Pangapühad

John Lubbock oli 19. sajandi Inglise pankur, teadlane ja liberaalne poliitik. Kui poiss oli 8-aastane, teatas isa, et tal on suurepäraseid uudiseid. Lubbock on hiljem kirjeldanud, et ta esimene mõte oli: „Ma saan poni!“, kuid pettumus oli suur, sest tegelikult seisnes uudis kõigest selles, et nende lähedale asub elama keegi Charles Darwin. Varsti sai poisist Darwini majas siiski sage külaline ja see innustas Lubbocki huvi loodusteaduse ja evolutsiooniteooria vastu.

19. sajandi 70. aastatel laienesid John Lubbocki huvid ka poliitikasse ning ta valiti mitu korda parlamenti. Tema maailmavaadet mõjutas suurel määral teaduslik lähenemine. Lubbock pooldas loodusteaduste õpetamist alg- ja põhikoolis, vaba kaubandust ja muistsete mälestusmärkide kaitse alla võtmist. Kuid vast kõige reformimeelsem oli Lubbock selles, mis puudutas töölisklassi töötunde ja vabu päevi.

Üle-eelmise sajandi lõpus polnud elu vanal heal Inglismaal enamiku jaoks just meelakkumine. Liberaalne Partei oli olukorda mõnevõrra küll parandanud, nii et tohtinud näiteks alla 9-aastased enam töötada ja 9–13-aastased võisid seda teha vaid kuni 6 tundi päevas ning pidid saama samas ka kaks tundi kooliharidust. Naiste tööpäeva pikkust piirati 10 tunniga.

Kuid söör Lubbock soovis enamat – midagi, mis oli tol ajal vaeste jaoks ennekuulmatu. Lubbockil oli nimelt idee kehtestada rohkem pühasid. Või teisisõnu töötajate jaoks vabu päevi. Seni oli neid aastas vaid kaks: jõulud ja suur reede. Lubbock soovis nendele lisada veel neli (teine jõulupüha, teine ülestõusmispüha, teine nelipüha ja augusti esimene esmaspäev).

Selline ettepanek poleks Briti alamkojas mitte iialgi läbi läinud. Parlamendiliikmed olid reeglina maaomanikud ja töösturid, kes poleks mõistnud, miks peaks alamklassidele andma vabu päevi, et need lihtsalt jõude oleks ning ei teeks midagi peale söömise ja joomise. See oleks ohtlik trend, sest nii võidakse ju varsti hakata nõudma veelgi rohkem vabu päevi ja see oleks otsene löök rikkama rahva rahakoti pihta.

John Lubbock muidugi teadis seda. Aga pankurina teadis ta ka seda, et mõned korrad aastas tuleb pangad sulgeda, et läbi viia revisjon. Seda parlamendiliikmed, kelle hulgas oli samuti pankureid, juba mõistaksid.

Pangapühade seadus (The Bank Holidays Act) võeti 1871. aastal vastu ilma igasuguse vastuseisuta. Paljud parlamendiliikmed, kes oleks olnud häälekalt riigipühade kehtestamise vastu, ei vaevunud hääletamisel isegi osalema.

Nad ei saanud aru, mille poolt nad hääletasid. Kui pangad on suletud, pole võimalik äri teha ja puhkepäev oli kõigi jaoks sisuliselt möödapääsmatu.

Lugu Briti pangapühade (mida mujal Euroopas kutsutakse lihtsalt riigipühadeks) tekkest meenutab meile mitut tuntud asja.

Esiteks: asja või tegevuse nimi ja selle serveerimine on üsnagi oluline. Näiteks on päris suur vahe, kas rääkida investeeringu puhul riskist või potentsiaalsest kasust. Sisu on põhimõtteliselt sama, aga asja tajutakse küllalt erinevalt.

Pole kahtlust, et sõnaseadmise kunsti vallatakse iseäranis hästi avalikus sektoris. Mäletate, kui kerkis üles riigieelarve tasakaalu viimine, siis sõnastati seda kui eelarvepositsiooni jätkusuutlikku parandamist. See võib tunduda täiesti arusaamatu ibana, aga… selline väljend kõlab tõesti justkui paremini!

Sõnastamise nippi kasutavad ka koolitajad. Miks mitte müüa kallilt strateegilise disainjuhtimise aluseid juhtimise elementaartõdede asemel, kuigi sisu on mõlemal juhul enam-vähem sama.

Võimalik, et Briti saarte pangapühade puhul on hoopis olulisem see, et isegi kui muutustele pole mitte mingit otsest takistust, on traditsioonidel ja harjumusel hämmastav mõju. Nagu Briti saartel tähistatakse riigipühade asemel siiamaani pangapühi, ei mäletata tihti ka organisatsioonides, miks ühte või teist totrat asja tehakse. Lihtsalt seda või teist on juba päris kaua tehtud.