Juhtimine kui kokakunst

Veidi üldistades on hea kokakunst üsna lihtne asi. See taandub kõigest kahele komponendile. Kõigepealt on vaja korralikku toorainet ja teiseks peab olema söögitegemise tunnetus, et sellest sünniks rohkem, kui tavapäraselt oodata oskaks. Kui üks kahest komponendist on puudu, head rooga ei sünni. Mõnel juhul jääb puudu mõlemast. Tavaliselt on siis tegemist kellegagi, kelle jaoks puhtal maitsel või väljatimmitud maitsekombinatsioonil ei olegi mitte mingit tähtsust. Milleks peenutseda, kui suvalisest supermarketi valmistoidust saab ju samuti kõhu täis?

Mul on tunne, et midagi analoogset võib leida ka juhtimises. Leidub juhte, kes tabavad lennult ära organisatsioonisisese dünaamika ning oskavad suunata inimesi andma endast parimat nii, et lõpptulemuse üle rõõmustavad kõik. Tõsi, „tooraine” valimise juures on teatav erinevus. Kogenud juhid teavad, et leidub andekaid inimesi, keda on isikuomaduste tõttu targem meeskonda mitte kaasata, ja suudavad samas saavutada n-ö tavaliste töötajatega suurepäraseid tulemusi.

Ja siis on juhid, kelle jaoks on töö tehtud, kui käsk on kätte jagatud ja otsus tehtud, tõusku sellest siis lõppkokkuvõttes ettevõttele kasu või mitte. Juhtimine pole teadupoolest ju mingi ninnunännutamine.

Enamik juhte jääb kusagile nende kahe kirjelduse vahepeale. Nagu paljudel kodukokkadel on paar firmarooga, mis muidu suhteliselt tavapärase toiduvalmistamise kõrval eriliselt hästi välja tulevad, avalduvad ka paljudel juhtidel tugevad küljed ühes või teises valdkonnas, kuigi igapäevane juhtimistegevus kokkuvõttes võib-olla nii muljet avaldav polegi.

Tippkokaks pole keegi sündinud, see on pika harjutamise ja katsetamise tulemus. Kokkadel on see eelis, et on võimalik minna õppima oma ala meistrite juurde. Kui on tahtmist ja annet, on nad aastate pärast endale juba ise nime teinud.

Juhtimises on selliseid õpipoisiks olemise võimalusi palju vähem. Kuigi juhtidele oleks kõrvalt õppimine ja juhendamine sama vajalik kui kokkadele köögis, ei saa juhid üldjuhul minna oma oskusi praktiseerima ja arendama mõne teise tippjuhi juurde. Juhiks saadakse enamasti ikka ise pusides. Juhtimise õppimine kursustel ja koolitustel võib olla tore, kuid need pole veel kedagi juhiks teinud. Kui taas kokakunstiga paralleele tõmmata, siis oleks see võrreldav gurmeekunsti õppimisega TV kokasaadetest või hobikokkade YouTube’i kanalitest.

Ei, asi pole selles, et videost midagi õppida poleks või ei saaks. Lihtsalt on asju, mida seal on raskem edasi anda kui vahetult suheldes ja lihvitud tegemisi kõrvalt vaadates. Ka juhtimiskoolitustel on väga harva juttu kõige põhilisemast – juhtimise olemuse mõistmisest ja selle tähendusest. Vist isegi vastupidi, seda ei oodatagi – juhtimiskoolitus või konverents peab jagama praktilisi näpunäiteid ja soovitusi. Tulemust me näeme: meil on hulk justkui põhjalikult ärakoolitatud juhte, ent juhtimise tunnetuslikust poolest kipub väga tihti puudu jääma.

Juhtimistunnetuse puudumisel töötavad paljud meist organisatsioonides ja töökohtadel, mida võiks Prantsuse antropoloogi Marc Augé terminiga nimetada „mittekohtadeks”. Kui Augél on „mittekohad” anonüümsed transiitpaigad, kus suhted ja identiteet hägustuvad (hotellituba, lennujaam, supermarket), siis „mittetöökohad” on tööpostid, kus inimesed päevast päeva ilma erilise entusiasmita kohal käivad, midagi teevad ja selle eest palgapäeval raha saavad. Elada on ju vaja.

Eks see olegi valikute küsimus, kas vajadused rahuldab ära supermarketi valmistoit või ootavad retseptorid toidust midagi enamat. Juhtimises on üsna samamoodi – kas rahulduda sellega, et tead juhtimistegevusi, või püüelda juhiks, kes saab anda inimeste ühisele tegevusele sügavama mõtte ja tekitada vaimsete retseptorite kaudu teistes õnnetunnet. Nagu kokad, ei suuda juhidki seda ilma õige tunnetuseta ka parimate inimeste puhul.