Soovimatu austusavaldus

Balkani hommik algab alati hea kohviga – see on üks siinse elu võlusid. Seepärast alustame ka Pristinas päeva mõnes tänavakohvikus tassikese espresso või vahuse macchiato’ga, et kuulata värskeid uudiseid ja heita pilk lehtedesse. Nii ka sel hommikul.

„Mida põrgut!” käratas ühel hetkel minu kõrval istunud Arben, kui oli ajalehe avanud. Muidu tasakaaluka ja lugupeetud inimese kohta krõbe sõnakasutus sundis ümberkaudseid pilke tema poole pöörama. Arben osutas ühele värvilisele kuulutusele: kohalik heategevusfond tänas muude annetajate hulgas ka Arbenit ja tema juhitud ettevõtet lubaduse eest toetada neid järgmisel tegevusaastal 35 000 euroga. Tänu tundus siiras, kuid tema reaktsiooni põhjus oli mujal. Nimelt polnud tema ettevõte sellist raha kellelegi lubanud! Arvestades ettevõtte käibenumbreid, ei saakski nad sellist annetust teha.

Tegemist polnud kahjuks rumala nalja või fiktiivse kuulutusega. Üleriigilises lehes avaldatud kuulutus pärines tõepoolest fondilt. Seda sai Arben teada lehetoimetusest. See fond on Lääne-Balkanil küll tuntud tegija, kuid seda tuleb harva ette, et nad kellelegi tänu avaldavad. Kuigi inimeste sissetulekud on Kosovos väikesed, on annetamine nõrgema toetamiseks siinses kultuuriruumis väga tavaline tegevus, mida kõik jõudumööda teevad, ja seda ei märgitagi üldjuhul kuskil ära. Seepärast oli Arbeni ehmatus seda suurem, et raha, mida tal polnud, oli juba lugupeetud fondi austusavalduse väärinud.

Kuigi ta seda ei tunnistanud, teadis ta siis kuskil sisemas, miks selline käik tema ettevõtte vastu tehti. Samal ajal viis ta läbi ühinemist kahe väiksema reklaamibürooga ja neis ettevõtetes oli palju närvilisust ning tõenäoliselt ka põhjust kättemaksuks. Fiktiivne kiri, mis näiliselt Arbeni töiselt elektronposti aadressilt oli suure summa lubadusega heategevusfondile saadetud, tundus esmapilgul autentne ning väidetavalt oli summa eraldamise ka telefonitsi keegi tundmatu üle kinnitanud. Ehk siis tegu oli väga teadliku pahateoga, mille järelmite kontrolli alla saamine seisis nüüd Arbenil ees lisaks niigi närvilisele ühinemisprotsessile.

Tasub meeles pidada, et Balkan on väga kogukondlik ja mitmekihiline ühiskond, kus igasuguste seoste ja sidemete lõpuni mõistmine on ka kohalike põliselanike jaoks korralik väljakutse. Kuigi avalikult muututakse vahel paljusõnaliseks ja isegi reljeefseks, siis püünelt lahkudes ja omavahele jäädes surutakse teineteisel ikka kätt ja tehakse ettepanek esimesel võimalusel näiteks üks kohv teha. Seepärast ma ei imestanud, kui mõni päev hiljem Arben teatas, et ta on ettevõtete ühinemisprotsessi ühise kaubamärgi alla edukalt lõpule viinud ja „ka see tänukirja asi” sai lahendatud.

Seda, kui palju Arben heategevuseks lõpuks annetas, ta sõpradele ei öelnud, aga me teadsime, et täiendavate arusaamatuste vältimiseks ja oma hea näo säilitamiseks oli ta sunnitud fondi suurema hulga rahaga toetama. See oli tema au ja väärikuse küsimus ning nagu ta ise ütles, „oli see kõigest raha”.

Arben ei tea tänaseni, kes selle soovimatu tänuavalduse korraldas. Ta isegi ei tahtnud seda teada, sest tema sõnad „ma ei kujuta ettegi, mida ma selle inimesega teeksin” oli piisav märk sellest, et teema on mõistlik lõppenuks lugeda. Tõenäoliselt oli plaani taga keegi neist, kellega ta praegugi oma ettevõttes koos töötab. Vähemalt nii me sel hetkel arvasime. Kuid kunstiinimeste keerukas koosluses, nagu uus, kolme äri ühinemisel moodustunud reklaamiettevõte oli, näis kasulikum mitte lasta pingetel enam edasi levida ja asi unustada. Äriliselt oli Arben ju eesmärgi saavutanud – ettevõtted said liidetud just selliselt, nagu ta seda õigeks pidas, ning kõik muu olid vaid laastud, mis metsa tehes ikka lendavad.

Kui ma Arbenilt ühel päeval küsisin, mida ta sellest kõigest järeldusena õppis, vastas ta pikema mõtlemiseta, et tuleb oma inimesi enam kuulata. Just nimelt kuulata, sest rääkida armastas ta palju. Maailmas on palju kultuure, kus räägitakse palju, aga kuulatakse vähe, sest oma tõde kuulutades teise tõde lihtsalt ei kuule. Ka Arben oli veendunud, et kui ta oleks oma inimesi rohkem kuulanud, poleks seda närvesöövat vahejuhtumit ette tulnud. Seekord kaotas ta lihtsalt palju raha, kuid oleks võinud kaotada palju enam. Eelkõige oma au ja väärikuse, mis siinses vääringus rahasse isegi ei konverteeru.