Anne Erm: oleme alati uue poolt

Sel aastal 30. korda toimuvat Jazzkaart on algusest peale juhtinud Anne Erm. Nutikas planeerimine ja palju vaeva on taganud siiani olulise koha rahvusvaheliste festivalide seas. Küsis Erik Samel.

Kas see Jazzkaar on varasematest erinev? Või on nii tugev vagu ette aetud, et pole põhjust suurt midagi muuta?

Jazzkaare vagu on tõepoolest märkimisväärne ja mul on hea meel, et meid teatakse üle maailma väga hästi ja hinnatakse kõrgelt. Olen küll mõelnud, et aja jooksul läheb kergemaks, aga iga kord on festival ikkagi nagu uus asi. Esinejad on uued, uuesti on vaja üle rääkida heade toetajatega, luua uusi kontserdiformaate ja pakkuda publikule avastamisrõõmu. Meie head partnerid soovivad festivalilt saada ka emotsionaalseid kogemusi, olles kaasatud kas vabatahtlikena või aidates kaasa mõelda artistide valimisel. Samuti teevad nad oma kliendiüritusi, kus Jazzkaar saab lisada emotsiooni ja hingust. Puutepunkte on alati.

Festivali formaat muutub igal aastal natukene. Peale kontsertide toimuvad ka näiteks fotonäitused, harivad vestlusringid külaliste ja muusikutega, kodukontserdid jne.

Jazzkaarel on õnnestunud endale kasvatada suhteliselt noor publik. Kui Euroopas ringi vaadata, siis kuulajate vanus on umbes 50+ ja 60+, aga meil on see keskmiselt 36 aastat. Alates 1994. aastast korraldame festivali raames klubiüritusi noortele ja see toob noorema publiku ka kontserdisaali. Veel on oluline, et me ei kutsu festivalile ainult legende, vaid alati ka tõeliselt aktuaalseid artiste, kes just alustavad oma tähelendu. Neid on aidanud valida intuitsioon – kui olen artisti live’s kuulnud-näinud ja tundub, et nüüd on õige aeg ta siia kutsuda, siis tuleb julgelt see otsus teha. Oma osa on siin ka Jazzkaare partnerfestivalidel, näiteks teeme koostööd festivaliga Kaunas Jazz ja Soome April Jazziga. Tänu sellele saame pakkuda rahvusvahelistele agentuuridele kolme kontserti samas regioonis.

Koostöö Leedu ja Soomega aitab ilmselt märgatavalt kulusid kokku hoida.

See on tõepoolest nii. Peaaegu võimatu on saada Ameerika artisti üheks kontserdiks siia – see on meie väikese eelarve juures mõeldamatu. Kõrvutades Jazzkaart teiste festivalidega oleme tõdenud, et me teeme siin regioonis kõige suuremat ja kõige paremat siseruumide džässifestivali, kusjuures  kõige väiksema eelarvega.

Aastaid on meie koostöö naabritega  hästi toiminud, kuigi samas ma pean ütlema, et meil on erinevad maitsed. Jazzkaar püüab pakkuda laia spektrit ja pole keskendunud Ameerika tippartistidele. Me oleme eurooplased ja peame näitama, mida uut ja põnevat toimub Euroopa džässilavadel. Nii saame oma muusikutele ja kuulajatele pakkuda uusi põnevaid elamusi ning avardada nende kultuurilist silmaringi. Uued rütmid, minimalism, elektroonika, seosed kunstiliikide vahel on praegused teemad. Oleme alati uue poolt. Aastate jooksul on meil käinud palju erilisi uusi artiste ning parimad nendest kutsume mõne aasta möödudes ka tagasi.

Mis teid motiveerib Jazzkaart tegema?

Eelkõige muusika ise, aga muidugi ka tore sõbralik ja abivalmis tiim. Olen džässiga pikalt kokku puutunud, lauldes ansamblis Collage, tehes džässmuusikast raadiosaateid, külastades Nõukogude Liidu džässifestivale.

Mind motiveerib võimalus tuua inimeste igapäevaellu uusi kogemusi, rõõmu, mis aitab unustada igapäevamured ja koguda uut energiat. Kui kuulajad tulevad pärast emotsiooniderikast kontserti saalist välja, silmad säramas, ja nad ei ole tänusõnadega kitsid, siis on meel rahul ja eesmärk täidetud. Maailm on pisut ilusam ja helgem!

Kuidas Jazzkaar alguse sai?

Tallinn oli 60. aastatel NLi džässipealinn, kuid pärast 1967. aasta rahvusvahelist festivali keelati Tallinna festivalid ära. Kui ma külastasin festivale liiduvabariikides, siis ikka küsiti, et „no millal teil Tallinnas siis jälle festival tuleb“. Ükskord siis aastal 1990 lubasin Gruusia festivalil muusikutele, et teeme Tallinnas kontserdi, aga sellest kujunes kuuepäevane festival 50 kontserdiga. Õnneks salvestas raadio neist 47. See on suur varandus, hindamatu kultuuripärand. Loomulikult poleks ma üksi hakkama saanud festivalitraditsiooni taastamisega – korraldusega aitasid Eesti Riiklik Filharmoonia, toonane Eesti Jazzliit ja kohe tekkis ka vabatahtlikke abilisi.

Sellist mõtet pole tulnud, et aitab, las nooremad teevad edasi?

Eks on ikka olnud. Kui 10 aastat sai täis, siis mõtlesin, et aitab nüüd juba küll; et tegelikult on selline elu ju väga pingeline ja üsna väsitav. Aga kuna minu ümber on kogu aeg noor naiskond ja sekka ka võimekaid meesterahvaid, siis ma ei näe probleemi, kui nemad on hakkamist täis ja kui ülesanded on omavahel korrektselt ära jagatud.

Mis on teie roll selles organisatsioonis?

Esialgu võtsin liiga palju asju enda õlule: peale artistide ka see, mis puudutas sponsoreid, korralduslikku külge, lepinguid, suhtlemist ajakirjandusega kuni selleni välja, et kelle käest saab kontrabassi või õiget marki löökpilli, mida just parajasti on vaja.

Aastate jooksul olen suutnud paljud olulised asjad üle anda. Praegu on mu põhiline vastutusala festivalide ja hooaegade programmi koostamine ja festivali kunstilise käekirja kujundamine. Kuulan siiani rohkelt uut muusikat, käin teistel festivalidel värskeid artiste otsimas, töötan läbi teiste festivalide kavasid ning kuulan kontserte nii palju, kui vähegi võimalik. Ja heal meelel kuulan ka teiste žanrite kontserte. Programmi tegemise juures olen märganud, et kõige paremini läheb nende esinejatega, keda me oleme ise kontserdil kuulnud. Viimastel aastatel oleme käinud näiteks terve meeskonnaga Euroopa suurimal džässifestivalil North Sea Jazz Rotterdamis.

Oluline on ka see,  et tiimis oleks hea õhkkond; et kõik oleksid rõõmsad, et neile meeldiks teha oma tööd, ja ilmselt meeldibki, sest muidu nad poleks osa meie tiimist. Meil on iganädalased koosolekud, kus arutame läbi, millega keegi sellel nädalal tegeleb ja kuidas lahendust vajavate keerulisemate teemadega edasi minna.

Kas delegeerimisprotsess oli teadlik tegevus või see pigem kujunes nii välja?

See kujunes aja jooksul välja vastavalt sellele, kuidas festival kasvas ja kuidas oli võimalik abilisi võtta. Kõike ei jõudnud ma ise teha, sest esialgu oli mul ka täiskohaga raadiotöö. Eks ma õppisin kogemustest ja abilistelt ning pannes tähele, kuidas teistel festivalidel olid asjad korraldatud.

Kuidas te tiimitunnet hoiate?

Meil on väga kodune kontor, kus ka külalised tunnevad, et on justkui koju jõudnud. Korraldame väikseid päevaseid väljasõite, kus saame vabamas õhkkonnas kuskil looduses või mõisas plaane arutada. Paar korda aastas, iga festivali järel räägime läbi, mis läks hästi, mis oli halvasti ja mida saab veel paremini teha. Me ei vaata festivali kui kontsertide jada, vaid arutleme laiemalt, kuhu võiks Eesti džäss jõuda; kes on meie tipud, milliseid välisajakirjanikke või festivalide korraldajaid peaksime kutsuma.

Autoritaarset juhtimist Jazzkaares ei ole, arutame põhilisi asju ühiselt, aga demokraatia on tihtilugu aeganõudev ja väsitav. Samas mulle meeldib mõista, mis loogika ja põhimõte on teatud otsuste taga, ja ma luban endale sealjuures ka emotsionaalsust.

Koostöös Eesti Jazzliiduga oleme poolteist aastat vedanud ka Eesti džässi strateegiadokumendi kokkupanemist ja väljatöötamist. Pean seda väga oluliseks, et Eesti džässil oleks suuremas plaanis siht silme ees, mis on meie lähiaastate prioriteedid, sest koos on lihtsam edasi liikuda ja ühte jalga käia.

Milliseid ootamatusi on ette tulnud?

90. aastate lõpupoole juhtus ükskord nii, et Eesti valguse- ja helitehnikafirmad tõstsid korraga oma hinda ligi 50%. Festivalini ei olnud enam kuigi palju aega ja siis ma helistasin Lätti, Leetu, Soome helifirmadele… Meile tuli helifirma Põhja-Soomest Kuopiost, kes tegi oma helibussidega ära kogu festivali töö. Mitmel aastal oli meil peahelirežissöör Tamperest (kes tegi ka sealse festivali heli), sest meile tundus, et tema töö kvaliteedi ja hinna suhe oli väga hea. Edaspidi saime juba mõistlikumalt eestlastega ka kaubale. Selliseid ootamatuid asju tuleb ette ja siis tuleb olukorrast kuidagi välja rabeleda. Kunagi ei ole nii, et üldse ei saa. Kuidagi ikka saab.

Kui palju ihtsam teil oleks olnud 1990. aastal festivali teha oma praeguste kogemuste juures?

Mina sattusin ju festivali tegema täiesti juhuslikult ja jätkasin lihtsalt kohusetundest. Peale ühe ENSV Riiklikus Filharmoonias korraldatud suure galakontserdi liiduvabariikide artistidega mul mingit kogemust ei olnud, aga mul oli palju kontakte NLi festivalidelt. Algusest peale toimus meeskonnatöö: Valter Ojakäär soovitas Soome ja Rootsi artiste, Moskva muusikakriitik soovitas esimest peaesinejat Ray Andersoni. Oluline asi millest ma tol ajal midagi ei teadnud, olid lepingud. Kui lepingut ei ole, siis võidakse sind alt vedada ja seda alguses tõepoolest ka juhtus. Lepingud peavad olema korrektsed, läbi uuritud, vastatud, kinnitatud.

Esimestel aastatel oli festivalil väga raske nagu ühiskonnaski. Toimis feodaalmajandus: palun, siin on teile veinid, vesi, suitsud, kingitused, paber, värv, võib-olla ka sõidud ja hotellid, aga raha oli minimaalselt. Üks Grammy võitnud USA artist ütles, et „kui te mulle karvamütsi muretsete, siis ma tulen“. Päris alguses ei olnud Kultuurkapitali ja teisi riiklikke institutsioone abiks. Tuli käia firmades, selgitada ja paluda, kas keegi saaks natukene aidata. Ja aidati. Pool Tallinna käis Maratis valmistatud 1990. aasta džässi- ja bluusipäevade särkidega ringi, sest neid müüdi Tallinna kaubamajas. Estiko tegi festivali kujundusega plastkotid, mis olid ka väga popid. Selles mõttes läks suurepäraselt, et imidž oli meil kohe olemas – esimese kujunduse tegi Jüri Kass.

Kas festivalil läheb praegu hästi?

Jazzkaarel läheb üpris hästi. Pöörame suurt tähelepanu sellele, et publik ja muusikud tunneksid ennast hoituna ja oodatuna. Publikunumbrid kasvavad, välisartistid tahavad Eestisse tagasi tulla ning meie muusikud soovivad just Jazzkaarel oma uusi kavasid tutvustada. Selleks et festival oleks jätkusuutlik, tuleb lisaks publikunumbrile jälgida ka majanduslikku seisu. Samuti on kriitikute, muusikute ja publiku emotsionaalsetel hinnangutel oma roll. Kõik need aspektid kokku moodustavad terviku.

Jazzkaar on hea ja korrektne partner oma koostööpartneritele. Peame väga oluliseks, et finantskohustused oleksid õigeaegselt täidetud ning pigem kanname raha üle mõni päev varem kui hiljem. Ma ei mäleta enam sellist juhust (välja arvatud esimesed aastad), et me oleks kellelegi võlgu jäänud. Võib-olla kannatab seetõttu vahel festivali arenguprogramm või pikaajalisem vaade, aga süda on rahul, kui kõik on korras ja makstud. Selles osas võib mind pidada konservatiivseks, sest tõesti tunnen, et ei tohi väga suuri riske võtta, sest peale minu isikliku heaolu annab festival ju tööd Eesti ja välismaa muusikutele ning märkimisväärsele hulgale Eesti ettevõtetele.

Rõõm on sellest, et me teeme head programmi; et inimesed juba ootavad, millal Jazzkaar toob kevade ja rõõmu, ja et on selline särtsakas noor põlvkond, kes ei tuku, vaid elab kaasa. Ning et Eesti džäss jõuab ikkagi maailmalavadele.

On teil eeskujusid?

Valter Ojakäär oma tohutu korrektsuse ja täpsusega nii keeleliselt kui ka tähtaegadest kinnipidamisega oli kindlasti üks eeskuju. Samuti Tampere Jazz Happeningi korraldaja Aila Manninen, kes oli etaloniks selles mõttes, kuidas saab sõbralikult suhelda artistidega ja kui kodune võib festivali miljöö olla. Tema soovitas esimestel aastatel paari artisti, kes esinesid ka Tamperes.

Milline Jazzkaar on teile eriti hästi meelde jäänud?

Esimesed neli aastat kulusid kogemuste omandamiseks. Suurem õnnestumine oli 1994. aasta Jazzkaar. Tol kevadel võimaldas USA saatkond Madis Kolgil Eesti Kontserdist ja minul osaleda täiendkoolitusel USA-s. Seal sain tuttavaks mitmete agentidega, külastasime džässiklubisid ja kontserte, tutvusime korralduspõhimõtetega. Sügiseseks Jazzkaareks sain esinema legendaarse klahvpillimängija, maailmamuusiku Joe Zawinuli. Täismaja tõi ka rootslaste vokaalansambel The Real Group (kellele tuli pärast Estonia hukku lennupiletid hankida). Järgmine pöördepunkt oli 1995. aasta festival, mis toimus vaid mõned kuud hiljem, sest otsustasin, et festival peab toimuma kevadel samaaegselt festivalidega April Jazz ja Kaunas Jazz.

Milliseid põhimõtteid te järgite?

Usun, et alati leiab lahenduse läbirääkimiste teel. Hea sõnaga saavutab rohkem kui noomimisega.

Jazzkaare meeskond, vabatahtlikud, koostööpartnerid ja muusikud on minu jaoks nagu pere. Üksi ei suuda keegi suuri asju teha, aga ühise töö ja kirega võime liigutada mägesid. Austan neid kõiki ja nende tööpanust väga, aga kindlasti on minulgi arenguruumi, kuidas hoolivust ja tänutunnet paremini väljendada ja meie väikest meeskonda paremini motiveerida.

Praktilise poole pealt on kõige olulisemad lepingud, seda just rahvusvahelises suhtluses, et ei tekiks valesti mõistmist. Oma lepingulistest kohustustest tuleb ausalt kinni pidada ning kui tekib olukordi, kus miski hakkab teises suunas liikuma, siis tuleb sellest partnerile rääkida ja koos on enamasti võimalik leida lahendus. E-kirjadele püüan vastata kolme päeva jooksul või öelda, et mul ei ole aega ja ma hiljem. Kui ma ei oska või ei saa vastata, siis tuleb sedagi kommunikeerida. Vastamata jätmine tekitab segadust. Täiesti normaalne on ka öelda, et ma veel ei tea. Ja ma aktsepteerin seda vastust ka oma partneritelt.

Poppmaailmas on artiste, kes panevad oma lepingutesse väga kummalisi punkte. Kas Jazzkaarel osalejad on ka mingeid omapäraseid nõudmisi esitanud?

Väga ootamatuid nõudmisi pole olnud, aga siiski midagi tuleb ette. Näiteks Jan Garbarek (kelle esinemine läks ülimalt hästi) soovis saada maasikaid, mida meil 1997. aastal polnud sellisel aastaajal kusagilt võtta. Siis on meilt küsitud näiteks Lääne-India toitu või teatud kindlalt saarelt pärinevat allikavett. Selliseid väikeseid kiikse on ikkagi olnud. Samuti on vaja olnud tuua instrumente teisest riigist.

On tohutult oluline, kuidas artisti festivalil vastu võetakse ja kui täpselt tema graafikud toimivad. See kõik jätab festivalist hea ja positiivse mulje. Kui teha teistele head, siis küllap teised teevad sulle ka head. Aga üldiselt on mu põhimõtteks kutsuda häid artiste, kes on ka inimesena toredad. Neid, kes on väga nipsakad ja turtsakad, me enam tagasi ei kutsu.

Mis aitab teil pingelisest tööst taastumiseks uut energiat ammutada?

Ühest küljest muidugi muusika. Kui inimene on selline töönarkomaan nagu mina, siis mõni külg eluolus kannatab ja ilmselt on see kodu ning lähedased. Õnneks on kaasa Enn ehk Vormsi Enn ka väga kultuurihuviline ja mõistab, kui ma pikad päevad ära olen. Kindlasti inspireerib mind ka viie ja poole aastane lapselaps – loodan, et temastki kasvab muusikahuviline.

Terves kehas terve vaim – jooga on mind tõepoolest palju aidanud. Olen sellega tegelenud väikese vaheajaga ligi 40 aastat. Võib-olla varem oli momente, kus ma ägestusin ja põdesin mingeid ebaõnnestumisi ja solvanguid pikalt, aga praegu ei vii tänu joogale mind naljalt miski emotsionaalselt rivist välja. Tuleb olla tasakaalukas ja mõistev.

Noorena tegin päris palju sporti, näiteks riistvõimlemist ja mängisin tennist – see andis mingi baasi.  Oma tervise eest ei saa keegi teine hoolitseda peale sinu iseenda.

CV

Anne Erm

Sündinud 4. septembril 1943

Lõpetanud Pärnu Lydia Koidula nimelise 2. Keskkoolis 9. klassi, Pärnu Laste Muusikakooli klaveri erialal, Tallinna Georg Otsa nimelise muusikakooli muusikateooria erialal. Järgnesid kompositsiooniõpingud Tallinna Konservatooriumis Villem ja Eugen Kapi juures.

Töötanud muusikaajaloo õppejõuna Georg Otsa nimelises muusikakoolis, Eesti Raadios muusikasaadete toimetaja ja produtsendina, tänaseni mittekoosseisuline autor.

Tallinna rahvusvahelise festivali Jazzkaar kunstiline juht, peakorraldaja.

Ajakirjanike Liidu liige, Heliloojate Liidu liige, Jazzkaare Sõprade Ühingu juhatuse liige.

Tunnustused: Kuldmikrofon Eesti Ringhäälingute Liidult 1997, UNICEF Sinilinnu preemia 2001, Tallinna linna aukodanik – teenetemärk 2001, Eesti Raadio aasta muusik 2002, IV klassi Valgetähe orden 2002, Kultuurkapitali tunnustuspreemia 2005, Põhjamaade Ministrite Nõukogu Kultuuripreemia 2005, Eesti Muusikaauhindade elutöö preemia 2013, välisministeeriumi aasta kultuuritegelane 2013, Tallinna teenekas kultuuritegelane 2017, Kultuurkapitali elutöö preemia 2019.

Jazzkaar

Jazzkaar toimub alates 1990. aastast. Esialgu toimus see sügisel nimetuse all Eesti Jazzi- ja Bluusipäevad. Jazzkaar kestab 10 päeva ja on Eesti suurima kontsertide arvuga festival, mille raames on esinenud üle 3000 välisartisti 60 riigist. Jazzkaar sel kevadel toimub 19.–28. aprillini üle Eesti.