohkem, kui tööülesanded eeldavad. Vaikne tähendab, et samal ametikohal tehakse tööd ikka edasi, kuid loobutakse liigsest panustamisest.

Lühikese ajaga on termin vaikne loobumine saanud meedias tohutu tähelepanu osaliseks. Sellest ilmub aina uusi ja uusi artikleid (vt nt The Guardian ja BBC) ja seda analüüsitakse telekanalites põhjalikult. Pole vist vale arvata, et järelikult sai see väljaütlemine kuidagi väga täpselt pihta just sellele, mis praegu töökohtades toimub.

Iseenesest pole selles fenomenis ju midagi uut. Töötajad on alati leidnud viise, kuidas tööst kõrvale hoida või väljendada oma rahulolematust tööga. Seda on uuritud juba aastakümneid… Mis siis nüüd äkki teistmoodi on? Miks see kõik nii paljusid inimesi nii isiklikult puudutab?

Tundub, et vaikne loobumine kajastab olulist muutust selles, kuidas töötajad pandeemiajärgselt oma tööd ja karjääri mõtestavad. Nad on näinud, et lühikese ajaga võib harjumuspärane elu pea peale pöörduda, ja see on aidanud mõista, mis on elus tegelikult oluline. Ning see pole lõputu rabelemine tööl ja pidev muretsemine, kas asjad saavad ikka tehtud.

Selle asemel et mässata töö kui sellise vastu, on see keeldumine pikkadest tööpäevadest, tasustamata ületunnitööst ja pidevast kättesaadavusest. See on osa laiemast protsessist, mille eesmärk on ümber defineerida piirid töö- ja eraelu vahel. Vähendades töö osakaalu elus, jäetakse rohkem ruumi perele, sõpradele ja hobidele. Inimeste soov karjääri teha pole küll kuhugi kadunud, aga suuresti on vähenenud soov seda teha terve ja rikka töövälise elu arvelt.

Oma osa on kindlasti ka selles, et vaimsest tervisest ja läbipõlemisest räägitakse praegu palju rohkem kui veel mõned aastad tagasi. Vaikne loobumine on selgemate piiride tõmbamine töö ja eraelu vahele: tööle ei mõelda 24/7 ning oma aeg ja energia suunatakse asjadele, mis annavad elule suuremat mõtet. Võib ka öelda, et see on võitlus töise läbipõlemise vastu ja vaimse heaolu suurendamise eest. Prioriteedid on muutunud, aga nüüd on selle väljundil ka nimetus.

Vaikne loobumine on ka omamoodi protest puudujääkide vastu juhtimises. Hiljuti avaldatud Gallupi ülemaailmne uuring tõi välja, et pühendunud töötajaid on maailmas keskmiselt 21%. Seejuures Euroopas on see protsent maailma kõige madalam: vaid 14% töötajatest arvab, et on tööl pühendunud. Eesti number on Euroopa üks kõrgemaid – meil peab ennast pühendunuks 25% töötajatest. Aga sellegipoolest, kuhu läheb 75% energia?

Töötaja ja töökoha vahel on alati teatav kirjutamata leping. Kui inimene tunneb, et juht või tööandja on seda kirjutamata psühholoogilist lepingut rikkunud (pole lubatut täitnud või tööpanust tähele pannud), siis ta ei lahku, vaid teebki täpselt nii palju, kui on vaja tööl püsimiseks. Ei enamat.

Nutikale juhile ei tohiks taoline olukord uudiseks olla, sest märke, kuidas traditsioonilised arusaamad töö korraldamisest jäävad reaalsusele aina rohkem jalgu, on kogunenud ju aastaid. Töönädal ei pea tingimata koosnema viiest päevast, tööaeg ei pea olema üheksast viieni, inimesed ei pea kogu aeg olema kättesaadavad ja töö peale mõtlema. Oleks üllatav, kui vaikne loobumine ei tõuseks oluliseks teemaks ka Eestis.