On aeg kriisi alguses kokku klopsitud lahendused asendada millegi püsivaga

Hübriidtöö ja tark töö tegemise viis on siin, et jääda. Pole mõeldav, et mõni ettevõte, kus tööspetsiifika seda võimaldab, inimesed kunagi täisajaga kontorisse tagasi ajaks. See tähendab ühtlasi, et ettevõtted, mis najatuvad endiselt põlve otsas valmis nikerdatud ebaturvalistele kaugtööpõhimõtetele ja -süsteemidele, peaksid nüüd kohanduma ja tegema ära vajalikud muudatused.

Kaugtöö võidukäik sai alguse koroonakriisiga ja on nüüdseks juba töötajate ja tööotsijate eeldus. Kui tegemist pole just tootmisettevõttega, kus on peaaegu vältimatu, et keegi peab masina taga seisma, on raske ette kujutada jätkusuutlikkusele ja pikaajalisele arengule panustavat ettevõtet, kes üritaks meelitada tipptalenti, aheldades ta üheksast viieni laua külge.

Suuremal osal organisatsioonidest on tekkinud äratundmine, et tööturul on vaja pakkuda paindlikkust, mida inimesed ootavad. Küll aga pole veel kõik mõistnud, et sellise paindlikkuse pakkumine toob lisaks ärilisele riskile kaasa ka küberohtude riski, mille maandamisega peab tegelema. Selle tähelepanuta jätmine on palju tõsisemate tagajärgedega kui see, et mõni töötaja kodus ennast n-ö tööle unustab, kuigi ka sellega tuleb tegeleda.

Paljud polnud lihtsalt valmis

Kriisi puhkedes võis kohata peamiselt kahte tüüpi ettevõtteid. Ühed olid need, kus hajusalt töötamine ja kaugtöö olid juba ammu loomulikud. Kui ühtäkki oli vaja kaugtööle suunata kõik, sai masinavärki veidi sütt juurde loopida ja süsteemi kohandada, tekitamata endale erilisi probleeme. Aja jooksul sai lahendust siit-sealt mudida, kuid üldjoontes kulges kõik õlitatult.

Teise rühma moodustasid aga traditsioonilisemad organisatsioonid, kus kaugtöö oli tabu ning kontorist eemal töötamine tekitas juhtkonnas hirmu. Kuid nemadki pidid uue reaalsusega kohanema, leidma päeva pealt lahenduse, kuidas töötajad koju saata, looma neile sobiva töökeskkonna, otsustama koostöölahendused jne.

Pärast kriisi puhkemist muutus selline töövorm püsivaks ja nii leidis teine rühm end keerulisest olukorrast. Lahendused, süsteemid ja põhimõtted said enamasti seatud ajutiste lahendustena, turvateema jäeti harilikult teisejärguliseks: niikuinii tuleme kolme nädala pärast kontorisse tagasi. Nüüd on kõik nii paika loksunud, et potentsiaalsete murede peale mõeldakse siis, kui kuskil midagi ereda leegiga põlema süttib.

Homme on juba hilja

Pole midagi püsivamat kui ajutised lahendused ning kui asi töötab, siis ei tundu mõistlik paati kõigutada, üritada muuta midagi, mis seda ei vaja. Kui mõne valitud videokõneplatvormi puhul võib see nii ka olla, siis turvateema puhul on kätte jõudnud aeg, kus enam oodata ei tasu. Kõik ajutised lahendused tasuks üle vaadata, läbi analüüsida ja vajadusel järgmisele tasemele viia. On aeg uue reaalsusega leppida.

Pahalastel kuluvad haavatavuse avastamisest tõsise kahju tekitamiseni loetud hetked. Kui ettevõtte turvapõhimõtted veel paigas pole, tasuks need seega kiiremas korras juurutada, samuti käitumisjuhised, protokollid ja protsessid, koolituspõhimõtted ja kontrollmehhanismid, mille eesmärgiks on aidata kaugtööl töötajatel mõista ohte ja vältida valele rajale uitamist.

Muidugi ei tasu tähelepanuta jätta ka tehnilist poolt alates asjalikust VPNist ja tulemüürist kuni õigushalduslahenduste ja pädeva tehnikapargini välja, kuid kõike seda peab toetama pehmem ja inimestele keskenduv pool. Kas oled viimase aasta jooksul läbi viinud küberohtudest rääkiva koolituspäeva? Kas oled oma inimestele selgitanud, millised on potentsiaalsed riskid, kui nad andmetega hooletult ümber käivad? Kas oled viinud läbi mõne testi, mis näitab, kui hästi töötajad suudavad õngitsuskirju ära tunda?

Küberruum muutub iga päevaga ja see, mis ei olnud ohtlik eile, võib seda olla homme, eriti maailmas, kus ettevõtted ei saa end enam täielikult kontoriseinte kujuliste müüridega kaitsta. Me ei naase enam kunagi traditsioonilise töövormi juurde – õige aeg vajalikud süsteemid juurutada ja muutused ära teha on nüüd. Homme võib olla juba hilja.