Viljandi fööniks – läbipõlenud tikutööstur Eduard Pohl. Vol1

Tikutööstus oli Viljandi linna üheks suurimaks tööandjaks rohkem kui sada aastat. Juba 19. sajandi lõpul alguse saanud tikkude valmistamine sai tõelise hoo sisse 1904. aastal, kui kohalik ärimees Eduard Pohl rentis soise krundi raudteejaama lähistel ja rajas sinna omaaegse tipptehnoloogiaga sisustatud vabriku, millele pani mütoloogilise tulilinnu järgi nimeks „Phönix“. Fööniksile sarnaselt ere, aga kiire ja traagilise lõpuga oli Eduard Pohli enesegi saatus. Kirjutab ajaloomuuseumi teadur-kuraator Anne Ruussaar.

Tule tegemine oli kaua keeruline ja aeganõudev protsess, mis nõudis erinevaid abivahendeid ning ei pruukinud alati õnnestuda. Lihtsamaks ja jõukohasemaks muutus tule süütamine umbes kakssada aastat tagasi ning seda tänu tikkude leiutamisele. Fosforotstega väikesed puupulgad süttisid erinevate pindade vastu hõõrudes ülikiirelt, kuid olid seetõttu väga tuleohtlikud ja lõhnasid halvasti. Selliseid tikke hakati 1838. aastal valmistama ka Tallinnas, kaupmees Georg Arnold Eggersi asutatud ettevõttes. Kahjuks jäi meie esimese tikutööstuse eluiga lühikeseks, sest tikud plahvatasid kergesti ja olid liiga tuleohtlikud.

Tikkude tootmisse tõi 19. sajandi keskel murrangu rootslane Gustaf Erik Pasch, kes paigutas süüteriba toosi küljele ja asendas kergesti süttiva fosfori eelnevalt kuumutatud ehk niinimetatud punase fosforiga, mis polnud enam nii tuleohtlik. Turvalised Rootsi tikud jõudsid kiiresti masstootmisse ja neid hakati valmistama kõikjal maailmas. Tikkude kasutamist ja valmistamist hakkas oma kirjutistes aktiivselt propageerima ka üks ärkamisaja mõjukamaid rahvajuhte Carl Robert Jakobson. Tema arvates tasus tööstusharu Eestis arendada iseäranis seetõttu, et vajaminevat toorainet – haavapuitu – oli kõikjalt lihtne ja odav hankida. Uusi „ohutuid“ tikke hakatigi valmistama mitmes väiksemas ettevõttes Tallinnas, Pärnus ja Paides. Kõigis neis toimus töö käsitsi ja seetõttu oli valmistoodang küllaltki kallis ning selle kvaliteet kõikuv. Nii jäid tikud suuremale osale eestlastest kuni 19. sajandi lõpuni siiski võõraks ja tule saamiseks kasutati peamiselt rohmakaid tuleraudu.

Esimene tikuvabrik

Eesti esimese suure tikuvabriku asutas 1889. aastal Viljandisse Eesti ühele tuntumale perekonnaettevõttele, kaubandus- ja tööstusimpeeriumile „Puhk ja Pojad“ aluse pannud kaupmees Johann-Jaak Puhk. Paarikümne töötajaga alustanud ettevõte erines teistest väikestest tikumanufaktuuridest oluliselt, kuna osaliselt mehhaniseeritud tööprotsessid tagasid ühtlasema kvaliteedi. Lisaks oli tootmine oluliselt lihtsam ja kiirem, valmistoodangu hulk aga suurem ning palju odavam. Viljandi tikud saavutasid seetõttu kiiresti üle-eestilise tuntuse ja jõudsid müügile paljudes Vene impeeriumi piirkondades. Puhki teeneks võib pidada sedagi, et seni veel visalt tulerauaga sädemeid löönud konservatiivsem talurahvas hakkas järk-järgult vanast harjumusest loobuma ja tikud jõudsid nii Eesti küladessegi.

Vabriku tulutoovat tegevust tabas esimene suurem tagasilöök 20. sajandi alguses, mil Venemaal loodi tikutrust ja tikkude hinnad hakkasid kiiresti langema. Lisaks kasumi vähenemisele, tegid Puhkile muret ka uued kohalikud konkurendid – koos kaasomanikuga oli Viljandisse hakanud suurt tikuvabrikut ehitama energiline ja jõukas noormees Eduard Pohl (1870–1929). Puhk pidas oma ettevõtte tulevikku sellistes oludes ebakindlaks. Ta müüs 1904. aastal tootmishoone koos seadmetega kaupmees Rosele ning kolis perega Riiga, kus rajas ühele Daugava jõe väikesaarele saeveski ja hakkas tegelema puiduäriga. Kaupmees Rose omanduses jäi Puhki vabrik kiratsema ja kuna linnas oli tegevust alustanud uus võimas tikutööstus, likvideeriti see peagi.

Fööniksi/Phönixi lend

Paistu kihelkonnas, Aidu valla suurtaluniku peres 1870. aastal sündinud Eduard Pohli karjäär ärimehena algas Viljandis Rumjantsevi kangakaupluses. Esialgu sai noor ja aktiivne maapoiss tööd poesellina, kuid kuna oli nutikas ning püüdlik, edutas omanik ta peagi müügijuhiks. Pilkupüüdva välimuse, galantse käitumise ja kauni tenorihäälega Pohl hakkas laulma kultuuriseltsi „Koit“ segakooris, kus tal tekkis lähedane suhe jõuka kõrtsmiku Georg Rebase tütre Mariega, kellega ta 1895.aastal ka abiellus. Vastset väimeest tulus kõrtsiäri aga ei huvitanud, kopsaka kaasavara investeerimisel oli talle eeskujuks hoopis kasumlik, kohalikul toorainel töötav Johann-Jaak Puhki tikuvabrik.

Oma tikuvabrikule asukohta otsides pidas Eduard Pohl läbirääkimisi Viljandi paruni Oswald Paul von Ungern-Sternbergiga, kellele kuulusid linnas ja selle ümbruskonnas suured maavaldused. Valituks osutus kasutuna seisev soine maatükk raudteejaama vahetus läheduses, mida rahvas kutsus Türgasooks. Koos kohaliku kaasomaniku Juhan Vihveliniga rentisid nad parunilt vesise ja tühja krundi 50 aastaks ning ehitasid sinna võimsa kivihoone, mille lasid sisustada moodsaima tollase tehnikaga. Uus vabrik alustas tööd 1904. aastal ja selle kvaliteetne, mõistliku hinnaga toodang leidis kiiresti väga laia ostjaskonna ning tikud muutusid odavaks, kõigile kättesaadavaks tarbekaubaks. Rahvasuus tekkis tol ajal koguni ütlus: „Viljandi tikud on nii head, et vaid ühega neist võib terve Petseri linna maha põletada.“ Müügiedule lisaks pälvisid ettevõttes valmistatud tikud arvukalt auhindu ja tunnustust mitmetel rahvusvahelistel tööstusmessidel, olulisimaks neist oli kindlasti 1905. aastal Belgias toimunud maailmanäitusel võidetud kuldmedal. Mütoloogilise tulilinnu järgi sai vabrik 1909. aastal kõlava nime „Phönix“.

Suure osa teenitud kasumist paigutasid omanikud ettevõtte laiendamisse ja seadmete uuendamisse. Lutheri vineerivabriku eeskujul konstrueeriti Tallinnas Viljandi vabrikule tikkude lõikamiseks spetsiaalne spoonilõikamismasin, mis võimaldas puitu oluliselt kiiremini töödelda ja ökonoomsemalt kasutada ning oli unikaalne kogu maailmas. Esimese maailmasõja aastail, kui paljud Venemaa tikuvabrikud suleti, suurendati „Phönixi“ toodangumahtu sedavõrd, et ettevõte tõusis kogu siinse piirkonna suurimaks tikutööstuseks. See kujunes meie iseseisvumisaja eelse perioodi üheks edukamaks Eesti kapitalile rajatud tööstusettevõtteks.

Viljandi vedur

Tikutööstuse uskumatu edu ja rahvusvaheline tunnustus muutsid Eduard Pohli kiiresti Viljandi üheks mõjuvõimsamaks meheks. Kasumlikuks osutunud vabrik innustas töösturit oma äritegevust laiendama ja uusi kohalikke ettevõtmisi käima tõmbama, muu hulgas investeeris mees ka kinnisvarasse. Ta ostis 1907. aastal suurepärase asukohaga kinnistu Tartu ja Lossi tänava nurgal ja lasi sinna ehitada linna suurima elu- ja ärihoone. Uhke torniga kolmekorruselise maja, mis on tänaseni üheks Viljandi sümboliks, projekteeris tollal alles noor ja algaja, mulgi-päritolu arhitektuuritudeng Artur Perna (1881–1940), kelle hilisemate tuntumate tööde hulka kuuluvad näiteks Toompea lossi valge saali interjöör ja Tallinna 21. Kooli õppehoone. Suurehituselt üle jäänud muld koguti ökonoomse omaniku käsul kokku ja seda kasutati omakorda tikuvabrikut ümbritseva maatüki soise pinnase täitmiseks. „Phönixi“ suure tööstushoone kõrvale rajati 1913. aastal veel ka oluliselt väiksem metallitöökoda, kus peamiselt hakati valmistama erinevaid lukke, mille järele oli kiiresti kasvavas linnas tekkinud suur nõudmine. Tikkudega võrreldavat edu see siiski ei saavutanud, kuna aasta hiljem alanud Esimese maailmasõja tõttu polnud toorainet enam võimalik hankida.

Artikkel jätkub aprillikuu ajakirjas Director/Inseneeria.