Kiitus

Varasuvine koolide lõpetamine on ilus ja hea aeg. Kellel on mõnus tunne sellest, et on jõutud finišijoonele või vaheetapi lõppu, kellel rõõm headest tulemustest. Võimalus saada kiituskiri toob mai alguses välja nii mõnegi õppuri üllatava potentsiaali lõpusirgel. Soov ennast tunnustada või tunnustust saada on meile omane päris pisikesest peale. Kasvades õpitakse seda soovi peitma, kuid istub see sügaval igas inimeses.

Juhtimise A ja O on märkamine ja tunnustamine. Ei midagi uut siin päikese all – hea sõna, tähelepanu, tulemustasu, aumärk, põnev arenguprogramm, töökeskkonna parendamine vm. Võimalusi on palju, on vaid vaja asutuse-ettevõttesisest kokkulepet, mille eest ja kuidas tunnustatakse. Suusõnaline või kirjalik kokkulepe on organisatsioonikultuuri lahutamatu osa. Tegelikult aga vaatab iga nurga tagant välja väike kaval kuradike, kellel on miljon kahtlust-küsimust varuks. Kui tervet rehkendust ei jõua, kas siis piisab poolest? Mis teha, kui tulemust ei ole või on kesine, aga samas ta ju pingutas? Ülemäära palju tulemusi sõrmedel üles lugeda ei saa, aga ta on nii kena inimene. Need olidki ehk liiga suured eesmärgid? Eesmärke ei saavutatud, kuid ta tegi palju teisi asju. Tegelikult on ju kõvasti tööd tehtud, nii pikad päevad on olnud. Ilmselt ta oleks teinud, kui see või teine asi ei oleks vahele tulnud. Milles me tegelikult kokku leppisime? Kas kokkulepetest on ühtviisi aru saadud? Kas me oleme oma tegevuse mõtestanud? Mida esile tõsta, kas igapäevatöö väikesi samme või tulemust…

Paindlikkus ja otsuste põhjendamine, nii et iga töötaja neid mõistaks, on tunnustamise A ja O. Kiitus õigel ajal ja asja eest toetab motivatsiooni, aitab hoida talente, suurendab töötajate pühendumist ja tõstab tulemuslikkust. Iga inimene on eriline oma kogemuste, oskuste, tugevate ja nõrkade külgedega. Erinev on ka see, kui palju keegi kiitust vajab, kuidas kiitus tegelikult vastu võetakse või mida üldse tajutakse kiitusena. Siin on tähtis vahetu juhi roll ja tema kohalolu. Tema tahe mõtestada tegevust ja märgata inimest.

Kas kiitusega võib midagi ära rikkuda? Minu kogemus organisatsioonides on näidanud, et võib küll. Liigne kiitmine mõjub ühel hetkel formaalsusena, millel puudub väärtus ja mõju. Põhjendamata kiitmine, mis on nõrgalt seotud töötulemuste või soorituse kvaliteediga või muu töös olulisega, tekitab ühelt poolt ebaõigluse tunnet ja teisalt mugavust, et mitte öelda laiskust.

Kas kiitmata jätmisega võib midagi ära rikkuda? Võib küll ja tulemus on ositi sama mis üle kiitmisega – ebaõigluse tunne, käegalöömine, vähesem pühendumine. Talendid ei püsi suure tõenäosusega kuigi kaua sellises organisatsioonis. Hea juhtide meeskond leiab parima lähenemise just konkreetse organisatsiooni ja inimeste jaoks. Mõeldakse läbi, milline on õige aeg kiita ja mille eest kiita. Tehakse kokkulepped, millest peetakse kinni. Ja need kokkulepped ei ole enesekesksed, ainult meie inimestest lähtuvad, vaid arvestavad, millised on turu või avalikkuse ja klientide ootused töövaldkonnale. 

Hiliskevadine hommik lasteaias. Kiirustavad vanemad on oma võsukesed kohale veeretanud. Mängud ja tegevus võivad alata. Sättides end jalgrattamatkale koos 20 väikese inimesega vaatab üks tirts sügavalt õpetajale otsa ja küsib: „Kus sina tööl käid? Minu ema läheb kogu aeg tööle!“ Õpetaja on loomulikult hetkeks üllatunud, sest temagi on kevadeks juba suure osa oma energiavarudest ammendanud, kuid vastab siis rahulikult: „Ma ei käigi tööl, mulle ei meeldigi tööl käia, mulle meeldib siin lasteaias koos teiega olla.“ Õpetaja, kes mulle lõbusalt seda lugu rääkis, ootab tegelikult pikisilmi puhkust, sest enam ei jaksa ja vastutus on suur. Ta ütles aga, et see hetk oli omal moel kiitus, mis näitas, et väsimus ei paista välja.

Kiitus kõigile, kes on oma töövaldkonnas pühendunud ja loovad väärtust, mis rõõmustab teisigi.