Õnne peaks olema parasjagu

Juhi võimuses ei ole kedagi otseselt õnnelikuks teha. Küll aga saab ta luua keskkonna, kus inimestel on hea olla ja kus neil on võimalik rakendada oma potentsiaali, ennast arendada, olla osa millestki tähenduslikust või midagi tähenduslikku elus korda saata. Teemat arendab Skövde ülikooli kognitiivse neuroteaduse lektor Pilleriin Sikka. Küsis Erik Samel.

Miks on õnn oluline?

Teadusuuringud on näidanud, et õnnelikke inimesi iseloomustavad järgmised asjad:

* Nad kogevad vähem negatiivset stressi ja tulevad paremini stressirohkete olukordadega toime.

* Nad on parema füüsilise ja vaimse tervisega: neil on tugevam immuunsüsteem, vähem südame-veresoonkonnahaigusi, nakkushaigusi ja infektsioone/põletikke; nad taastuvad kiiremini haigustest, neil on parem tervisekäitumine (söövad tervislikumalt, suitsetavad vähem, teevad rohkem trenni), kvaliteetsem uni ja nad isegi elavad kauem.

* Nad on produktiivsemad ja saavutavad paremaid tulemusi.

* Nad on karjääri ja tööga rohkem rahul (mis ennustab produktiisust tulevikus), pühendunumad ja lojaalsemad (nii klientidele kui ka kolleegidele ja organisatsioonile) ning puuduvad vähem töölt.

* Nad on loovamad ja innovaatilisemad, lahendavad paremini probleeme, on kognitiivselt paindlikumad.

* Nad suhtlevad rohkem ja nende suhted on kvaliteetsemad.

* Nad on koostööaltimad, altruistlikumad ja abivalmid.

* Neil on parem eneseregulatsioon ja madalam riskikäitumine.

Kuigi paljud seosed on korrelatiivsed, mis tähendab seda, et see ei pruugi ilmtingimata nii olla, et õnnelikud inimesed on edukamad, vaid hoopis edukamad inimesed on õnnelikumad, on uuringud näidanud, et paljud nendest seostest on ka põhjuslikud ehk õnnelikkus toob endaga kaasa sellised tagajärjed. Seega, kui juht soovib, et tema töötajad tunneksid end hästi, oleksid produktiivsed, rahulolevad, pühendunud, loovad, puuduksid vähem töölt ja suhtleksid hästi nii klientide kui kolleegidega, siis tuleks mõelda sellele, kuidas luua keskkond, mis nende õnne ja heaolu toetab.

Mis on õnn/heaolu?

Kuna sõnad õnn ja õnnelik seostuvad paljudele teatud tüüpi seisundiga, näiteks sellisega, kus inimesel on hea tuju, siis psühholoogias eelistatakse kasutada sõna heaolu. See on laiem mõiste ja kätkeb endas rohkemat kui lihtsalt head tuju. Mida heaolu sisaldab või tähendab?

Õnne või heaolu uurijad eristavad kahte heaolu tüüpi või viisi olla õnnelik. Esimene on hedooniline heaolu (hedonic well-being) ehk subjektiivne heaolu (subjective well-being): õnn kui positiivne meeleseisund, mis kätkeb endas seda, kuidas inimene ennast tunneb ja kuidas/mida ta mõtleb. Õnnelik on inimene, kes kogeb sagedasti positiivseid tundeid (nt on rõõmus, entusiastlik, energiline), harvemini negatiivseid tundeid (nt on vihane või ärev) ja kes on oma eluga rahul (hindab, et tema elu vastab teatud soovitud standarditele või tingimustele).

Teine heaolu tüüp on eudaimooniline heaolu (eudaimonic well-being) ja selle kohaselt ei ole õnn meeleseisund, vaid pigem tegevus. See, kuidas inimene oma elu elab; mida ta tegelikult elus teeb. Sellest perspektiivist lähtuvalt on õnnelik inimene see, kelle elul on mõte, st kellel on võimalik oma elus midagi tähenduslikku teha, oma tugevaid külgi ja potentsiaali rakendada millegi või kellegi muu kui vaid enda jaoks (nt teisi aidata, pakkuda ühiskonnale oma tegevusega midagi väärtuslikku); kellel on võimalus olla pühendunud või haaratud mingitest tegevustest, et midagi olulist saavutada.

Seega, hedooniline või subjektiivne heaolu on pigem hetkes heaolu kogemise maksimeerimine ehk siis lühiajalise perspektiiviga (kuidas tunda end hetkel hästi ja olla rahul). Eudaimooniline heaolu on aga pigem tulevikku suunatud ja pikemaajalise perspektiiviga protsess (kuidas liikuda tähenduslike eesmärkide poole). Ideaalis muidugi võiksid mõlemat tüüpi heaolu ning nende komponendid olla mõistlikus tasakaalus. Need kaks suunda võtab minu meelest hästi kokku koolitaja, kirjanik ja raamatu „Happier“ (2007) autor Tal Ben-Shahar:

„Püsiva õnne saavutamiseks on oluline, et me naudime teekonda meie jaoks tähendusliku eesmärgi suunas. Õnn ei seisne seega mäetippu jõudmises ega ka sihitult mäe ümber ronimises; õnn on mäetipu poole liikumise kogemus.“

Tähenduslikud eesmärgid (mäetipp) on olulised – need on sihiks, mille poole liikuda ning see liikumine võib olla väga kaasahaarav tegevus (eudaimooniline heaolu). Aga oluline on ka nautida mäetipu poole liikumist (hedooniline heaolu).

Kui rääkida organisatsiooni või juhi seisukohast, siis õnnelikud on need inimesed, kes kogevad tööl enam positiivseid emotsioone, vähem negatiivseid emotsioone, on tööga rahul (see vastab nende seatud tingimustele/standarditele), kel on võimalus tööl olla kaasahaaratud tegevustest (kogeda flow’d) ning kelle töö, tegevused või eesmärgid on tähenduslikud ja mõtestatud.

Kuidas olla õnnelikum ehk suurendada heaolu?

Psühholoogiateadlased Lyubomirsky, Sheldon ja Schkade on välja pakkunud jätkusuutliku õnne mudeli, mille kohaselt võib erinevusi inimeste õnnelikkuse ja heaolu määras selgitada järgmiselt: umbes 50% varieeruvusest on seletatav pärilikkusega, umbes 10% elutingimustega ja umbes 40% tegevustega, mida nad teadlikult ette võtavad. Kuna geene muuta ei saa, siis keskendun just (töö)tingimustele ja tegevustele.

aasta ÜRO „Maailma õnnelikkuse raportis“ (World Happiness Report) on Euroopa sotsiaaluuringu andmete põhjal avaldatud analüüsitulemused selle kohta, millised töö omadused on seotud hedoonilise ehk subjektiivse heaoluga. Palk on muidugi oluline, kuna selgub, et inimesed, kes saavad suuremat palka, on enam rahul nii oma töö kui eluga üldisemalt ning kogevad rohkem positiivseid emotsioone. Samas nähtub, et teatud sissetulekutaseme saavutamisel ei oma palk enam nii suurt tähtsust, nii et palk on oluline neile, kellel see on väiksem. Lisaks palgale on tähtis töö ja eraelu tasakaal: need, kes tunnevad end tööpäeva lõppedes liiga väsinuna, et muid tegevusi nautida; kel ei jää piisavalt aega pere/partneri jaoks või kes võtavad töö koju kaasa, kogevad vähem subjektiivset heaolu. Rolli mängib ka töö sisu: inimesed, kelle töö on mitmekesine ning kes peavad tööga seoses midagi juurde õppima, kogevad enam subjektiivset heaolu. Lisaks on oluline autonoomia (st võimalus ise otsustada, kuidas tööpäeva planeerida, millal ja kui kiiresti midagi teha), sotsiaalsed suhted (kolleegide pakutud tugi), töökoha stabiilsus ja võimalus karjääriredelil edasi liikuda. Varasemad uuringud rõhutavad ka juhi kompetentsust töötajate heaolu seisukohast.

Kui rääkida teadlikest tegevustest, mida inimene saab ise teha, siis psühholoogias on selleks välja töötatud teaduspõhised strateegiad. Enne, kui konkreetselt heaolu suurendavate strateegiate juurde minna, võiks inimene endalt küsida: kas ma söön tervislikult, liigun ja magan piisavalt. Viimane on eriti oluline, arvestades meie tammsaarelikku „Tee tööd, küll siis tuleb ka armastus“ tööeetikat ja elu tänapäeva tehnoloogiamaailmas. Uuringud on näidanud, et nii meie une kvantiteet kui kvaliteet on langenud. Kui und ei ole piisavalt, siis kannatab ka kõik muu, nii füüsiline tervis, vaimne heaolu kui ka produktiivsus. Hiljutise OECD statistika kohaselt on eestlased töötundide arvult peaaegu kõikidest teistest Lääne-Euroopa riikidest ees, samuti Ameerika Ühendriikidest. Seega peaks mõtlema ka oma töö- ja eraelu tasakaalu peale ning sellele, kuidas veeta vaba aega ehk kuivõrd need tegevused, mida ma teen, toetavad minu heaolu.  Samuti on oluline märkida, et kui inimene on juba läbipõlenud, kogeb depressiooni, ärevust või muid sümptomeid, mis tema vaimset tervist mõjutavad, siis tuleks pöörduda professionaali (nt psühholoogi, perearsti) poole.

Kui strateegiatest rääkida, siis ei ole ühte kindlat harjutust, vaid erinevate heaolu n-ö komponentide jaoks on oma harjutused. Seega peaks esmalt mõtlema, kas eesmärk on kogeda rohkem positiivseid tundeid, kogeda vähem negatiivseid tundeid, korrastada oma mõtlemist (nt korrigeerida negatiivset mõtlemislaadi), kogeda enam kaasahaaratust või oma elu ja tegevusi enam mõtestada.

Palun tooge mõned näited

Näiteks positiivsete emotsioonide suurendamiseks võib kasutada sellist strateegiat nagu tänulikkuse väljendamine. Kirjuta nädala jooksul üles vähemalt kolm head või positiivset asja, mis sinuga ühel või teisel päeval juhtus. Lisaks sellele mõtle ja kirjuta, miks need asjad juhtusid. Kas sa tegid midagi selle jaoks, et see juhtuks? Või tegi keegi teine selle jaoks midagi? Oli see lihtsalt juhus? Selline harjutus aitab treenida meie harjumust pöörata rohkem tähelepanu asjadele, mis on hästi. See on oluline, kuna meil on kalduvus keskenduda negatiivsele ja vaadata läbi sõrmede positiivsele. Uuringud on näidanud, et positiivsetele asjadele mõtlemine ja nendele tähelepanu pööramine aitab meil kogeda enam positiivseid emotsioone ja eluga rahulolu. Samuti võiks väljendada tänulikkust ka ümbritsevatele inimestele: tänada neid, kes on teinud midagi head meie, teiste või töö jaoks, või lihtsalt seetõttu, et nad olemas on.

Negatiivsete emotsioonide vähendamiseks võib praktiseerida mindfulness’i (eesti keeles sageli tõlgitud kui ärksameelsus või meeleteadlikkus). Tegemist on teadliku tähelepanu juhtimisega käesolevale hetkele. Sageli peetakse selle all silmas teatud tüüpi meditatsiooni, kuid mindfulness’i praktiseerimiseks ei pea ilmtingimata mediteerima. Eesmärk on harjutada tähelepanu suunamist sellele, mis just praegu aset leiab, näiteks hingamisele. Võta 10 minutit segamatut aega ja hinga rahulikult sisse-välja. Jälgi huviga, mis tunne on, kui õhk ninasõõrmetest sisse valgub ja jälle välja liigub. Iga kord, kui mõte mujale uitama läheb, siis too rahulikult oma tähelepanu tagasi hingamisele ja praegusele hetkele. Samal ajal püüa hoiduda hinnangute andmisest nii endale kui ka ümbritsevale. Lihtsalt jälgi huviga, mis toimub. Uuringud on näidanud, et regulaarne mindfulness’i praktiseerimine aitab vähendada mõtete uitamist (mind-wandering), stressi, negatiivseid emotsioone ja vähendada tähelepanematusest tulenevaid vigu. Mõtete uitamine pole iseenesest halb, kuid pahatihti kaldume me liigselt mõtlema selle peale, mis juhtus eile, või muretsema selle üle, mis homme juhtub.

Selleks, et kaasahaaratust suurendada, võiks püüda luua võimalusi flow-seisundi (eesti keeles tõlgitud kui kulgemise või vookogemuse) kogemiseks. Psühholoogiaprofessor Mihaly Csikszentmihalyi kohaselt on flow optimaalse kogemuse seisund, mis kaasneb väga kaasahaaravaid tegevusi tehes. Inimene on nii süvenenud ja keskendunud hetkes toimuvale tegevusele, et tema ajataju kaob, ta ei ole teadlik ümbritsevast, ei mõtle muudele asjadele ning on sisemiselt motiveeritud (st tegevus või protsess ise on eesmärgiks). Uuringud on näidanud, et kui inimene kogeb flow’d, siis saavutab ta ka paremaid tulemusi, on produktiivsem, kogeb eneseteostust, on oma elu ja tööga rohkem rahul ning tunneb vähem ärevust. Flow-seisundi kogemiseks on vajalik täita kolm tingimust: tegevuse raskusaste ning inimese oskuste tase peavad olema tasakaalus (kui tegevus on liiga raske, kogeb inimene ärevust, kui aga liiga lihtne, siis igavust), tegevusel peab olema selge eesmärk ja kohene tagasiside. Seega võiks mõelda, kuidas leida ja kujundada tegevusi ja keskkonda selliselt, et need tingimused oleksid täidetud. Näiteks, tööl võiks koosolekud muuta selliseks, et inimesed oleksid rohkem aktiveeritud ja tegevusse haaratud (ajurünnak, grupitöö, erinevad mängud ideede genereerimiseks ja probleemide lahendamiseks jms). Vabal ajal võiks tegeleda enam aktiivsete (nt erinevate hobide) kui passiivsete (nt televiisori vaatamine) tegevustega. Samuti on flow-seisundi säilitamiseks oluline vähendada väliseid segajaid ning hoiduda enda (ja teiste) soorituse kritiseerimisest või hindamisest. Seega tuleb ka siin kasuks teadlik tähelepanu juhtumise oskus.

Mida veel tähele panna?

Õnnelik olemine või selle poole püüdlemine ei tohiks muutuda kohustuseks ja sunniks. See, mis ma eespool ütlesin, ei tähenda seda, et inimesed peavad olema kogu aeg rõõmsad, rahulolevad või mediteerima. On olukordi, kus negatiivsetel emotsioonidel, kriitikal jms on oma koht. Negatiivsetel tunnetel on meie evolutsioonis väga oluline roll – need, kes õigel ajal tiigrit märkasid, jäid ellu. Selliste tunnete adaptiivne väärtus seisneb aga selles, kas neid kogetakse õigel määral, õigel ajal ja õigel viisil. Kui midagi halba juhtub, siis on täiesti normaalne reaktsioon tunda kurbust, frustratsiooni vms. Pigem on asi kuldses kesktees ja tasakaalus: on olukordi, kus ettevaatlikkus, kriitkameel ja negatiivsele tähelepanu pööramine on olulised, ja selliseid, kus positiivne meeleseisund, usaldus ja avatus on olulisemad. Uuringud näitavad, et edukamad on need meeskonnad, kus positiivne toon on ülekaalus, ent kus ei puudu ka kriitikameel.

Vaimse heaoluga tegelemine on nagu füüsiline trenn. Selleks et füüsiline vorm paraneks, peab veidi vaeva nägema ja trenni tegema (harjutused vastavalt eesmärgile). See nõuab energiat ja pühendumist. Kui trenni ei tee, siis füüsiline vorm ei parane. Samamoodi on õnn ja vaimne heaolu teatud heaolu toetavate tegevuste praktiseerimine ehk siis heaolu toetav eluviis.