Koolitused, konsultandid ja umbluu

Mis siin salata, olen juhtimisest siin ja seal midagi arvanud ja kohati seda ka õpetanud. Mul on õnn olnud näha ja kuulata maailma tippkonsultante. Ja ehk just tänu sellele julgengi väita, et nii meeldiv, kui see kõik iganes ka pole, on märkimisväärne osa igasugustest juhtimiskoolitustest ja konsultantide palkamisest suurel määral lihtsalt raha tuulde külvamine.

Juhtimiskoolitustel on tegelikult ju iseenesest mõte sees: leida kiire ja sobiv lahendus probleemidele, millest endal jõud üle ei käi. Reaalsus on aga pigem selline, et probleemide lahendamise asemel kipuvad juhid selle kellelegi kolmandale delegeerima, olles veendunud, et on olemas initsiatiiv midagi paremaks muuta.

Kõik saavad ju aru, kui asjal on mõte taga või see on jama. Ühes Dilberti koomiksis teatab juht, et tööle palgatakse strateegiliste muudatuste juhtimise direktor, kes aitab töötajatel nendega paremini kohaneda. Vastuseks Dilberti küsimusele, kas poleks parem välja tulla strateegiaga, millel on mõte sees ja inimesed võtaksid siis muutused ise omaks, tuli vastuseks, et see viimane variant on raskem.

Kui sa tahad teada, kuidas ühes või teises organisatsioonis asjad tegelikult käivad, siis küsi tööintervjuul, kui palju selle juhid on viimasel aastal juhtimiskoolitustel käinud. Ma ei usu, et sellele küsimusele mingit adekvaatset vastust saab, aga siiski, see oleks ettevõtte võimaliku tervise kohta päris hea indikaator.

Kui asja veidi lihtsustada, siis enamik juhtimiskoolitusi polegi ju midagi muud kui õpetus, kuidas inimestega ühes või teises olukorras käituda. See, et seal taga on mingid meetodid ja maatriksid, asja suurt ei muuda. Organisatsioonides on kõige kurja juur alati inimesed ja peamiselt see, et inimesed käituvad… eelkõige inimesena. Öeldakse, et ettevõtte juht peab olema selle esipsühholoog.

Ja siit lendan ma täiesti vastupidises suunas. Ma arvan, et juhtidele on konsultante tõepoolest vaja. Võib vaielda, mis nimetuga neid täpselt kutsuda, aga juhtimiseks vajaliku maailmapildi selgitamine ja mõistmine on juhile vägagi vajalik asi. Nagu igale teisele inimesele.

Aga ma arvan endiselt, et parimad konsultandid on juhtidel juba ammu palgatud ehk kõigepealt tasub ringi vaadata selge maailmavaatega sõprade või oma firma sees. Eriti tasub tähelepanu pöörata irvhammastele, nii tüütud, kui nad kohati ka ei tundu. Võimalik et nende tegelikke ja kohati kuldaväärt mõtteid kuuleb kohati alles pärast kolmandat õlut. Mõnel inimesel lihtsalt näib olema seda vajalikku tunnetust probleem lihtsalt ja arusaadavalt kokku võtta.

Juhtimiskoolitused kipuvad olema asendustegevused, kus esimest ja teist korda on ju tore käia, kuid ühel hetkel kerkib paratamatult küsimus, miks selle kõige peale aega raisata, kui sisulisi muudatusi ei toimu. Häid mõtteid ja kuhjaga nõuandeid võib saada küll, kuid sisseostetud paratsetamool leevendab valu vaid ajutiselt.

Jälgides ajakirjandusest läbi käinud juhtumeid, ootan huviga, kunas ka ettevõtete juhtimistubadesse hakkavad jõudma kristallimüüjad ja pendliendlid. Teataval määral on uhhuutamist ümberringi kogu aeg olnud, kuid parateadustel pole varem kunagi nii viljakat pinnast olnud kui praegu. Ja mis oleks veel suurem võimalus aktiivseks innovatsiooniks, kui siduda omavahel näiteks ühe või teise kristalli mõju üht või teist tüüpi juhi efektiivsusega. Eriti hea, kui seda kõike saaks euroraha eest arendada, sest nagu selgus, raha jagatakse, kui „asi pole päris absurdne”.