Juhtimine ja loodusteadus

Igal inimesel on oma käekiri. Selle analüüs on mõne juhtumi uurimisel tähtis lisatõend, sest meie käekirjas avalduv dünaamika on midagi, mis on just meile omane. Digiajastul on klaviatuur asendanud käekirjalise teksti, muutes selle sammhaaval juba harulduseks. See, kas ja kuivõrd digiajastu suurendab impersonaalsust, on kindlasti sotsiaalteadustes üks oluline küsimus, sealjuures see, kuidas kiiresti paljundatav ühetaolisus pikas perspektiivis inimeseks olemist muudab.

Igal juhil on oma juhtimise käekiri. See sõltub tema isiksuseomadustest, teadmistest ja oskustest. Nüansse on lisanud see, millised on olnud kaasteelised ja õpetajad juhiks kujunemise teel. Mäletan hästi aega, kui alustasin keskastmejuhina. Mul vedas, sattusin intelligentsesse ja kirglikku juhtide meeskonda, kus sündis pikk perspektiiv ning igal aastal oli ühiselt kokku lepitud käegakatsutav ja selge arengueesmärk. Kõigil juhtidel oli vabadus valida viis ja meetodid, kuidas anda meeskonnaga maksimum ühise eesmärgi saavutamiseks. Areng oli silmnähtav nii objektiivselt protsessides, kvaliteedis ja meeskonnas kui ka subjektiivselt juhina. Praegu elame elukestva õppe protsessis. Igas vanuseastmes juhile on kasulik vahel ennast kõrvalt vaadata, et hinnata oma meeskonna ja enda arengut. Aga mitte ainult, hinnata ka seda, kas juhina on suudetud ja julgetud luua keskkond, kus on mõtlemis- ja tegutsemisvabadust. Vabadust, mis toetab eri mõtete esilepääsu ja toob esile küsimusi ootamatute vaatenurkade alt.

Keskkonna ja inimeste mõjutuste kõrval on juhi arengus olulisel kohal kindlasti lugemus. Mida juht loeb, millises infoväljas ennast hoiab? Kas keskendutakse ainult päevapoliitikas või igapäevameedias esile kerkivale või leitakse aega mõni sügavam raamat või uurimus läbi lugeda? Põhjalikumalt läbikomponeeritud mõttearendused ükskõik mis vallast – reaalteadusest, filosoofiast, kultuurist, psühholoogiast, antropoloogiast, ilukirjandusest – arendavad meie mõttemaailma, märkamise võimet ja tajumise erksust. Oluline koht on ka juhtimisalasel kirjandusel. Seda on palju, nii et igaüks leiab midagi, mis tema loomusega sobib ja mida praktikas proovida.

Margaret J. Wheatley „Juhtimine ja loodusteadus. Korra otsingul kaootilises maailmas“, mis ilmus eesti keeles Pärnu Juhtimiskonverentsi raamatuna 2002. aastal, mõjutas mind noore juhina väga palju. Tema käsitlus võlus huvitavate seoste ja liinidega. Seal on ka näiteks kõnetavad arutlused kvantfüüsika olemusest ja juhtimise tulevikuväljakutsetest kvantmaailmas. Olen seda raamatut lugenud korduvalt, üllataval kombel ei ole see oma aktuaalsust inspiratsiooniallikana minetanud. Sealt leiab mõtteid, mida me võime küll teada, kuid mille realiseerumist praktikas kohtab jätkuvalt kesiselt. Mõned näited Wheatley teosest: „Kvantlaine funktsioon kasvab võimalustest kuni mõõtmishetkeni, kui selle tulevik aheneb ainult ühte aspekti. See, milline laine aspekt esile tõuseb, on määratud suuresti sellega, mida meie mõõta otsustame. /…/ Juhtide jaoks on vaatlusdilemma suhtes valvel olemine eluliselt tähtis. /…/ Kuidas jääda avatuks informatsioonile, mille me kaotasime, otsides informatsiooni, mille me saime? /…/  Organisatsioon, kes kasutab paljusid tõlgendusi, arendab välja arukama arusaama toimuvast ja sellest, mida on vaja teha. Sellised organisatsioonid muutuvad intelligentsemaks.“ Arutledes inimeste rollide üle organisatsioonides toob autor välja omanikuks olemise tähenduslikkuse, mis on emotsionaalne investeerimine oma töösse, isiklik seos, soov luua. Sealjuures on omanikuks olemise tunde ja vastutuse vahel tihe seos ning rollid ei tähenda midagi, kui ei mõisteta suhtevõrgustikku ja ressursse, mis on vajalikud töö toetamiseks.

Erinevad teoreetilised käsitlused ja nende mõtestamine on inimese mõtteviisi ja maailmanägemise arengus olulised. Tempo on küll kiire, ent mõtteviisi ja käekirja arengupotentsiaali seisukohalt võiks iga juhi arenguvestluse juures olla mõned minutid teemaks loetud raamatud ja miski, mis seal kõnetas. „Tasakaal, stabiilsus, paigalseis – need on ajutised seisundid. Kestma jääb dünaamiline, kohanev ja loov protsess,“ rõhutab Wheatley.