Allveelaevad, sukad ja õlu. Värvika ajalooga hoone Noblessneri kvartalis

Võimsad tööstushooned olid Tallinna linnapildis aastaid justkui katkised hambad. Renoveerimistellingutes keskaegse vanalinna ja moodsate uusehitiste vahele pressitud, veidi üle saja aasta vanad paekivimürakad tukkusid aga mahajäetult ning olid pigem ees, kui pakkusid arendajatele huvi. Uhkeid hooneid oli maha jäetud ennegi. Esimese maailmasõja lõpul, kui Vene impeeriumi suurtööstus välja kolis ja loodi iseseisev Eesti riik, muutusid tehaste hiiglaslikud kompleksid kasutuiks. Peagi leidsid neis omale ruumid siinsele turule orienteeritud ettevõtted ning kultuuri- ja haridusasutused. Nõukogude aastail alanud suurtootmine muutis tsaariaegsed mammutehitised taas n-ö parajateks ja seejärel juba kitsasteks, mistõttu hakkasid kerkima kõikvõimalikest materjalidest ja kõikvõimalikes stiilides juurdeehitused. Eesti taasiseseisvudes varises see majandusmudel uuesti kokku ja hiiglaslike hoonete arhitektuuriline ilu ei paelunud enam kedagi ning majad said halvamaigulise nõukogude aja pitseri. Tänaseks on peakivist kummituslossid nii ükshaaval kui tervikasumitena saanud kinnisvaraarendajate lemmikuteks. Kunagine allveelaevatehaseks rajatud Noblessneri kompleks on üks viimase aja suurematest tervikarendustest. Mereäärses renoveeritud linnakus tegutsevad sadam ning kaubandus- ja meelelahutusasutused. Hoonetest suurim, aastail 1914-1915 rajatud laevade remondi- ja koostetöökoda, on nüüd uueks koduks Põhjala Pruulikojale. Siin valmivate õllesortide nimistu on sama värvikas kui maja pööreteküllane ajalugu.

Allveelaevade lühilugu

Kibekiired ehitustööd Tallinna lahe ääres algasid Esimese maailmasõja eelsetel aastatel, mil Vene impeerium asus looma võimsat sõjalaevastikku. Peaaegu üheaegselt kerkisid Eestimaa kubermangukeskuse Reveli merepoolsele küljele Kopli poolsaarel ja Kalaranna piirkonnas kolm hiiglaslikku laevatehast ning tsaar Peeter I järgi nime saanud võimas sõjasadam. Vaid mõne aastaga muutusid linlaste senised armastatud supluspaigad laevu ja sõjatehnikat täis ehitustandriks, kus töö käis ööpäevaringselt. Kõigist projektidest unikaalseim oli tollase sõjapidamise uueks sõnaks kujunenud allveelaevade ehitamine. Noblessneri tehas, kus modernset mererelvastust valmistama hakati, sai oma nime ehitust rahastanud rootsi päritolu Emanuel Nobeli ja saksa päritolu  Arthur Lessneri perekonnanimede järgi. Peterburi ärieliiti kuulunud mehed olid visionäärid, sest allveelaevu kasutati enne peamiselt patrull- ja luurealustena. Uudsete veealuste superrelvade loomiseks rajati eraldi valukoda, laevaehitustsehh, koostetsehh, akumulaatoritsehh, iseseisev jõujaam jne. Esimese maailmasõja ajal tegevust alustanud suurejoonelises kompleksis jõuti valmis ehitada vaid kaksteist keeruka elektroonikaga varustatud allveelaeva, siis evakueeriti enamus tehase sisseseadest lähenevate lahingute hirmus Peterburi. Tagasi ei toodud sealt midagi……

Segaduste aastad

Esimese maailmasõja lõpp ja Eesti iseseisvumine mõjusid Noblessnerile hukutavalt, sest allveelaevatööstust noorel rahvusriigil vaja ei olnud. Võimsate mõõtmetega, kuid tühjad ja tehnikata ehitised läksid 1924. aastal Eesti Panga valdusesse ning olid kasutusel erineval otstarbel. Mereäärsetes hoonetes hakati näiteks 1920. aastate teisel poolel pakkuma laevadele ja jahtidele talvekorterit ehk võimalust tõsta talveperioodil alused veest välja ning remontida, mõnda aega valmistati neis ka lennukeid. Sadamast veidi kaugemal asetsev, hiiglaslik kahelöövine hoone oli pikalt kasutusel puidutöökoja- ja laoruumidena, kuid kindlat omanikku see ei leidnud. Kohaliku tööstus- ja majanduseliidi seas kujunes see oma suurte saalide tõttu hinnatud näitusepaigaks, kus aeg-ajalt korraldati „Eesti tööstuse pidupäevadeks“ kutsutud üle-eestilisi messe. Ilmselt just neil populaarsetel suurüritustel jäi maja silma tuntud sukavabrikandile, „daamide säärte parimaks tundjaks“ tituleeritud Oskar Kilgasele, kelle ettevõtte pikantsevõitu tooted näitustel alati palju tähelepanu ja rohkelt auhindu pälvisid.

Kilgase kuningriik

Iseseisvusaja legendaarsemate töösturite sekka kuulunud Kilgas ostis Noblessneri tehases asunud kinnistu Eesti Pangalt 1935. aastal. Kokku läks tema valdusesse rohkem kui 33 999 ruutmeetri suurune maa-ala koos nelja kivimaja- ja jõujaamaga, neist olulisim avar remondi- ja koostetsehhi hoone. Lisaks sobivatele ruumidele ja soodsale hinnale, oli see edevale vabrikandile kindlasti ka maine küsimus. Seni läheduses asuvas Volta masinatehases tegutsenud vabrik läbis kolimise järgselt täieliku uuenduskuuri. Kõrvulukustavalt laksutavad kudumisteljed ja vuriseb tohutu arv värtnaid nobedate näitsikute sõrmede all. Suurtel kudumismasinatel hüplevad ja vahetavad omavahel kohti kirevavärvilised poolid, otsekui marionetid nukuteatris! Masinatest venivad riidekangad, neid pestakse, värvitakse jne. … Ühest masinast ronib välja ilusamustriline eesti vöö ja teisest terasmürakast tudengi värvipael. (Postimees 9.04.1934) Galantne ja värvika sõnakasutusega Oskar Kilgas oli ise oma firma parimaks reklaamiks, kusjuures mõneks ajaks kasvas see koguni suurimaks kohalikul erakapitalil põhinevaks tööstusettevõtteks. Selle edukus aga ei seisnud mitte niivõrd kasvanud toodangunumbrites, kui erilises kvaliteedis. Kõige ihaldusväärsemaks kujunesid niinimetatud „Kilgase sukad“, mis kooti ja venitati spetsiaalselt naiste erinevaid jalavorme järgides. Omaniku sära kandus üle ka tema vabrikule ja nii muutus kunagine allveelaevade tehas 1930. aastate teisel poolel üheks omamaise ettevõtluse näidisobjektiks.

Punased ajad

Pikantsed tootearendused lõppesid koos nõukogude võimu kehtestamisega, kui edumeelne ettevõte natsionaliseeriti ja liideti soki-sukatööstusega Rauaniit. Suurem osa vabriku modernsetest masinatest viidi Noblessneri uhkest vabrikuhoonest senise konkurendi ruumidesse Põhja puiesteel. Uuele ühendettevõttele pandi nimeks Punane Koit. Oskar Kilgase pooltühjaks jäänud tööstusruumid sai oma kasutusse aga sütitava nimega tekstiiliettevõte Kommunaar. Pärast Teist maailmasõda strateegiliselt olulisel rannikualal enam olmekaupu valmistavaid ettevõtteid näha ei soovitud ning vabariigiaegsesse supertööstussesse kolisid nõukogude laevaparandajad. Poolkinniseks territooriumiks muudetud kompleks sai uueks nimeks NSV Liidu Mereväe 7. laevaehitustehas, kuhu erilubadeta sisse ei pääsenud.

Lõbusad õllepruulijad 

Taasiseseisvumisjärgse mõõna üle elanud, räämas ja lagunenud tööstushoonetes läks kibekiire tegevus lahti alles 2017. aastal, mil selle omanik AS BLRT Grupp hakkas territooriumi ühtse tervikasumina arendama. Mõne aastaga on suurem osa kunagisest uhketest ehitistest saanud uue, renoveeritud näo ja kompleks ise kujunenud Tallinna üheks omanäolisemaks vaatamisväärsuseks. Aukartust äratavate mõõtmete ja kireva ajalooga majas, mis osaliselt veel ehitustellingutes, on end sisse seadnud  Põhjala Pruulikoda. Õllesõpru ühendava väikefirmana 2011. aastal tegevust alustanud Põhjala on tänaseks kasvanud Eesti suurimaks käsitööõllede valmistajaks. Noblessneri sadamalinnakusse koliti 2018. aasta lõpul, kui Apex Arhitektuuribüroo koostatud projektide põhjal renoveeritud ja uutele asukatele kohandatud tootmisruumid legendaarse minevikuga majas valmis said. Sarnaselt Nobelile, Lessnerile ja Kilgasele on Põhjala õllepruulijad eeskätt modernsed visionäärid ja kvantiteedile eelistavad nemadki kvaliteeti. Nagu sukavabriku aegadel, võõrustavad nad oma ruumides lahkelt huvilisi, kes innovaatilist tehnoloogiat ja tööprotsesse oma silmaga näha soovivad. Muidugi on õllemeistrid ka lõbusad, sest miks muidu on pruulikotta rajatud õllerestoran Tap Room, mis eesti keeles tähendab Kraanituba, nende loodud õllesordid aga kannavad nimesid „Virmalised“, „Pime öö“, „Kirg“, „Leevike“, „Kosmos“…

*** ajakirja Director/Inseneeria juuli- ja augustinumbris (aastal 2020) on artiklid Kopli poolsaare kolmest legendaarsest laevatehasest