Ära joo džinni tühja kõhu peale!

ARGENTIINA PÄRITOLU Rooma paavst Franciscus pole vast kõige tõenäolisem persoon, keda seksikas välimus, suured ideed või värvikas eraelu meediastaariks teeks. Ja ometi, Vatikan murrab sajandeid püsinud tabusid ning paavst Fransciscus esines sel aasta üllatuslikult maailma kuulsaimal ideede kokkusaamiskohal TED-konverentsil (lühend sõnadest technology, entertainment and design) Vancouveris. Mitte päris otse, vaid videopildi vahendusel. Kuuldavasti tuli teda selleks veenda vähemalt aasta.

Kui jätta kõrvale fakt, et tegemist oli maailma ajaloos vist üldse esimese paavsti videoläkitusega, kandis see vägagi läbimõeldud sõnumit kogu maailma juhtidele. Tänapäeva konkurentsitihedas maailmas võib paavsti üleskutse juhtidele, et nad säilitaksid oma tegudes alandlikkuse ja tagasihoidlikkuse, tunduda veidi iganenuna, kuid 80-aastase paavst Franciscuse kõne ei lase küll aimata, et ta reaalsest maailmast midagi ei tea.

Paavst Fransciscus ütles oma TED-i kõnes järgmist (vabas tõlkes): „Mida mõjuvõimsam sa oled, seda rohkem mõjutavad sinu tegemised teisi inimesi ja seda rohkem on sinu kohus tegutseda alandlikult. Kui sa seda ei tee, hävitab võim sinu ja sina hävitad omakorda teised. Argentinas on ütlus, et võim on nagu džinni joomine tühja kõhu peale. Algatuseks tekib eufooria, pea hakkab pöörlema, siis jääd täis, kaotad tasakaalu ja teed haiget nii endale kui teistele, kes juhtuvad olema sinu lähedal.”

Paavsti mainitud tasakaalukaotus näib olevat tabanud ka tuntud Eesti muusikut, kes mingil põhjusel on sattunud juhtima kooli, mis kasvatab järgmisi põlvkondi Eesti parimaid muusikuid. Selle meediaväljaannetes parajaid laineid löönud juhtumi võiks jätta rahulikult tähelepanuta, kui tegemist poleks sedavõrd silmapaistva näitega Dunningi-Krugeri fenomeni toimimisest reaalelus. Siinsamas. Eestis. Dunningi-Krugeri fenomenist sai pikemalt kirjutatud Directori 2015. aasta juuninumbris, kuid lühidalt kokkuvõttes on see olukord, kus inimesel kaob võime tajuda oma ebakompetentsust ning adekvaatselt hinnata teisi inimesi.

Selle asemel et teha seda, mis on juhi ülesanne igas organisatsioonis – luua õhkkond, kus kõigil on hea töötada ja parimad võimalused panustada nii enda kui organisatsiooni tulevikku –, karjatab tühja kõhu peale džinni joonud direktor enda tekitatud jama lahendamiseks täiskasvanud inimesi pidama arenguvestlusi psühholoogi juuresolekul. Olles aastate jooksul näinud ja kogenud kõikvõimalikke juhtimislollusi, kerkib niivõrd jabur mõte siiski esile. Eufooriline džinnimees ilmselt ei tea, et igasugused „arenguvestlused” mõjuvad igale organisatsioonile hävitavalt, kuid psühholoogi kaasamine muudab selle kõigele lisaks ka mõnitavaks. Muide, haridusministeerium hindab sellist inimesi halvavat ebakompetentsust koos ilmse seaduserikkumisega täiesti normaalseks olukorraks. Tõejärgne ajastu või kuidas me seda elu praegu kutsumegi.

Tahaks siia võrdluseks tuua teise näite siitsamalt Maarjamaalt, mis ei pälvinud kaugeltki võrreldavat meediatähelepanu. Ühes Delfi tehtud videointervjuus avas korvpallitreener Andres Sõber oma treenerifilosoofiat. Otsekohese ja sõnaka mehena tuntud treener mainis muu hulgas, et ta ei ole oma ego kunagi kergitanud mängija omast ettepoole. Kas märkasite teatavat kattuvust paavsti sõnumiga? Ja see ei tähenda kaugeltki seda, et Sõbra näol oleks tegemist leebe mehega. Ütlused „Vahepeal silitad pealekarva, vahest vastukarva” ja „Kui on loll, siis ma ei tegele” on omamoodi klassika. Järelikult peab alandlikkuse ja tagasihoidlikkuse mõju tajumiseks midagi klaviatuuri ja tooli vahel paigas olema.