Stoppkaader. 3/4 klientidest ei käi enam minu juures – oli edukas aasta

„Oleme jõudnud olukorda, kus iga inimene peab panustama rahvatervise kaitseks. Mõistan ebamugavust, mida eriolukorra väljakuulutamine meile kõigile tekitab, kuid kaalul pole ainult inimeste tervise, vaid ka elu kaitse,“ ütles peaminister Jüri Ratas eelmise aasta 12. märtsil. Nagu kõik mäletame, tähendas see paljudele ettevõtetele täiesti uut olukorda. Midagi sellist, mida poldud varem kogetud ja mida tegelikult ei sisaldanud ka kõige äärmuslikumad riskianalüüsid. Riigi käsul tuli äri uksed sulgeda.

„Kevadel alanud eriolukord, mis käskis joogastuudio uksed sulgeda, on olnud paras õppetund, sest sunnib päriselt praktiseerima õpetust, mis kinnitab, et muutumine on ainus püsiv reaalsus ja kõik, mis näib püsiv, on tegelikult illusioon,” ütleb joogastuudio Black Dog Jooga omanik ja treener Pille Eikner.

Kui koostada edetabel äridest, mille kohta enne kriisi arvati, et selle tegevus eeldab vältimatult isiklikku kontakti, siis treeneriga joogatunnid oleks seal päris tipus. Nii arvasid teenuse pakkujad ja ostjad.

„Esimese asjana pidin kiiresti tunnistama, et hoolimata kõigest olen täies elujõus. Tuli ruttu nuputada, kust leida lukuauk, mille kaudu on võimalik joogat edasi teha. Kolisin Tallinnast ära, oma Jooga-aita, tegin e-poe ja kutsusin inimesed virtuaaltrenni,” meenutab Pille.

Sedavõrd kui hakkasid liituma osalejad Põltsamaalt, Tartust, Paidest, Rakerest, Põlvast, Otepäält ja Pärnust ning tekkis arusaamine, et nüüd saab tundidesse ja kursustele vastu võtta senisest kordi rohkem inimesi Eesti eri paigust, hakkas ka selguma, et tegemist ei ole ajutise hädalahendusega, vaid uue ärimudeliga. Nüüd, 11 kuud hiljem ütleb Pille, et hoolimata piirangute kadumisest ei ole ta 3/4 oma püsikundedest pärast kevadist eriolukorda päriselt stuudios näinud, sest nad on ikka veebis.

Praegu on joogastuudiol kaks väärtuspakkumist: mõned kliendid ostavad aega ja paindlikkust, teised füüsilises ruumis tekkivat n-ö päris energiat. „Virtuaaltund andis paljudele täiesti uue arusaamise oma väärtuslikust ressursist – ajast. Inimesed arvutasid kokku aja, mis varem kulus sõidule, parkimisele, tagasisõidule, ummikus närveerimisele – koroona andis nendele selle aja tagasi,” ütleb Pille. Ta lisab: „Tänaseks on vähemusse jäänud kliendid, kes ainult stuudios füüsilist kohalolekut naudivad ja kinnitavad, et seda päris tunnet saab ainult kohal olles. Aga ma usun neid ka.”

Kohe on ukse ees koroonakriisi aastapäev. Paras aeg teha oma äristki väike kokkuvõte. Mis on olnud tehtud muudatuste pikemaajalisem muster? Kas kuskil on paindlikkuse võimalusi, mis enne ei tundunud reaalsed? Millist uut väärtust suudate nüüd klientidele luua, kuna mingid dogmad enam ei kehti? Kui te pole seda analüüsi veel teinud, siis on viimane aeg – varsti enam ei mäleta aastataguste sündmuste detaile.