Kuidas on omavahel seotud allveelaevad, sukad ja õlu? See kõlab kui peaauhinda väärt küsimus mälumängus, kuid ometi on vastus lihtne. Neid kõiki on toodetud ühes ja samas hoones Noblessneri kvartalis. Kuid seal on tehtud muudki, näiteks peetud suurejoonelisi tööstusnäitusi ja remonditud laevu. Tõsi, kõik see on toimunud erinevatel aegadel, kuid miks on siiski valituks osutunud just see rohmakas majamürakas? Vastus peitub meie heitlikus ajaloos, mille äärmuslikud keerdkäigud on ehitise saatust kujundanud. Kirjutab Eesti Ajaloomuuseumi teadur-kuraator Anne Ruussaar.
Võimsad tööstushooned olid Tallinna linnapildis aastaid justkui katkised hambad. Renoveerimistellingutes
keskaegse vanalinna ja moodsate uusehitiste vahele pressitud, veidi üle saja aasta
vanad paekivimürakad tukkusid aga mahajäetult ning olid pigem ees, kui pakkusid
arendajatele huvi.
Uhkeid hooneid oli maha jäetud ennegi. Esimese maailmasõja lõpul, kui Vene impeeriumi
suurtööstus välja kolis ja loodi iseseisev Eesti riik, muutusid tehaste
hiiglaslikud kompleksid kasutuiks. Peagi leidsid neis omale ruumid siinsele
turule orienteeritud ettevõtted ning kultuuri- ja haridusasutused. Nõukogude
aastail alanud suurtootmine muutis tsaariaegsed mammutehitised taas n-ö parajateks
ja seejärel juba kitsasteks, mistõttu hakkasid kerkima kõikvõimalikest
materjalidest ja kõikvõimalikes stiilides juurdeehitused. Eesti taasiseseisvudes
varises see majandusmudel uuesti kokku ja hiiglaslike hoonete arhitektuuriline
ilu ei paelunud enam kedagi ning majad said halvamaigulise nõukogude aja pitseri.
Tänaseks on peakivist kummituslossid nii ükshaaval kui tervikasumitena saanud kinnisvaraarendajate
lemmikuteks.
Kunagine allveelaevatehaseks rajatud Noblessneri kompleks on üks viimase aja suurematest
tervikarendustest. Mereäärses renoveeritud linnakus tegutsevad sadam ning
kaubandus- ja meelelahutusasutused. Hoonetest suurim, aastail 1914-1915 rajatud
laevade remondi- ja koostetöökoda, on nüüd uueks koduks Põhjala Pruulikojale. Siin
valmivate õllesortide nimistu on sama värvikas kui maja pööreteküllane ajalugu.
Allveelaevade lühilugu
Kibekiired ehitustööd Tallinna lahe ääres algasid Esimese maailmasõja eelsetel aastatel, mil Vene impeerium asus looma võimsat sõjalaevastikku. Peaaegu üheaegselt kerkisid Eestimaa kubermangukeskuse Reveli merepoolsele küljele Kopli poolsaarel ja Kalaranna piirkonnas kolm hiiglaslikku laevatehast ning tsaar Peeter I järgi nime saanud võimas sõjasadam. Vaid mõne aastaga muutusid linlaste senised armastatud supluspaigad laevu ja sõjatehnikat täis ehitustandriks, kus töö käis ööpäevaringselt.
Kõigist projektidest unikaalseim oli tollase sõjapidamise uueks sõnaks kujunenud allveelaevade ehitamine. Noblessneri tehas, kus modernset mererelvastust valmistama hakati, sai oma nime ehitust rahastanud rootsi päritolu Emanuel Nobeli ja saksa päritolu
Vaade Noblessnerile Peetri tänava poolt aastal 1917 (Foto: Eesti Meremuuseum)
Arthur Lessneri perekonnanimede järgi. Peterburi
ärieliiti kuulunud mehed olid visionäärid, sest allveelaevu kasutati enne
peamiselt patrull- ja luurealustena. Uudsete veealuste superrelvade loomiseks
rajati eraldi valukoda, laevaehitustsehh, koostetsehh, akumulaatoritsehh, iseseisev
jõujaam jne. Esimese maailmasõja ajal tegevust alustanud suurejoonelises
kompleksis jõuti valmis ehitada vaid kaksteist keeruka elektroonikaga
varustatud allveelaeva, siis evakueeriti enamus tehase sisseseadest lähenevate
lahingute hirmus Peterburi. Tagasi ei toodud sealt midagi……
Segaduste aastad
Esimese maailmasõja lõpp ja Eesti iseseisvumine mõjusid Noblessnerile hukutavalt, sest allveelaevatööstust noorel rahvusriigil vaja ei olnud. Võimsate mõõtmetega, kuid tühjad ja tehnikata ehitised läksid 1924. aastal Eesti Panga valdusesse ning olid kasutusel erineval otstarbel. Mereäärsetes hoonetes hakati näiteks 1920. aastate teisel poolel pakkuma laevadele ja jahtidele talvekorterit ehk võimalust tõsta talveperioodil alused veest välja ning remontida, mõnda aega valmistati neis ka lennukeid. Sadamast veidi kaugemal asetsev, hiiglaslik kahelöövine hoone oli pikalt kasutusel puidutöökoja- ja laoruumidena, kuid kindlat omanikku see ei leidnud. Kohaliku tööstus- ja majanduseliidi seas kujunes see oma suurte saalide tõttu hinnatud näitusepaigaks, kus aeg-ajalt korraldati „Eesti tööstuse pidupäevadeks“ kutsutud üle-eestilisi messe. Ilmselt just neil populaarsetel suurüritustel jäi maja silma tuntud sukavabrikandile, „daamide säärte parimaks tundjaks“ tituleeritud Oskar Kilgasele, kelle ettevõtte pikantsevõitu tooted näitustel alati palju tähelepanu ja rohkelt auhindu pälvisid.
Kilgase kuningriik
AS Oskar Kilgase tekstiilivabriku logo aastal 1940 (Kaubandus-Tööstuskoja Teataja, 1940)
Iseseisvusaja legendaarsemate töösturite sekka kuulunud Kilgas ostis Noblessneri tehases asunud kinnistu Eesti Pangalt 1935. aastal. Kokku läks tema valdusesse rohkem kui 33 999 ruutmeetri suurune maa-ala koos nelja kivimaja- ja jõujaamaga, neist olulisim avar remondi- ja koostetsehhi hoone. Lisaks sobivatele ruumidele ja soodsale hinnale, oli see edevale vabrikandile kindlasti ka maine küsimus. Seni läheduses asuvas Volta masinatehases tegutsenud vabrik läbis kolimise järgselt täieliku uuenduskuuri.
Sukatööstuse kudumismasinad aastal 1938 (Foto: EFA)
Kõrvulukustavalt laksutavad kudumisteljed ja vuriseb tohutu arv värtnaid nobedate näitsikute sõrmede all. Suurtel kudumismasinatel hüplevad ja vahetavad omavahel kohti kirevavärvilised poolid, otsekui marionetid nukuteatris! Masinatest venivad riidekangad, neid pestakse, värvitakse jne. … Ühest masinast ronib välja ilusamustriline eesti vöö ja teisest terasmürakast tudengi värvipael. (Postimees 9.04.1934)
Galantne ja värvika sõnakasutusega Oskar Kilgas oli ise oma firma parimaks reklaamiks, kusjuures mõneks ajaks kasvas see koguni suurimaks kohalikul erakapitalil põhinevaks tööstusettevõtteks. Selle edukus aga ei seisnud mitte niivõrd kasvanud toodangunumbrites, kui erilises kvaliteedis. Kõige ihaldusväärsemaks kujunesid niinimetatud „Kilgase sukad“, mis kooti ja venitati spetsiaalselt naiste erinevaid jalavorme järgides. Omaniku sära kandus üle ka tema vabrikule ja nii muutus kunagine allveelaevade tehas 1930. aastate teisel poolel üheks omamaise ettevõtluse näidisobjektiks.
Talvine vaade Noblessneri sadamale aastal 1930 (Foto: Tallinna Linnamuuseum)
Punased ajad
Pikantsed tootearendused lõppesid koos nõukogude võimu kehtestamisega, kui edumeelne ettevõte
natsionaliseeriti ja liideti soki-sukatööstusega Rauaniit. Suurem osa vabriku
modernsetest masinatest viidi Noblessneri uhkest vabrikuhoonest senise
konkurendi ruumidesse Põhja puiesteel. Uuele ühendettevõttele pandi nimeks
Punane Koit. Oskar Kilgase pooltühjaks jäänud tööstusruumid sai oma kasutusse aga
sütitava nimega tekstiiliettevõte Kommunaar.
Pärast Teist maailmasõda strateegiliselt olulisel rannikualal enam olmekaupu
valmistavaid ettevõtteid näha ei soovitud ning vabariigiaegsesse
supertööstussesse kolisid nõukogude laevaparandajad. Poolkinniseks
territooriumiks muudetud kompleks sai uueks nimeks NSV Liidu Mereväe 7.
laevaehitustehas, kuhu erilubadeta sisse ei pääsenud.
Lõbusad õllepruulijad
Taasiseseisvumisjärgse mõõna üle elanud, räämas ja lagunenud tööstushoonetes
läks kibekiire tegevus lahti alles 2017. aastal, mil selle omanik AS BLRT Grupp
hakkas territooriumi ühtse tervikasumina arendama. Mõne aastaga on suurem osa
kunagisest uhketest ehitistest saanud uue, renoveeritud näo ja kompleks ise
kujunenud Tallinna üheks omanäolisemaks vaatamisväärsuseks.
Aukartust äratavate mõõtmete ja kireva ajalooga majas, mis osaliselt veel ehitustellingutes, on end sisse seadnud Põhjala Pruulikoda. Õllesõpru ühendava väikefirmana 2011. aastal tegevust alustanud Põhjala on tänaseks kasvanud Eesti suurimaks käsitööõllede valmistajaks. Noblessneri sadamalinnakusse koliti 2018. aasta lõpul, kui Apex Arhitektuuribüroo koostatud projektide põhjal renoveeritud ja uutele asukatele kohandatud tootmisruumid legendaarse minevikuga majas valmis said.
Peetri tn 5 Noblessneri kvartalis (Foto: Mari Kamps, august 2020)
Sarnaselt Nobelile, Lessnerile ja Kilgasele on Põhjala õllepruulijad eeskätt modernsed visionäärid ja kvantiteedile eelistavad nemadki kvaliteeti. Nagu sukavabriku aegadel, võõrustavad nad oma ruumides lahkelt huvilisi, kes innovaatilist tehnoloogiat ja tööprotsesse oma silmaga näha soovivad. Muidugi on õllemeistrid ka lõbusad, sest miks muidu on pruulikotta rajatud õllerestoran Tap Room, mis eesti keeles tähendab Kraanituba, nende loodud õllesordid aga kannavad nimesid „Virmalised“, „Pime öö“, „Kirg“, „Leevike“, „Kosmos“…
*** ajakirja Director/Inseneeria juuli- ja augustinumbris (aastal 2020) on artiklid Kopli poolsaare kolmest legendaarsest laevatehasest