Kersti Kaljulaid: tagan alati esmalt vundamendi, mis kannab kõige hullemast üle – siis julgen ka riske võtta

President Kersti Kaljulaid peab oluliseks, et tema tiimiliikmetel oleks teatav annus idealismi ja muidugi oskus ennast ise juhtida. Küsis Erik Samel.

Mis võtab teie tööajast praegu kõige suurema osa?

Suures osas täpselt seesama mis ennegi. Lõime President Kaljulaidi Fondi, mis uuris esmalt, millised soovid-ootused on Eesti rahval ühele ametist lahkunud presidendile. Nagu selgub, on need üsna suured. Päevakavast on nüüd loomulikult puudu suured kõned, aga kõik muu – intervjuud, koolitunnid, konverentsid, ettevõtete-organisatsioonide esindamine – on alles. Äridiplomaatias on endiselt huvi selle vastu, et ma esindaksin meie ettevõtteid koos nendega. Jätkuvalt on huvi koolidel ja ajakirjandusel.

Kas prioriteedid on selgunud?

Ka prioriteedid on endised. Eestis on president vaba defineerima oma rolli, välja arvatud see, et põhiseadust tuleb kaitsta sõnas ja teos. Muus osas saab ta ise valida need ühiskonna pudelikaelad, mida ta tahab kõrvaldada. Selles mõttes on täiesti loogiline, et fookus – rohepööre, sotsiaalne õiglus, majanduslik edu – ei ole tegelikult muutunud.

Kas teil on mõni lemmikteema?

Meie majanduse restruktureerimine rohepöörde valguses on minu meelest üks huvitavamaid majandusprobleeme Eestis. On ka selge, et see tuleb ära teha sõltumata sellest, kas keegi kliima soojenemist usub või mitte, sest kõik meie äripartnerid on otsustanud, et nad ei taha enam osta senisel viisil toodetud kaupa. Kuidas seda teha nii, et meie majandus ei kannataks, vaid saaks areneda? Põnev kollektiivne küsimus, millele vastamiseks peavad ettevõtted omavahelise võistluse kaudu vastuse andma, samuti riik, suunates ja samas mitte liialt ka kontrollides. Kui riik teeb tehnoloogilised valikud, siis on see vale, sest sellisel juhul võivad mõned tehnoloogiad riigi valikutest tulenevalt tähelepanu alt välja jääda.

Kui riik teeb tehnoloogilised valikud, siis on see vale, sest sellisel juhul võivad mõned tehnoloogiad riigi valikutest tulenevalt tähelepanu alt välja jääda.

Kindlasti on endiselt väga oluline toetus nõrgematele ja meie vabadus, meediavabadus muu hulgas. Praegu korjab President Kaljulaidi Fond raha Ukraina vabade ajakirjanike palgatoetuseks. Kuigi igasugust muud tüüpi asist abi läheb sinna päris palju, on nende probleem ju see, et tööd on vaja teha ja neile on vaja palka maksta.

Kas seoses sõjaga Ukrainas peaks Eesti mõnda aega põlevkivi kavandatust rohkem kaevandama?

Me oleme tegelikult liikunud uute tehnoloogiate kasutuselevõtu suunas üsna tasahiljukesi. Kui vaatame, mismoodi Euroopa rohepööret näeb, siis söe ja põlevkivi asemel nähakse siiski ette gaasi kui vahekütust. Nii palju kui me Euroopa kavast aru saame – ellurakendamise reeglistikku ju ei ole veel –, on võimalik vahetada süsi, seega ka põlevkivi, vähem saastava, kuid siiski CO₂ emiteeriva kütuse vastu. Seda saavad (vähemalt praeguse teadmise põhjal) teha ainult need ettevõtted, kes panevad saastavama võimsuse kinni ja saavad siis soodustingimustel asutada uusi tootmisvõimsusi, mis kasutavad gaasi. See võib olla hea plaan juhul, kui meil on kindlus, et me saame LNG-d piisavalt, sest ilmselgelt Vene gaas selles mängus enam kaasa ei mängi. Maailmas on olemas turbiinid, mis töötavad maagaasil ja vesinikul. Aga on ka olemas turbiinid, mis töötavad maagaasil ja biogaasil. Kui me nüüd peaksime väljumiseks kasutama näiteks sellist vahekütuse mudelit, siis peame läbi mõtlema, mis on see puhas kütus, millega saame edasi neidsamu seadmeid ekspluateerida. Nii et arenguvariante on palju. Mille poolest on see parem kui põlevkiviga jätkamine? Lisaks CO₂ aspektile on gaasiturbiinid kiirelt käivituvad ja kiirelt reguleeritavad erinevalt põlevkivijaamadest. Põlevkivijaam suudab küll tekkivaid võimsusauke kompenseerida, aga põlevkiviseadmete iseloomust lähtuvalt kulutavad nad üsna palju kütust ka kuumas reservis olles.

Presidendiks olemise ajal tegutsesin koos Jüri Ratasega aktiivselt, et Eestis nihkuks lõpuks ometi paigalt projekt, mis näeb ette elektrisüsteemi eraldamist Venemaast. Näiteks Poola liikus Euroopa sünkroonalasse juba 1995. aastal. Sain presidendiks aastal 2016 ja siis selgus, et me ei ole mingeid samme teinud. Õnneks meie süsteemioperaator Elering pidas seda väga oluliseks projektiks ja informeeris mind kohe sellisest seisakust. Lihtsalt öeldes läksin siis Jean-Claude Junckeri ja Martin Selmayri juurde ja ütlesin: „Teil on TEN-Energys (Trans-European Networks for Energy) raha, teil ei ole Ida-Euroopas tähtsaid flagship’e ja meil on selline mure. Aidake meil omavahel kokku leppida siin Baltikumis, et me selle tehtud saaks.“ Jüri Ratase valitsus nägi sellega vaeva, Elering nägi sellega vaeva ja see saigi tehtud. Nüüd teame, et kui meid täna BRELList välja visatakse, siis midagi hullu ei juhtu.

Millist edulugu veel esile tõstate?

Teine on selline, mida KPI-ga mõõta ei saa. Heaoluriik ei ole ainult kõrge SKT per capita, vaid see on ka märkamine, nõrgematele toeks olemine ja tunnistamine, et see probleem on olemas. Ma arvan, et see arenes ka võib-olla tänu minu nügimisele üksjagu edasi. Eestis räägitakse üha julgemalt sellest, et meil on koduvägivalda ja vaimse tervise probleeme. Olen päris rahul sellega, kuidas nende teemade tõstatamine koos MTÜga Peaasjad pani mingi lõkke põlema. Tänu ajakirjandusele elavad need asjad nüüd juba ilma minu sekkumiseta edasi. Olen hästi tänulik neile ajakirjanikele, kes asja üle võtsid ja ei pisendanud seda probleemi, näiteks Laura Mallenele ja paljudele teistele. Nüüd oleme juba arenenud sinnamaani, et räägime rohkem ka lastevastasest seksuaalvägivallast. Selliste juhtumite arv jahmatas mind, ja me teame, et see on peitkuritegu. Küsisin sõpradelt-tuttavatelt, mis nad arvavad, mitu juhtumit aastas on – nad panid kaks suurusjärku mööda. Nüüd on meil lastemajade võrgustik ja me räägime sellest julgemini. See aitab ohvreid. Ma ei oska seda millegagi mõõta, aga mulle tundub, et see on midagi, mis läks käima.

Heaoluriik ei ole ainult kõrge SKT per capita, vaid see on ka märkamine, nõrgematele toeks olemine ja tunnistamine, et see probleem on olemas.

Kas on ka teemasid, mis ei läinud käima?

Kui meil oli haldusreform, siis oli selge, et selle käigus jääb üle palju aktiivseid inimesi, kes enam volikogudesse ei mahu. Ja siis sai ühes aastapäevakõnes välja käidud avaliku ja erasektori koostööl põhineva õmblusteta ühiskonna kontseptsioon. Hästi hea kohalik avalik teenus ongi see, mida osaliselt toetavad ja teevad vabatahtlikud. Kui kõik teenused on riigi portfellis, siis on neid lihtne algatada ja keeruline lõpetada, aga kui teenused on tehtud koostöös vabatahtlikega, siis ma ei ole veel kunagi näinud vabatahtlikke, kes pakuks teenust kauem, kui seda vaja on. Selline koostöö mehhanism oleks võinud sündida ja teatud mõttes sündiski, sest kui ma käisin pärast haldusreformi volikogudes, siis kandsid kõik mulle kohusetundlikult ette, et neil oma piirkonnas ette nähtud koordinaator koostööks vabaühendustega.

Ma pole küll päris kindel, kas see on igal pool kasvanud selliseks õmblusteta ühiskonnaks, nagu ma sellest aru saan. Seda väljendit kasutatakse praegu hoopis veidral moel. Minu jaoks on see avaliku ja erasektori koostöö. Heaks näiteks on naiste varjupaigad, mille sotsiaalministeerium võttis osaks oma süsteemist ja mida ta aktsepteerib, kuigi oma olemuselt on need MTÜd.

Nõrgemate aitamine põhines Eestis pikka aega kahel asjal: inimestel, kellel oli seda väga vaja teha, ja Norra rahal. Nüüd toob riik järk-järgult neid teenuseid endale lähemale, aga minu arust võiks alles jääda ka inimeste omaosalus. Kui meie produktiivsus tõuseb, kui meil on rohkem vaba aega, siis me saame seda panustada ühiskonda tagasi – hea, kui inimesed tunneksid, et see riik on tõesti kodanike riik. See on asi, kus on veel palju tööd teha ja kus võib-olla üldine arusaam ei kujunenud välja selle viie aastaga. Edu oli, aga mitte nii selgelt.

Kas tegelete veel millegagi peale fondi? Kuidas teil delegeerimisega on?

Fond sündis selleks, et oleks võimalik rahastada kogu seda tegevust, mis meid ees ootab. Juba presidendiaja lõppedes saime aru, et nõudlus on suurem kui see, mida me pakkuda suudame ilma selle fondita. See on tööriist, mitte omaette väljund.

Püüan hoida ruumi ka mõnedele teistsugustele ideedele ja tegevustele, et fond ei täidaks kogu aja. Delegeerida on siin väga vähe – mul on üsna väike tiim. Ja kõike ei saagi delegeerida. Näiteks pole mõtet ka suurte kõnede kirjutamist delegeerida, sest kuulaja tajub ära, kas see on sinu või kellegi teise mõte. Samamoodi ei ole võimalik mõtlemist delegeerida. See, kuidas mingile probleemile läheneda, on ikkagi minu mõelda. Samas, kui sa käid ja kohtud inimestega, siis nad küsivad eri nurkadest sama asja kohta ja see arendab kogu aeg arusaama teemast. Vaatamata sellele on ikkagi vaja mõtlemise aega – olen püüdnud seda oma nädalates praegu rohkem hoida, kui seda varem oli.

Paljud arvavad, et ma istusin pärast presidendiametit maha, mõtlesin kaks nädalat ja tegin mingi otsuse, aga kõigi meie tööelu kujuneb tegelikult järk-järgult. Tekivad uued võimalused ja olukorrad, kõik areneb ja muutub, nii ka minul.

Te olete fondis ikka kättpidi sees, mitte niivõrd juhi rollis, eks ole?

Jah, kahtlemata. Olin ka Kadriorus kättpidi sees… Üks meie hiljem liitunud nõunik ütles selle kohta väga ilusti, et „väljast paistab see kõik suur, aga sees on neli inimest“. Eks niimoodi oligi.

Mille alusel te oma meeskonda inimesi valite?

See on nii keeruline – ma arvan, et kõik juhid teavad, et seda ei saa defineerida ja et see on suurel määral ka n-ö veregrupi küsimus. See ei ole hea ega halb, aga inimesed on erinevad ja minu tiimiliikmete veregrupp peab kindlasti kattuma. Mulle on oluline, et neis on teatav annus idealismi. Küünilisi inimesi püüan mitte palgata, sest kui sa tahad maailma paremaks teha, siis sul peab olema lootust, et see on võimalik. Minu jaoks on küllalt oluline ka suutlikkus iseennast juhtida. Ma ei taha inimesele täpselt ette kirjutada, kuidas ta peab oma päeva sisustama. Meil on eesmärgid, me kindlasti seame paika strateegilise raamistiku ja siis ma eeldan, et need asjad saavad mõistlikul moel tehtud. Ja loomulikult on iga juhi vastutada, et inimestel oleksid võimalused ja vahendid, et seda tööd teha.

Küünilisi inimesi püüan mitte palgata, sest kui sa tahad maailma paremaks teha, siis sul peab olema lootust, et see on võimalik.

Asutused, mida mul varem on olnud rõõm juhtida, on kõik olnud tehnoloogiliselt keerukad ettevõtmised, näiteks telekommunikatsioonisüsteemide paigaldamine või elektrijaam, kus sa saadki olla selline võimaldav juht, kelle ülesanne on organisatsiooni teenindada, et see toimiks. Sa ei saa seal olla selline juht, kes näitab näpuga ja haldab kõiki tööprotsesse.

Kasutasite sõna eeldan, mis võib mõnikord olla üsna ohtlik ning samas näitab selget usaldust oma tiimi vastu.

Loomulikult, ilma selleta ei tuleks üldse midagi välja. Meil ei kehti see, et usalda, aga kontrolli. Meil kehtib see, et usalda, kuni tulemused tulevad.

Meil ei kehti see, et usalda, aga kontrolli. Meil kehtib see, et usalda, kuni tulemused tulevad.

Kui teie koostöö mõne tiimiliikmega pole laabunud, siis mis selle põhjuseks on olnud?

Probleemide iseseisva lahendamise oskus. Kipun üle hindama inimeste suutlikkust ise probleeme lahendada. Mõned inimesed ei taha või ei julge ise otsustada või ei suuda lahendusi leida, olla kreatiivsed. Kuna ma olen idealist ja usun, et inimesed on alati head ja suutlikud, siis on ka loogiline, et olen selle koha peal eksinud.

Vähe on juhte, kes ütlevad, et nad on koostöö õigel ajal lõpetanud. Pigem antakse teine ja isegi kolmas võimalus. Kuidas teie toimite, kui koostöö tõesti ei sobi?

Ma olen küll kärsitu, aga olen töösuhted lõpetanud pigem pärast seda, kui olen juba tükk aega inimesele rääkinud, et „kuule, see töö, mida sa siin teed, ei ole sind väärt – sa oled rohkemaks võimeline“. Mul oli näiteks abi, kes samal ajal ka õppis, ja ma nägin selgelt, et ta on kinni jäänud – palk oli ju päris hea, seltskond ka tore. Aga ajasin ikka tagant, et „mine ära ja tee seda, mida sa õppisid“. Samuti on mul olnud autojuht, kes oskas palju keeli – minu arvates oli absurdne, et ta on autojuht. Kuna aga ta palk oli Euroopa ühes institutsioonis töötades võrreldes muu turuga hea, siis oli ta valmis enda jaoks selgelt alaväärtuslikku tööd tegema. Mingi poolteist aastat kiusasin teda, enne kui ta võttis ennast lõpuks kätte – tema järgmine töö oli Luksemburgi ülikooli protokolliosakonna juhataja amet. Presidendi kantseleis oli meil hea haridusega noor ärgas inimene, kes töötas sekretärina. Ta sai linna pealt hea pakkumise, aga kõhkles, sest „seltskond oli hea“. Siis ütlesime talle, et ta võib meie seltskonda jääda, aga palun mingu ära.

Ma olen küll kärsitu, aga olen töösuhted lõpetanud pigem pärast seda, kui olen juba tükk aega inimesele rääkinud, et „kuule, see töö, mida sa siin teed, ei ole sind väärt – sa oled rohkemaks võimeline“.

On teil eeskujusid?

Ei ole. On palju inimesi, kelle puhul ma olen vaadanud, et „ahah, seda ma teeks samamoodi“. Samuti negatiivse poole pealt, et „nii ma küll ei tee“. Mul ei ole kuskil mingit kolme korüfeed, minu arvates oleks see liiga kitsas vaade maailmale.

Kuidas te ennast arendate?

Ma loen suhteliselt palju ja üsna erinevaid asju. Näiteks oli periood, kus lugesin ainult prantsuse keeles, sest tahtsin selle keele kiiresti selgeks saada. Nüüd on mul eesti ilukirjanduse lugemise aeg ja ma teen nii, et ma võtan ette ühe kirjaniku, eelmisel suvel näiteks Jüri Talveti luule ja Urmas Vadi proosa. Lugesin pärast seda veel ka mõningaid välisautoreid ja nad kõik tundusid mulle Vadiga sarnased, sest praegu on maailmas vist sellise natuke unenäokirjanduse hoog. Samuti loen tippjuhtide raamatuid selle kohta, kuidas digipöördes toime tulevad. Igalt poolt on midagi õppida. Päris tihti on ka nii, et teen raamatu lahti, loen kümme lehekülge ja saan aru, et see ei ole minu jaoks. Mitte et see ei oleks hea raamat, aga see lihtsalt kõneleb asjadest, mis on mul juba selgeks mõeldud.

Kui võrdlete ennast juhina aastal 1994 ja praegu, siis mis on muutunud?

Eks ma olen vähem kärsitu, inimesed muutuvad ikka vanuse kogunedes filosoofilisemaks ja kannatlikumaks. Pikk juhikogemus kindlasti toetab lahenduste leidmist.

Ma arvan, et olen muutunud koos Eestiga. Tol ajal kõik jooksid metsiku kiirusega, marginaalid olid suured, aga riskimisruumi oli vähem – pankrot oli kogu aeg nurga taga. Me püüdsime ehitada ettevõtet juba siis nii, et meil oleks püsikulud hoolduslepingutega kaetud. Olen nii juhina kui ka eraeluliselt niisugune inimene, kes üritab tagada selle, et alati on loodud vundament, mis kannab kõige hullemast üle. Näiteks Iru jaamas oli meil olukord, kus oli selge, et tuleb teha suurem restruktureerimine, sest 1980. aastast käinud turbiinid nõudsid üha rohkem remonti ja oli ka selge, et need ei mahu enam päris hästi turule. Tänaseks on Irust saanud prügijaam. Meie alustasime seda mõtlemist, kuidas jaamaga edasi minna, kas puidu või prügiga. Samas oli vaja tagada ka palgafond nendeks rasketeks aegadeks, kus tootmismahud kaovad või käivad üles-alla. Saime aru, et masuudile see jaam tagasi ei lähe, aga meil oli raudtee sõlmpunktis suur masuudimahutite park, mille rentisime 30 aastaks välja, et tagada mingi tulubaas. Otsin alati kindlustunnet või baasi ja siis olen nõus sellelt baasilt riskantsemaid samme ette võtma. See on mul ka praegu nii.

Millised on teie juhtimispõhimõtted?

Loo inimestele tingimused ja siis lase neil toimetada! Sellest põhimõttest suudan ka kinni pidada. See on muide keerulisem sellistes maatriksorganisatsioonides nagu Euroopa Kontrollikoda. Pikka aega oli minu roll seal anda välja aastaaruannet, aga selleks vajaliku töö tegid ära väga erinevad direktoraadid. Pidin olema metoodiliselt hästi järjepidev, et tulemus ei oleks selline, kus on õunad ja apelsinid segamini. Seejuures tuli olla võib-olla rohkem checklist’i-põhine kui loovamas organisatsioonis. Juht peab alati kohanema keskkonnaga, kus ta on, ja maatriksorganisatsioonis oli „jookske ise ja saage tulemus“ põhimõtet keerulisem järgida.

Mille poolest Eesti juhtimiskultuur erineb Euroopa institutsioonide omast?

Eesti ettevõtetele on väga omane, et inimene saab kiiresti areneda, kui tema tahtmist ja oskusi märgatakse. Euroopa institutsioonides on pikaldane karjäärimudel. Ükskõik kui hea sa oled, direktoriks sa enne 25 aastat ei saa, kui oled tööle tulnud nt audiitorina. Minu arust on see kõrge riskiga karjäärimudel – sa pead oma elu enne ära elama, kui saad teada, kas see organisatsioon sinuga sobitub. Loodan, et Eesti organisatsioonid jäävadki selliseks, et seal on võimalik kiirelt ja paindlikult karjääriredelil edeneda.

Kuidas teile tundub, kas nais- ja meesjuhtidesse suhtutakse erinevalt?

Töökeskkonnas me ei jagune naisteks ja meesteks. Mulle öeldakse päris tihti, et „muidugi sa tegelesid sotsiaalsete probleemidega, sest sa olid ju esimene naispresident“. See on täiesti vale. Ma nägin, et majanduslikult on meil väga hästi. Haridussüsteemis on küll probleeme, õpetajad vananevad, aga üldiselt näitavad PISA testid head seisu. Ülikoolid – super. Ka linnaruumi arengus hakkame jõudma sinna, et püüame seda teha inimlikuks. Loodusega on meil ka ju tegelikult ikkagi hästi. Ja nii edasi. Aga see nõrgemate märkamine ja aitamine, sotsiaalne pool – siin oli kõige suurem erisus Eesti ja Põhjamaade vahel. Minu jaoks oli see ühiskonna selge pudelikael ja ma tegelesin sellega. See ei tulenenud sellest, et olen juhtumisi naisterahvas. Tahaksin, et Eesti ühiskonnas oleks üldse vähem soostereotüüpidest lähtumist; et keegi tegi sellepärast midagi nii, et ta on mees või naine, või et kui naine tuleb parlamendisaali imikuga, siis ta on halb organiseerija, aga kui mees seda teeb, siis on ta nunnu issi.

Töökeskkonnas me ei jagune naisteks ja meesteks.

Mis aitab teil akusid laadida?

Mul on suhteliselt suur pere: neli last ja neli lapselast. See kõik võtab oma aja ja see on ka koht, kus ma kogen oma ebaadekvaatsust – ma olen selgelt üks ebaadekvaatsemaid emasid ja vanaemasid. Ja ma olen seda lastele alati ausalt rääkinud. Mäletan, et istusime ja arutasime tütrega, kes oli siis umbes kuuene või seitsmene, mis edasi saab. Minu elus oli tekkinud hetk, kus teadsin, et pean tütre ja pojaga üksi edasi toimetama. Ütlesin tütrele: „Vaata, nüüd on kaks teed. Üks on selline, et mind on päris palju olemas ja meil on palju ühist aega, aga meie ressursid on suhteliselt piiratud (kui ma näiteks oleksin pöördunud tagasi teaduse juurde vms). Ja teine tee on see, et ma töötan nii nagu üheksakümnendate Eesti seda võimaldab ja ma luban sulle, et ma ei teeni kunagi alla Eesti kolme keskmise palga. Nii et jätkub sulle, vennale ja mulle, igaühe kohta üks palk. Aga siis oled suures osas iseseisev, sest minu töötunnid võivad sellisel juhul olla pikad. Kumma tee me valime?“ Tüdruk istus ja mõtles ning ütles: „Parem, kui ikka oleks raha ka.“ Olin temaga nõus ja nii see läkski.

Mulle meeldivad näitused, teater, sport, sõbrad nagu kõigile inimestele. Spordiga seonduv tegi mulle viimased viis aastat hirmsasti nalja, mõnikord ka tuska: kui läksin kuskile jooksma või suusatama, siis oli see kohe uudis, aga kui teatrisse või näitusele, siis see polnud uudis. Nii võib jääda väga ühekülgne mulje. See ärritas, sest mulle väga meeldib kuskile näitusele sisse astuda, kui mul on 15 minutit vaba aega. Ma armastan väga teatrit, aga see on juba suurem ettevõtmine. Kui ühtegi näitust ette ei jää, lähen raamatupoodi ja loen vahel mõne luulekogu riiulite vahel läbi. Sellised väiksed ampsud teevad korraks pea selgeks. Trenn on muidugi ka ikkagi üsna oluline, eriti praegu, kui Ukrainas on sõda ja et mured ei jääks peas ketrama. Paned suusad alla ja kui tagasi tuled, oled värsket õhku ja kevadist päikest täis.

Mulle väga meeldib kuskile näitusele sisse astuda, kui mul on 15 minutit vaba aega.

——

President Kaljulaidi Fond

Fond on loodud eesmärgiga edendada Eestis ja maailmas demokraatiat, rohepööret, digikultuuri, inimõigusi ja vabadusi. Samuti toetab fond president Kersti Kaljulaidi tema rollis ÜRO peasekretäri üleilmse naiste ja laste õiguste (EWEC) eestkõnelejana. Praegu kogub fond toetusi Ukraina sõltumatu ajakirjanduse toetuseks. 22. märtsi seisuga on väike- ja suurtoetajate abiga kogutud ligi 100 000 eurot.

——-

Kersti Kaljulaid

2021– President Kaljulaidi Fond, asutaja

2021– ÜRO peasekretäri üleilmne naiste ja laste õiguste eestkõneleja

2016–2021 Eesti Vabariigi president

Varasemad ametid: Euroopa Kontrollikoja Eesti-poolne liige, Eesti Energia AS Iru elektrijaama direktor, peaministri majandusnõunik, Hansabank Marketsi projektijuht, Hoiupanga Investeeringute ASi projektijuht, Eesti Telefon ASi müügijuht.

Õppinud Tartu Ülikooli doktoriõppes (2007–2008, lõpetamata)

Tartu Ülikooli majandusteaduskond, ärijuhtimise magistriõpe (1998–2001) 

Tartu Ülikooli loodusteaduskond, bioloogia bakalaureuseõpe (1987–1992)