Pokkerimäng lahkumisega

„Ma lähen minema!” on lause, mida iga juht on tõenäoliselt pidanud ühel või teisel viisil oma inimeste käest kuulma. Ja see nõuab juhi tähelepanu, ükskõik kas öeldu on mõeldud tõsiselt või lihtsalt pilgu püüdmiseks. Ehkki see kõlab nagu klišee, on inimesed siiski põhiline kapital, kelle abil me juhina oma eesmärke saavutame. Seepärast tuleb juhil taas kord ümberarvutusi teha, et vaadata, kuidas lahkumisest alles jäänud kapitaliga hakkama saada. Seda enam, kui teade lahkumisest tuleb ootamatult, nagu enamasti ikka juhtub.

Ootamatu oli see ka reede pärastlõunal, kui Karl mu kabineti uksepiidale nõjatus ja viisakusest kaks koputust tegi: „Tere, Lauri, tohin ma sind korra eksitada?” Hoian reedesed pärastlõunad tavaliselt igapäevatööst veidi vabamad, et enne nädalavahetusse sukeldumist nädal rahulikult kokku võtta. Aga kuna olime juhtidega kokku leppinud, et meil on oma inimeste jaoks avatud uste poliitika, oli Karli soov minu kui tippjuhiga kohtuma tulla täiesti ootuspärane. Seda enam, et tal oli roheliste kilekaante vahel valgele paberilehele oma käega kirjutatud lahkumisavaldus.

See polnud Karli jaoks esimene kord lahkumisavaldust tuua. Ka mitte teine kord. Lahkumise mäng oligi tema jaoks tähelepanu võitmise viis: ta tuli tippjuhi juurde, et saada tähelepanu ning äkki ka midagi võita. Üle keskea ning kõrge enesehinnanguga härrasmehe jaoks oli minu tähelepanu isegi enam väärt kui materiaalne võit, mida ta vargsi juhiga kohtumiselt tõenäoliselt lootis.

Kuid selline käitumismuster ei saanud enam kaua kesta. Jutud sellest, et Karl käib juhi juures endale paremaid tingimusi kauplemas ning on väidetavalt seetõttu minuga eriliselt lähedane, levisid juba üle kogu organisatsiooni. Meie poliitika oli hoida tasu- ja motivatsioonisüsteem rangelt avatud ja läbipaistev. Igaüks teadis, mis on võimalik ja mille eest täiendavalt tunnustatud saada. Olin seda juba eelmine kord Karlile rõhutanud, lisades ka, et lahkumisavaldusega tippjuhi juurde tulemine ei ole hea toon. See tundub väljapressimisena ning ei jäta meeskonnakaaslaste silmis head muljet. Tingimusi saan ma ikkagi pakkuda töötaja loodava väärtuse vastu ning sedagi vaid nii, et võimalik erand on kogu organisatsioonile selge ja läbipaistev. Oleks mõeldamatu, et kõik meie enam kui 300 inimest minu juures oma lahkumist kaalumas käiksid, lootes nii teiste ees natukene paremaid võimalusi saada.

Igal juhul palusin ma seekord pärast lühikest viisakuste vahetamist, et Karl oma avalduse minu laua peale jätaks, ja lubasin selle esmaspäevaks läbi vaadata. Karl jäi esialgu tummaks, vaatas mulle imestusest suurte silmadega otsa, kuid pani siis avalduse koos roheliste kilekaantega lauale ning lahkus, soovides peaaegu sosinal head nädalavahetust.

Mul on alati olnud see põhimõte, et arendada saab midagi, milles on arengupotentsiaali. On ju ka juhi üks olulisemaid rolle luua keskkond, et parimad saaksid veelgi paremaks kasvada ning organisatsioon tippude järele joonduda. Eelkõige vajavad tippude järele joondumist need töötajad, kel pole veel olnud võimalust ise tipuks kasvada, aga kes püüdlevad selle poole. Kahjuks Karl ei olnud meie tipp. Meie kohtumistest oli mul jäänud mulje, et tal puudus ka ambitsioon edasi areneda. Tema (tõenäoliselt vanusest tulev) soov kunagi saavutatud status-quo’d säilitada ja hirm kriitika ees olid asjad, miks talle oli äärmiselt keeruline perspektiivi pakkuda. Ehk meie püüdlused kasvatada tema väärtust organisatsiooni jaoks olid kasutud. Pigem isegi vastupidi: tema persoon oli kujunenud ülemajaliseks ebamugavaks sosinaks. Ning siis veel see korduv pokkerimäng lahkumisega.

Kui ma esmaspäeval personalijuhile Karli avalduse lõputoiminguteks üle andsin, polnud ma enesega üldse rahul. Kuskil kuklas kummitas McKinsey hiljutine uurimus, et tegelikult on vaid 19% juhtidest rahul sellega, kuidas nende organisatsioon probleemsete töötajatega hakkama saab. See ei peaks ju nii olema niisuguses juhtimises, kus inimene on kapitaliks.

Inimesena oli Karl ju tore ja seltsiv. Või kas tema pokkerimäng lahkumisega üldse oligi probleem, mida sellisel viisil lahendada? Juhtidega me igal juhul sellel teemal enam ei rääkinud ja tundus, et ka neid, kes minu juures endale paremaid tingimusi kalastamas käisid, jäi sellest hetkest palju vähemaks. Ju siis pidigi nii minema.