Kandade kokkulöömisest ei piisa

Kaitseväe juhataja kindral Riho Terras peab ka kaitseväes oluliseks, et lihtsa käsutäitmise asemel püütakse võimalusel leida parim lahendus arutelude tulemusena. Kindralit intervjueeris Erik Samel.

Mis on praegu teie töös aktuaalne?

Inimesed. See on aja jooksul nii kujunenud, et lõppude lõpuks on kõige olulisemad ikka inimesed minu ümber. Meeskond, kellega ma asju teen – nendega tuleb kogu aeg tegeleda. Ei saa loota, et räägid oma jutu ühe korra ära ja siis on tehtud, vaid tuleb ikka ja jälle üle rääkida, arutada ja oma mõtteid jagada. See ei ole nii lihtne, nagu tundub, eriti sõjaväelises süsteemis.

Kas see toimub koosoleku vormis või pigem neljasilmavestlustena?

Neljasilmavestlustena. Koosolekuid ma ei kannata. Kaitseväes on koosolekud suisa üks orgaaniline osa, kuid need on väga reglementeeritud ja sisulist arutelu seal reeglina ei toimu. See on informatsiooni jagamise meetod, aga tulemuseni jõutakse ikkagi kahe-kolme inimese diskussioonis ja seda peaks rohkem olema. Kaitseväes tuleb arvestada ka sellega, et siin on suur hierarhia ja seetõttu on päris raske saavutada olukorda, kus inimesed usaldaksid üksteist nii palju, et väljendaksid ka seda, mis neile ei meeldi.

See, et kaitseväes peabki nii olema, et keegi annab käsu ja kohe tehakse kõik ära, on lihtsalt selline traditsiooniline mõtlemine. Tegelikult on see halb, sest eitus jääb ju kuhugile üles, see ei kao ära. Pigem tuleks arutelus jõuda arusaamisele, mida keegi asjast arvab. Seejärel on võimalik teha otsus, et „nüüd teeme niimoodi“. Siis pole mõistlik enam vaielda, aga vähemalt on kõigil selge, miks ja kuidas mingeid asju tehakse.

Kui palju ideede müüki sõjaväes üldse toimub?

No ega ei toimu kahjuks. See tahab ikka palju vaeva saada.

Kas see on teema, millega peaks tegelema?

See on iga juhi eripära. Üks juhib ühtemoodi, teine teistmoodi. Minu jaoks on oluline, et lähim meeskond, kellega ma koos tegutsen, ei lööks üksnes kandu kokku ja ei ütleks ainult jah, vaid et pärast arutelu jääks ka tunne, et kõik said aru. Võib-olla kõik ei nõustu kõigega, aga vähemalt saavad nad aru, miks see või teine otsus tehti. Seda pole lihtne saavutada: kuus aastat olen pingutanud ja pole ikka kindel, kas see toimib.

Kui palju teie suhtumine juhtimisse kui sellisesse on muutunud võrreldes selle ajaga, kui alustasite juhina?

See on väga keeruline. Ma olen olnud 26 aastat kaitseväes ja sellest enamiku juhtival kohal. Muidugi on arusaamine juhtimisest muutnud – näiteks 20-aastaselt ei tea ju maailma asjadest üldse mitte midagi. Üks on hea: kaitseväes topitakse sind ninapidi juhtimisprobleemidesse, õpetatakse kogu aeg otsuse vastuvõtmise metoodikat ning seda, kuidas teha nii, et sa midagi ära ei unustaks.

Kogu aeg peab süsteemselt tervet tsüklit tähele panema. See on sabakondi sees. Ja kui siis sinna juurde tuleb veel arutelu ja otsuse tegemise protsess ka, siis ma arvan, et kõvemaid juhte maailmas ei oleks. Erasektor on ka paljuski õppinud just sõjaväelastelt üle maailma nii otsuse tegemise kui ka selle täideviimise protsessi. Kusjuures eks see tahab ikka kogu aeg edasi harjutamist.

Kui mind määrati kaitseväe juhatajaks, siis ma soovisin, et mu tööaeg oleks jagatud nii: kolmandik staabis, kolmandik vägedes ja kolmandik rahvusvahelisele suhtlusele. Aga igasuguseid ametlikke üritusi on nii palju, et see võtab esialgu planeeritust kauem aega. Püüan siiski niipalju kui võimalik ka vägedes käia ja ise tunnetada sealset olukorda.

Mis teid motiveerib praegu?

Motivatsioon on mulle paras proovikivi – pole kerge motiveerida ennast seitse aastat järjest sama asja tegema. Aga meil on õnneks nii palju tegemist kogu aeg. NATO tippkohtumine on tulemas. Järgmisel aastal on suurõppus Siil 2018, mis on täiesti teistsugune kui eelmine. Seekord ei osale seal mitte brigaadid, vaid kokku võetakse kogu maakaitse struktuur. Kontrollitakse, kas kõik tulevad kokku ja kas ollakse lahinguvõimelised.

Eelmise Siiliga tõestasime iseendale, et on olemas päris asi – 26 tunni jooksul tulid inimesed kokku, kahe nädala jooksul harjutas 5000 inimest 2000 ühiku tehnika peal oma oskusi. Kokku osales 14 000 inimest. Selliste masside liigutamine on juba logistiliselt väga suur ülesanne, mida paberi pealt õppida ei saa. See annab kõikidele motivatsiooni juurde, kui teha n-ö brigaadi-selfie, kus on 4500 inimest ja 1800 autot ühe pildi peal.

Mille järgi otsustatakse, et näiteks järgmisel Siilil tehakse neid ja neid asju?

Ikka koos kaitseministri ja kaitseministeeriumiga. Mingid asjad on kirjas kümneaastases plaanis. Ma arvan, et kaitseministeeriumi valdkond on kõige paremini planeeritud: läbi on vaadatud nii vahendid, ülesanded kui ka võimalused. Need pannakse kokku ja tehakse otsus: „neid asju teeme; nende asjade jaoks ei jätku kahjuks raha“. Ja siit tulenebki see, et ma tahan teada, kas need asjad, mida ma paberil teen, ka tegelikult toimivad. Mart Laar oli see minister, kes ütles: „Ma tahan teada. Meil on siin kõigest räägitud, mobilisatsioonist jne, aga ma tahan teada, käega katsuda.“ Tegime siis suurõppuse ära ja tundus, et kõik on väga mõistlik, ning otsustasime, et teeme seda iga kolme aasta tagant. Igal kaitseväe juhatajal peab olema üks või kaks korda võimalus kontrollida, kas süsteem, mida me oleme üles ehitanud, päriselt ka toimib.

Ma arvan, et päriselt saab kaitseväes asjadest rääkida siis, kui on olemas vajalik relvastus, varustatus, väljaõpe. Siis on need asjad reaalselt olemas. Kui üks nendest elementidest on puudu, siis me ei saa rääkida võitlusvõimest. Ja see, mis mind tegelikult motiveerib ja ärkvel hoiab, ongi see, kuidas hoida 21 000 – 25 000 inimese puhul kogu aeg seda olukorda, et kõik oleks olemas

Mis teemad veel praegu laual on?

Pidevalt on tähelepanu all liitlased, kes on meil siin lahingugrupiga kohal. Nende tulekuga kaasnes nii meile kui neile kultuurišokk. Tegemist on paljude detailidega (nt toitlustamine), millele tuleb õigel ajal tähelepanu pöörata, et need probleemid suureks ei paisuks. Nende küsimustega tegelevad brigaadi inimesed Tapal. Minu ülesanne on eelkõige see, kuidas teha koostöö liitlastega jätkusuutlikuks ja tagada poliitiline toetus.

Milline meie olukord on suhetes liitlastega?

Ei ole mingit mõistlikku põhjust loorberitele puhkama jääda. See on igapäevane võitlus tähelepanu eest. Maailmas on nii palju kohti, kus on probleeme. Selline arusaamine, et „Eestisse saadeti lahingugrupp ja nemad on saanud, mis nad tahtsid, nii et tegeleme nüüd Vahemerel põgenikega“ on kerge tulema.

Mida tähendab teie jaoks sõna delegeerimine? Kas te saate seda üldse kasutada?

Kindlasti saan. Mida kõrgem ametikoht, seda rohkem peabki seda tegema. Kõike ei saa ise ära teha. Mõnel juhil läheb see raskemalt, mõnel kergemalt. Ma ise arvan, et suudan päris palju asju ära delegeerida. Muidugi on Eesti riigi seadused ka suhteliselt täpselt kõik ära määranud, allkirjade andmist kõikidel tasanditel on väga palju.

Aga ega mujal parem pole. Mäletan, et kui nõustasime Iraagis kaitseministeeriumit õppeasutuste ülalpidamise teemal, siis oli seal vaja 20 koolilauda ühest ruumist teise tõsta. Lauad olid ministeeriumi omanduses olevas ruumis ning need taheti viia kooli käes olevasse ruumi. Otsustasin, et me ei tee seda nii nagu tavaliselt, mis oleks tähendanud kohalikule ameeriklaste ülemale helistamist ja küsimist, kas seda tohib või ei tohi teha. Otsustasin minna Iraagi käsuliini pidi ühtpidi üles ja teistpidi alla. 29 allkirja, kaks ja pool päeva ning kolm lõunasööki hiljem oligi tehtud. Ma usun, et Eestis me nii kaugel veel ei ole. Aga kahjuks üsna lähedal sellele.

Kas sellega tuleb leppida?

Ma olen üritanud, aga pole kindel, kas minu võim hakkab bürokraatiale peale. Tihti on allkirja panemine ka enesekaitseks mõeldud. Iga kord, kui allkiri pannakse, tuleks aga mõelda, kas selle tegevuse eest ikka tegelikult ka vastutatakse või on see lihtsalt allkiri pro forma.

Kas teil on juhina mõni eeskuju?

Vello Salo on võib-olla minu maailmavaatele kõige sobivam juht. Kas ma tunnen, et ma sarnanen temaga kuidagi? Kindlasti mitte, ei ole suutnud. Aga selline eluterve suhtumine maailma, vajadusel terav suunamine, samal ajal väike huumor sinna juurde – minu arusaamist mööda väga tugev eeskuju.

Järgmise aasta lõpus asub ametisse uus kaitseväe juhataja. Millised soovitused te talle edasi annate?

Talle peab jääma võimalus panna kokku oma meeskond. Kaitseväe süsteemis on see päris raske, sest kõik on juba paigas. Seetõttu loodan, et see otsus tehakse nii vara, et uus juhataja jõuaks läbi mõelda, kuidas ja millise meeskonnaga ta seda asja edasi ajab.

Teiseks ei tohi usaldada seda, et kui oled ühe korra mõnda asja rääkinud, siis ongi tehtud. Tuleb kontrollida, kas inimesed said samamoodi aru, kui sina näed või mõtled, ning vajadusel uuesti üle rääkida. See ei ole üldse nii iseenesestmõistetav, kui ma arvasin. Minu lähemad meeskonnaliikmed teavad, et igal lausel peab olema alus, öeldis ja sihitis ning minu küsimusele peab olema vastus. Kui ma midagi küsin, siis ei ole vaja kõiki maailma asju rääkida. Tuleks kuulata, mida ma küsin, ja vastata sellele küsimusele (naerab). Aga see ei ole kõige lihtsam, sest esiteks on võimalus, et vastust ei teata. Siis ongi lihtne öelda: „Ma ei tea.” Aga seda inimesed tihti ei tunnista. Teine variant on see, et vastusele püütakse mingi oma mõte juurde pookida. See on täiesti normaalne. Aga vastust on ka vaja. Minu jaoks on kõige hullem vastus „Just nii“, millesse ütleja ise ei usu.

Kas „just nii“ kultuuriga saab midagi ette võtta?

Tuleb proovida sisse seada inimkeskset juhtimist. Nii et alluv saab aru sinu lõppeesmärgist. Ning juht peab andma rohkem võimalusi vigu teha. Arvan, et ma ei ole ise ka selles väga hea olnud, aga ma olen vähemalt püüdnud. Kui sa ei luba vigu teha, siis ei hakkagi keegi midagi välja mõtlema. Käsk täidetakse sõna-sõnalt ja pärast öeldakse, et „aga te ju ise ütlesite, et seda ja seda tuleb teha“. Rõhutan veel kord, et kõige tähtsam on meeskond, kes sinust aru saab, ning inimestega suhtlemine.

Kui eraettevõttes ei saa mõni inimene oma tööga hakkama, siis lastakse ta lahti. Kuidas kaitseväes on?

Põhimõtteliselt ei saa siin inimest lahti lasta – süsteem sellist suhtumist ei toeta. Selle inimesega tuleb siis rääkida ning leida talle sobivad tööülesanded.

Kas sellise ameti juures hobide jaoks ka aega jääb?

Selle aja peab võtma. Mina käin jahil. Kui nädala sees on palju ametlikke üritusi mitmes riigis, siis pärast sellist reisi on nii hea istuda metsas puki otsas ja kuulata linde… Lasta pole suurt midagi, sest sead on kõik ära surnud, aga vähemalt on põhjust seal istuda ja iseendaga rääkida. Kui sellist aega enda jaoks ei võta, käid tühjaks.

Mis teid töö juures häirib?

Tõsine probleem on minu jaoks ajakirjanduse pealiskaudsus. Neid kordi on nii palju, kui tunnen, et „no mis mõttes“. Fakte ei kontrollita ja teemasse ei süveneta (nt selle asemel, et kirjutada Afganistanis toimunud kohtumisest küla vanematega (elders), rääkis ajaleht kohtumisest küla vanakestega. Siin on ülioluline vahe.

Häirib ka väljastpoolt ründamine. Kõik teavad meist paremini, kuidas me peame oma tööd tegema. Ma arvan, et arstidel on sama probleem – kõik teavad, kuidas haigusi tuleb ravida. Kusjuures meie ei saa ju vaielda, sest kõik on riigisaladusega kaetud. Tuleb aktsepteerida, et kaitseväes on sõjalise riigikaitse parimad teadmised, millesse riik on aastaid investeerinud. Kes on teenistuses, see ka vastutab.

Probleemiks on ka see, et inimestel pole sageli soovi mõelda raamidest väljapoole. Aga mõnikord on seda vaja – tuleb leida uusi lahendusi. Sellistes hierarhilistes süsteemides nagu meil on see veel keerulisem. Kusjuures meil on niisugune nõue, et iga ülespoole mineva otsuse juurde tuleb leida kolm lahendusvarianti. Tavaliselt leitakse üks, mis on täiesti teostamatu, nn hull variant. Teiseks pakutakse välja variant, mida tahetakse teha, ning kolmas jääb nende kahe vahepeale.

Muret teeb ka see, et väga raske on leida meile tarku noori inimesi. Kaitsevägi oli 100 või 50 aastat tagasi innovatsioonikeskus, nüüd aga enam mitte. See on probleemiks kogu maailmas.

Mis on töö juures kõige toredam?

Usun, et oleme võimelised Eesti riiki kaitsma koos liitlastega. Ma olen veendunud, et 1939. aasta ei saa praegu enam korduda. Meie kaitsevõime suureneb iga päevaga, ehkki maksimumini on veel pikk tee minna. Eestil üksi pole mitte kunagi võimalik saavutada piisavat kaitsevõimet, mistõttu meil on alati vaja liitlasi. Nagu kooliõuel on: väike poiss võib laiata ainult siis, kui tal on suur sõber kuskil nurga taga. Ja see ei ole riikide vahel teistmoodi. Nüüd oleme olukorras, kus meil on liitlased, ja seda suhet tuleb iga päev hoida. Eestit on võimalik kaitsta.

CV

Riho Terras

Sõjaline kvalifikatsioon ja täiendusõpe:
2010 Royal College of Defence Studies (Ühendkuningriik)
2005 vanemstaabiohvitseride kursus (Balti kaitsekolledž)
2000 julgeolekupoliitika kursus (Genfi julgeolekupoliitika keskus)
1999 pataljoniülema kursus (Šveits)
1998 MA, riigi- ja ühiskonnateadused (Universität der Bundeswehr)
1996 kompaniiülema kursus (Saksamaa)

Teenistuskäik:
12.2011–… kaitseväe juhataja
2011 kaitseväe peastaabi ülem, peastaabi ülema asetäitja operatiivalal
2008 – 2010 kaitseministeeriumi kantsler
2008 kaitsejõudude peastaabi ülema asetäitja operatiivalal
2007–2008 kaitsejõudude peastaabi analüüsi- ja planeerimisosakonna ülem
2007 NATO Iraagi treeningmissiooni staabiülema asetäitja
2006–2007 kaitsejõudude peastaabi analüüsi- ja planeerimisosakonna ülem
2005–2006 kaitsejõudude peastaabi analüüsi- ja planeerimisosakonna kaitseplaneerimise jaoskonna ülem
2000–2004 Eesti kaitseatašee Saksamaa Liitvabariigis ja Poola Vabariigis
2000–2000 kaitseliidu peastaabi ülem
1998–2000 üksik-vahipataljoni ülem
1992–1994  Kalevi üksik-jalaväepataljon kompaniiülem, Kalevi üksik-jalaväepataljon staabiülem, Põhja üksik-jalaväekompanii ülem
1985–1988 NSV Liidu mereväe ajateenija

Auastmed:
2017 kindral
2015 kindralleitnant
2013 kindralmajor
2011 brigaadikindral
2008 kolonel
2005 kolonelleitnant
2000 major
1996 kapten
1993 leitnant
1992 nooremleitnant

Teenetemärgid:
Kotkaristi IV klassi teenetemärk, kaitseväe teenetemärk (riigikaitselised teened), kaitseministeeriumi II klassi teenetemärk, kaitseväe peastaabi teeneterist, Eesti Reservohvitseride Kogu hõberist, teabeameti teenetemedali II klass, kaitseliidu Valgeristi III klass, NATO medal rahvusvahelistes rahuoperatsioonides osalenute medal

Abielus, kaks poega