Omanikutunne

Kaili istus oma tugitoolis, pilk aknast väljas kuskil jaanuarikuu lumises kauguses, kui ma tema avatud ukse piidale koputasin. Esimest koputust paistis ta mitte kuulvat, mistõttu koputasin uuesti, samal ajal vaikselt köhatades. Kaili pööras aeglaselt pilgu minu poole, naeratas ning sosistas esimese asjana: „Täitsa pekkis.” Minu imestusest suurte silmade peale lisas ta, et sai hetk tagasi omaniku käest telefonis üpris reljeefsete väljenditega sõna otseses mõttes sõimata. Mille pärast, sellest ta õieti aru ei saanudki.

Kaili oli juba neljandat nädalat mitmesajapealise ettevõtte tegevjuht, kelle omanikud olid värvanud väljast, et aegade jooksul keerukaks kujunenud sisekliimaga organisatsiooni natuke lahti raputada, nagu nad ise seda põhjendasid. Kaili, kes oligi pikka aega suurtes ettevõtetes keskastmejuhina tegutsenud, kõhkles algul, kas võtta see ettepanek vastu, aga peale jäi omanike keelitamisoskus ja ka väike isiklik ambitsioon ennast lõpuks ka tippjuhina proovile panna.

Nüüd oli see ambitsioon tugevasti kõikuma löönud, sest üha enam ilmnes, et tema ja omanike arusaam tegevjuhi rollist oli üksjagu erinev. Või nagu Kaili ütles, kannatas ettevõte omamoodi ülejuhtimise käes, kuna omanikud kippusid mitmeid tema juhtimisotsuseid üle otsustama, sageli Kailit isegi kaasamata. Ülejuhtimine oli ka üks teema, mille Kaili lõpuks selles tulises vestluses omanikuga välja ütles ning viis mind temaga tol päeval õhtust sööma. Kaili küsimus oli selge: kuidas edasi, kui ettevõtte omanikud ei lase kalli raha eest palgatud juhil oma tööd teha?

Lahendada juhtimiskonflikti ilma mõlemat osapoolt kaasamata on kahtlemata keeruline, arvestades, et kommunikatsioon on kõige efektiivsem probleemide lahendamise vahend. Kuid see oli Kaili soov, et me oma mõttemängu omanikke ei kaasaks, vähemalt esialgu. Põhjuseks kindlasti üksjagu tema ebakindlust uue juhina ja halb emotsioon ebameeldiva telefonikõne pärast. Aga ta siiski soovis leida olukorrast väljapääsu.

Ülejuhtimine on asi, mis pole iseloomulik ainult omanikele. Üsna tihti ei suuda ka tippjuhiks sirgunud keskastmejuht loobuda oma kunagisest turvaliselt selgeks saanud töölõigust, üritades ikka ja jälle sekkuda oma inimeste töösse … sest need teevad ju väidetavalt kõike valesti. Kõige kurvem on sellise käitumise juures see, et sekkujad ei adu tihti ise, et nad võtavad ju alluvalt ära ka vastutuse tulemuse eest. On kindlasti väga teretulnud, kui omanikud või eelkäijad toetavad uut juhti, et tema sisseelamisperiood oleks võimalikult sujuv. Aga toetuse kaudu peaks ajapikku kasvama ka uuele juhile antavad õigused ja vastutus. Ainult sedasi saab ta oma eksistentsi õigustada ja pakkuda ettevõttele korralikku panust.

Kuid Kaili puhul oli meil vaja teooria asemel reaalset lahendust olukorrale, kus omanikud olid emotsionaalselt ettevõtte juhtimisega veel väga seotud. Proovisime aru saada, mis omanikke (või vähemalt suuromanikku) emotsionaalselt käivitab. Millega ta näiteks tegeleb nädalavahetustel, kuidas puhkab? Meie plaaniks sai leida mingi selline atraktiivne tegevus, millega hoida omanikud tegevuses ja nii ka ettevõtte ülejuhtimisest eemal. Kailile meenus, et nädalapäevad tagasi mõtiskles suuromanik butiikhotelli avamise üle ühes Bulgaaria suusakuurordis. Ta nimelt külastavat seda kuurorti tihti ning üht-teist olevat juba ka silma jäänud. Kuna Kaili ettevõtte portfellis olid ka kinnisvaraga seotud teenused, siis äkki leiame sealt midagi, kuhu omanike aeg ja energia suunata?

Kaili võttis endale nädala, et Bulgaaria võimalusi uurida. Kui ta mulle pooleteise nädala pärast helistas, tõdes ta õhinaga: „Tead, hull värk, me läheme Bulgaariasse inimestega kohtuma!“ Asjade nii kiire kulg oli meile mõlemale üllatav, aga vahest ongi pime juhus just see, mis õige lahenduse pakub. Kevadeks olidki kokkulepped tehtud ja Kaili juhitav ettevõte valmistus üle võtma väikest mägihotelli Bulgaarias. Rakenduse sai ka suuromanik, kes oli aastaid samas piirikonnas perereisil käinud ja võttis üsna ühemõtteliselt kogu projekti enda koordineerida. Kailile kui noorele juhile olevat see liiga kõva pähkel. Tema sai nüüd keskenduda oma kontori lahtiraputamisele. Ehk siis teha tööd, milleks ta palgatud oli.