Elastne meel. Majakad määramatuse merel

Praeguses olukorras on tagumine aeg mõelda, kuidas meele elastsust kasvatada, nii isiklikult, juhina kui ka meeskonnas. Ikka selleks, et kiiremini ja kergemini taastuda raskustest ja tagasilöökidest. Kuidas seda teha, kirjutavad koolitaja ning konsultant Agne Puusaar ja kliiniline psühholoog Anni Kuusik.

*

Kindlasti on psühholoogia- ja enesejuhtimise huvilised kuulnud viimasel ajal räägitavat nn säilenõtkusest, vastupanuvõimest või meele elastsusest (ing resilience). See, kui elastne on meie meel, mõjutab suurel määral meie toimetulekut kriisiolukorras. Stressiuuringud näitavad ka, et tulemuslikkus ei kasva sellest, kui me paneme endale või töötajatele rohkem survet peale (oleme nõudlikumad, teeme pikemaid nimekirju, määrame lühemaid tähtaegu, koostame efektiivsuse edetabeleid jms).

Juhtidele võib küll esialgu tunduda, et kui töötajad on valdavalt kaugtööl, silma alt ära, siis on neid vaja rohkem tagant sundida ja kontrollida – see justkui parandab tulemusi. Kuid üsna varsti näeme, et tulemusnäitajad stabiliseeruvad ja hakkavad seejärel vältimatult langema, kui survet lisada. Pingelises keskkonnas enese või teiste piitsutamine viib läbipõlemiseni!

Meelt saab elastsemaks teha neljal moel: füüsilise ja vaimse treeningu, positiivsete emotsioonide avardamise ja sotsiaalsete suhete kaudu. Tõendatud on füüsilise aktiivsuse, unekvaliteedi, mindfulness’i ehk teadveloleku, teadliku nautimise ja väärtustamise, tänulikkuse praktiseerimise ja lähedaste suhete mõjuelastsuse kasvatamisel. Siin on mõned soovitused.

Proovi oma mõtteid järjekindlalt ümber sõnastada (ja reaktsiooni valida). Kui tead, mis sinus negatiivset emotsiooni või stressi tekitab, siis vaata, kas on mingeid teisi viise selle olukorra kirjeldamiseks. Selleks uuri situatsiooni teise nurga alt. Kui näiteks mõni su armsaks saanud kolleeg lahkub töölt, siis oled ehk tükk aega häiritud ja kurb. Samas võid sellest mõelda ka kui võimalusest leida uus talendikas tiimikaaslane! Küsi endalt: „Mis kasu võib sellest tulla?” või „Kas siin on mõni võimalus, mis on mul tähelepanuta jäänud?“ Me saame teadlikult valida oma reaktsiooni olukordadele, kui teeme otsuse mitte kulgeda autopiloodil.

Usu positiivsuse jõusse. Barbara Fredricksoni jt uuringud on näidanud, et positiivse märkamisel ja positiivsete emotsioonide võimendamisel on suur mõju sellele, kuidas me mõtleme ja kui efektiivsed ning lootusrikkad (meelelt elastsed) me oleme. Otsi igas olukorras midagi head ning väärtusta ja naudi seda. Väljenda tänulikkust – see teeb head nii sulle kui tänu saajale.

Puhka! Küllaldane uni võib teha sinust parema inimese ja juhi! Kahjuks ohverdavad paljud oma väärtuslikku uneaega, et kriisiolukorras saaks rohkem tehtud. Magades töötleb aju päeva jooksul kogutud väärtuslikku infot, mis tuleb kasuks teadmiste ja kogemuste omandamisel. Uni on ehk kõige suurem elastsuse kasvatamise ressurss. Puhanud meel on nii tähelepanelikum kui ka loovam – ja neid mõlemat on meil vaja keeruliste ülesannete lahendamiseks. Leia ka muid puhkamise viise: tee pikutamise või tukastamise pause päeva jooksul, katseta jooga või meditatsiooniga.

Meeletreening

Kellel jõudu ja motivatsiooni enesearendamisega tegeleda, võiks alustada meeletreeningutega, mis annab korraliku elastsuse pikemas perspektiivis. See on kasulik ja tulevikku suunatud investeering, sest mitte ainult keha ei vaja treenimist. Teadlikult ärksameelsed juhid on paremas tujus, kogevad rohkem positiivseid emotsioone, on loovamad ja uutele ideedele vastuvõtlikumad. Nad on sihikindlamad, õpivad kiiremini ja on energilisemad. Nad on lootusrikkamad ja elastsema meelega, samuti on nad tõhusamad ning muretsevad vähem!

Arusaadavalt pole kõigil hetkel ressursse ja jaksu uue asjaga süsteemselt alustada (eriti kui ärevus ja pinge on väga suur), aga sel juhul on ehk abiks järgmised soovitused:

• püüa teadlikult vähendada katkestusi oma töös ja tähelepanu kõrvalekaldumist,
• leia vaikseid hetki ja planeeri teadlikult pause, et saaksid  kasvõi 5–10 minutit puhata (kõnni või mediteeri),
• keskendu sellele, mis parasjagu käsil; meenuta endale, miks see tegevus on tähtis ja väärtuslik.

Vaata ka Anni Kuusiku lugu „Edukas juht valitseb ka oma meelt” 2018. aasta Directori veebruarinumbrist siit.

Psühholoogiline turvalisus meeskonnas

Kriisiaegsel ja -järgsel ajal ootavad töötajad juhilt otsustavat käitumist ja kindlakäelist juhtimist. See võimaldab neil oma ärevuse ja ebakindlusega paremini toime tulla, aga juhile lisab see emotsionaalset koormust („Mina üksi pean kõige ja kõigi eest vastutama, kõigega hakkama saama“). Nii et soojad, lähedased suhted meeskonnas (nii juhi ja meeskonnaliikmete vahel kui töötajatel omavahel) on kriisiajal eriti oluline.

Uuringud näitavad, et kolleegide toetus ja usaldus tiimis on just raskes olukorras sama oluline kui ärgas teadlikkus (mida aitab kasvatada meeletreening). Üks esimesi ettevõtteid oli Google, kus avastati, et efektiivse meeskonna kõige olulisem eeldus on psühholoogiline turvatunne. See lubab meeskonnas väljendada ka ebapopulaarseid ideid, analüüsida ja hinnata plaane kriitilise meelega, vaadata otsa vigadele, et neid oleks võimalik parandada. Esmakordselt kirjeldas psühholoogilise turvatunde tähtsust Amy Edmondson, kes avastas, et vigade leidmine ja parandamine tervishoius sõltus sellest, kas inimesed julgesid neist rääkida, kartmata kolleegide kriitikat ja juhtkonna karistust. Kollektiivides, kus oli psühholoogiline turvatunne kõrgem, suudeti teha vajalikke muudatusi. Nii leiti ka Google’is pärast pikka uuringut, et meeskonnad, mille liikmed said tuliselt vaielda ideede ja lahenduste üle ilma teineteist hukka mõistmata või kritiseerimata, olid teistest efektiivsemad. (Kel huvi, võib sisestada otsingusõna „Project Aristotle“, kus räägitakse lähemalt Google’i efektiivsuse aspektidest.)

Läbipõlemist, personali voolavust, kohustustest kõrvalehoidmist ja madalat kaasatust on praegu palju. Organisatsioonid, kes panustavad psühholoogilise turvatunde tõstmisesse, näevad aga sageli, et see on märkimisväärse tasuvusega investeering (kui see ei jää lühikeseks katsetuseks). (Loe lisaks nt SAP tarkvaraarendusettevõtte heaoluprogrammide tulemusanalüüsi).

„Kuidas ma neid suhteid ning psühholoogilist turvalisust loon ja arendan, kui inimesed on füüsiliselt distantseeritud: kui ma isegi ei näe neid ja me ei saa kohtuda?“ See on praegu juhtide sage küsimus. Mis muud, kui tuleb leida loovaid lahendusi ja neid viise ei pea sa juhina üksi välja mõtlema! Anna töötajatele selleks võimalus. Mõned näited:

• koosolekute ja virtuaalsete kohtumiste hea tava on kindlasti kaamera kasutamine,
• leia koosolekutel aega sotsiaalseks suhtlemiseks või broneeri selleks eraldi aeg, et inimesed saaksid rääkida ka töövälistest asjadest (nt virtuaalsed kohvipausid, tantsupausid vms),
• võta aega, et (taas)luua kohtumiste alguses kontakt: lase igaühel öelda paari lausega, mis tema elus praegu toimub või mille eest ta on tänulik (hinnanguid andmata),
• jagage virtuaalseid komplimente, komme jne või leidke muid oma meeskonnale sobivaid üksteise märkamise ja tunnustamise viise,
• väljendage üksteisele tänulikkust, ka väikeste asjade eest,
• kasutage suhtlemiseks erinevaid kanaleid, sest keegi ei jaksa päevade kaupa samas formaadis (nt Zoomis) istuda.

Inimesed vajavad ebastabiilses keskkonnas mõtestatud tegutsemiseks üle kõige kuuluvuse tunnet ja küllaldaselt informatsiooni (ehkki liiga palju infot pole ka hea) ning arusaadavat süsteemi (mida, miks ja kuidas me teeme).

Enesehoolivus

Ameerika teadlane Kristin Neff oli üks esimesi, kes leidis, et kõrge enesehinnangu asemel toob inimesele rohkem kasu enesehoolivus (ing self compassion). See on oskus võtta raskel hetkel või ebaõnnestumiste korral enda suhtes mõistev, hooliv ja julgustav hoiak. Esmapilgul võib tunduda, et enese mõttes nüpeldamine sunnib meid ennast kiiremini ja otsustavamalt muutma. Uuringud aga viitavad, et kui õpetada inimestele olema enda suhtes tähelepanelikum, mõistvam ja hoolivam, siis saavad nad rasketel hetkedel paremini hakkama, jätkavad tegutsemist hoolimata tagasilöökidest ning jõuavad kokkuvõttes paremate tulemusteni.

Nad näevad ebaõnnestumiste korral olukorda selgemalt. Nad oskavad ise ennast lohutada ja toetada. Nad suudavad tunnistada oma eksimusi ja paluvad vabandust ning võtavad vastutuse tagajärgede eest. Miks nii? Enda süüdistamine keerulises olukorras („Kuidas ma võisin nii loll olla?” või „Issand, mida teised arvavad? Ma olen täielik idioot!”) või enda survestamine („Ma ei tohi enam eksida. Pean ennast nüüd kokku võtma. Ma pean, ma ei tohi.. jne”) mõjub meie närvisüsteemile samamoodi kui ründava lõviga kohtumine. Tajudes, et oleme ohus, keskendume pigem põgenemisele-võitlemisele. Olukordades, kus on vaja jõudu või kiirust, ongi see kasulik, aga koosolekul probleemidele lahendusi otsides on meil tarvis hoopis selget ja loovat meelt.

Loe lisaks Worline’i ja Duttoni ülevaadet uuringutest ja juhtumitest „Awakening Compassion at Work” (2017). Seal on näide Midwest Billing kindlustusjuhtumite osakonnast, mida uuriti, sest nende personalivoolavus oli väga madal, ning töötajate pühendumus ja tulemuslikkus olid väga palju kõrgemad võrreldes teiste üksustega. Leiti, et osakonna juht ja töötajad olid üksteise suhtes hoolivad, tähelepanelikud ja abivalmis ning leidsid nutikaid viise, kuidas muuta üksluine töö huvitavaks. 

Küsi endalt, kellega koos sa tahaksid raskustele vastu minna? Kas inimesega, kes hoolib vaid endast, või kellegagi, keda saab usaldada ja kes hoolib ka sinu käekäigust, julgeb probleemidele otsa vaadata ning otsida neile lahendusi?

Kokkuvõtteks

Nii ärevuse ja pinge juhtimisel kui ka meele elastsuse kasvatamisel võiksime lähtuda eelkõige eneseteadlikkusest ja -hoolivusest. Võtted ja soovitused, mida tuleb kriisi ajal uksest ja aknast, ei pruugi üldse kõigile ühtviisi sobida ja see on täiesti normaalne. Tähtis on leida just endale sobivad stressijuhtimise, meeletreenimise ja suhtlemise viisid.

Meie kogemus klientidega ütleb, et inimesed liiguvad kriisikõveral väga erinevas tempos. Lähenemiste ja tegevuste valik peakski lähtuma eelkõige individuaalsest reaktsioonist. Kuula ennast (keha ja meelt) ja kaaslasi ning toimi vastavalt sellele, mida märkad.

Ja kui täna pole tõesti üldse jaksu või tahtmist enda või suhete arendamisega tegeleda, siis see on ka täiesti okei.

---

Mõned teadveloleku harjutused

• Luba endale kolm teadlikku hingetõmmet: esimese ajal too tähelepanu hingamisele, teise ajal luba kehal lõdvestuda, kolmandal küsi endalt, milline järgmine samm on kooskõlas sinu jaoks oluliste väärtuste või vajadustega.
• Kui alustad tegevusega (tööülesanne, koosolek, toiduvalmistamine, diivanile puhkama istumine), siis võta hetk, et teadvustada kolme heli enda ümber. Tunneta oma kehaasendit ja vajadusel kohenda seda, et see toetaks virget meeleseisundit ja pakuks kindlustunnet. Seda eriti olukorras, kus tegelete probleemide ja konfliktidega. Kui tunneme end kindlalt oma kehas, siis tähelepanu avardub ja oleme loovamad. Inimesed, kes mediteerivad või lubavad meelel liikumise ajal keskenduda kehale ja hetkele, ütlevad, et sageli hüppasid neile korraga pähe uued lahendused.
• Kui avastad, et tähelepanu uitab või sul on raske keskenduda, sest ketrad peas ikka ja jälle mingeid lahendamata olukordi, siis vii tähelepanu hajevil meelest kõige kaugemasse punkti kehas – jalataldadesse. Aseta jalatallad kindlalt maha, tõuse vajadusel püsti, et tunneksid kontakti maapinnaga selgemalt, ning keskendu aistingutele jalataldades (survetunne ja puudutus). Võid ka keha raskust ette-taha viia ja teha aeglaselt mõned sammud, ankurdades ikka ja jälle meele jalataldadesse. Kui oled oma tähelepanu lahti haakinud automaatsetest reaktsioonidest, siis saad teadlikult valida, millise reaktsiooniga tahad kaasa minna.
• Kui soovid olla teadlikum ja nii ka reageerida suhtlusolukordades, siis too oma teadlikkus kuulamise ja rääkimise juurde. Tee teadlik valik tuua oma tähelepanu tagasi teise jutule, kui see läheb uitama. Ole teadlik endas toimuvast ja selle mõjust sellele, et kas ja kuidas sa kuulad. Kui oled juht, siis on sul ehk kombeks võtta teistelt inimestelt võimalus panustada. Üks suurimaid oskusi on keskenduda kuulamisele ja küsida küsimusi.