Hääletut ei märgata, räuskajat ei kuulata

Välisministeeriumi kantsleri Jonatan Vseviovi hinnangul on Eesti saavutanud välispoliitikas edu seetõttu, et oleme hoidunud äärmustest, kuhu väikeriigil on alati risk langeda. Küsis Erik Samel.

19. jaanuaril kirjutasite Twitteris: “Täna oli väga produktiivne päev. Kõik. See on kogu sõnum. Kes teab, see teab. Teised saavad varsti teada.” Räägime 25. jaanuaril – kas täna võite juba öelda, mille kohta see käis?

Paljud asjad on teatavaks saanud, aga mitte veel kõik. Viimased päevad on meie jaoks välispoliitiliselt kaasa toonud väga palju positiivseid arenguid. Võin neid nimetada, seostamata küll ühtegi neist minu säutsuga. Kõigepealt mastaapsed täiendava relvaabi otsused Ramsteini kohtumiselt. Selle järelmina Saksamaa ja Ameerika Ühendriikide otsus tankide Leopard 2 ja Abrams annetamise kohta. See oli pikka aega relvaabi küsimuses tabu, mis on nüüd on murtud ja mis on meie jaoks suur võit, sest Eesti tegevus Ukraina toetamisel pole olnud üksnes suunatud sellele iseeneses, vaid sihiks on olnud diplomaatiliselt aidata murda tabusid, mis parajasti on tekkinud. Oleme tahtnud selles olla esimesed, kiiremad, kavalamad.

Lisaks on tulnud uudis, et Saksamaa on liitunud riikide grupiga, kes tegutseb koostöös Ukrainaga süvendatult selle nimel, et moodustada õiguslik formaat agressioonikuritegudega tegelemiseks. Neil päevil on tulnud uudis ka selle kohta, et Šveits võtab maha oma piirangud relvaabiga seoses. Neid asju on veel ja need kõik on olnud ühel või teisel moel meie välispoliitika töölaual. Oleme neid asju lükanud ja proovinud kaasa aidata. Mõnede asjade tulem saab loodetavasti ilmsiks lähiajal. Üldiselt on meil väga hästi läinud.

Mis on praegu teie prioriteedid?

Ukraina sõja kontekstis jaotuvad need kolmeks. Kõigepealt töötame selle nimel, et agressiooni hind võimalikult kõrgeks ajada. Teiseks, et Ukrainat võimalikult palju aidata. Ja kolmandaks, et sõjakurjategijad ja agressioonikuritegude kordasaatjad saaksid karistuse sõltumatus rahvusvahelises kohtus. Agressiooni hinna tõstmiseks käivad taas vägagi intensiivsed kõnelused nafta ja naftasaaduste hinnalae ning täiendavate sanktsioonide kehtestamise teemal.

Ukraina puhul on kõik teemad olulised ja meil on igaühes neist väga aktiivne roll: Ukraina toetamine Euroopa Liidu ja NATO-suunalisel liikumisel, Ukraina toetamine relvadega, samuti ülesehituse mõttes jne. Mis puudutab karistamatuse teemat, siis saan avalikult öelda seda, et me tegutseme sellega erakordselt pingeliselt nii kahepoolselt kui ka Euroopa Liidu kaudu ning me liigume õiges suunas. Kohati tekitab see frustratsiooni, et liigume aeglaselt. Demokraatlikud riigid võtavad aega, et konsensusele jõuda, aga just viimase nädala jooksul on paljud asjad, mis on pikalt omavahel arutlusel olnud, jõudnud meie jaoks väga soodsate tulemusteni.

Saksamaa tegi nüüd lõpuks otsuse oma tanke Ukrainale anda. Mis siin otsustavaks sai?

Ausalt öeldes olime juba mõnda aega suhteliselt kindlad, et see otsus tuleb. Küll oleks seda ehk oodanud mõnevõrra varem. Ju seal taga on igasuguseid põhjuseid, ka sisepoliitilisi. Ma ei taha anda hinnanguid – oluline on see, et see otsus on tehtud. See on vajalik ja nüüd tuleb edasi liikuda. Ukrainat tuleb toetada kõigi relvasüsteemidega: lennukite, õhukaitsega, pikamaarakettidega… See sõda on oma olemuselt kõikehõlmav. Siin ei ole ühtegi relvasüsteemi, mida (konventsionaalsetest relvadest rääkides) Venemaa oma agressioonis praegu ei kasuta, ja arusaadavalt vajab Ukraina enda kaitsmiseks kõiki relvi, mida me vähegi anda suudame. Poliitilises mõttes on aga isegi olulisem kui nende relvasüsteemide saatmine, saata signaal, et meie läänes ei hoia ennast tagasi. Nii nagu Venemaa ei hoia ennast tagasi valimatult Ukraina tsiviiltaristut hävitades, ei hoia meie ennast tagasi, kui jutuks on sõjaline abi Ukrainale, poliitiline tugi ning ülesehituse ja humanitaarvaldkonna toetamine.

Kui kusagil Moskvas on lootus, et „ehk nüüd hakkab lääne ühtsus murenema; ehk nüüd saab jaks otsa“, siis nad on ikka ja jälle näinud, et nõnda see ei ole.

Signaal, et meil on kõhklusi, oleks poliitilises mõttes palju kahjulikum, kui mõni saamata jäänud relvasaadetis või poliitiline otsus – selliseid signaale praegu anda ei tohi. Ja mul on hea meel, et alates 24. veebruarist möödunud aastal on aina uuesti ja uuesti kinnitust leidnud see, et tegelikult meil kõhklusi pole, kui ka läänel on olnud mingid tabud või kahtlused. Tegelikult on see normaalne demokraatlike riikide kogukonna protsess, kus lihtsalt otsitakse konsensust. Ja kui kusagil Moskvas on lootus, et „ehk nüüd hakkab lääne ühtsus murenema; ehk nüüd saab jaks otsa“, siis nad on ikka ja jälle näinud, et nõnda see ei ole. Me oleme oma sõnade taga, meie sõnades on absoluutne selgus. Rünnaku all ei ole mitte pelgalt Ukraina riik, vaid territoriaalne terviklikkus, suveräänsus. Samuti põhimõtted, et agressioon on lubamatu, mõjusfäärid keelatud. Meie oleme ühiselt öelnud, et meie jaoks need kehtivad, ja enamgi: me oleme valmis neid kaitsma mitte lihtsalt sellepärast, et tahame kaitsta nende põhimõtete kehtivust Ukrainas, vaid me tahame kaitsta nende põhimõtete kehtivust meie endi jaoks. Tõenäoliselt arvasid need, kes selle agressiooni valla päästsid, et lääne reaktsioon kestab mõnda aega ja siis vaibub. Usun, et tänaseks on neile juba selge, et on juhtunud midagi ootamatut – lääs püsib ühtne ja kindlameelne ning iga kord, kui kuskilt on tekkinud kellelgi mingisugune lootusekiir, et ehk nüüd on meie jaks raugenud, saavad nad tegelikult vastupidise signaali. Agressori jaoks on ainukene tee siit välja agressioon kiiremas korras lõpetada.

Eesti roll Venemaa ja Ukraina sõjas on märksa suurem, kui ühelt väikeriigilt oodata võiks.

Me oleme selle saavutanud sellega, et oleme hoidunud kahest äärmusest, kuhu väikeriigil on alati risk langeda. Ühest küljest hääletut ei märgata ja teisest küljest räuskajat ei kuulata. Selline laveerimine ei ole kõige kergemate killast, nõudes teataval määral julgust ning kindlasti asjatundlikkust ja veenmisvõimet. Aga meie jaoks on see kriis ja sõda oma tõsiduses teinud mõned asjad ka veidral kombel lihtsamaks. Kinnitust on leidnud paljud hoiatused, millega oleme esinenud aastaid varem. Meie partnerid ja liitlased suhtuvad nüüd palju tõsisemalt sellesse, mida me ütleme, juba ainuüksi olukorra kriitilisuse tõttu. Nii et paradoksaalselt on mõnegi sõnumi esitamine läinud lihtsamaks. Ma ei taha öelda, et see on muutunud lihtsaks, sest selleks, et olla mingilgi määral eestvedaja, teemade tõstataja, peame alati arvestama võimalusega, et esimeses etapis oleme kõigi ees üksinda. Olla aga üksinda ning oodata-loota, et teised tulevad järele, on paratamatult riskantne ning vajab julgust.

Me seisukohad on argumenteeritud, vajadusel avalikult, aga eriti põhjalikult kinniste uste taga. Ma arvan, et Eesti hääl kõlab kõvemini, kui see on Euroopa poliitikas ja selle julgeoleku kujundamises meie omariikluse jooksul kunagi kostnud. Euroopa poliitika on praegu paljuski Eesti nägu. Mitte igas detailis ja mitte alati selles tempos, milles sooviksime, aga on. Seda kinnitavad kasvõi kõik need korrad, kui Euroopa liidrid on osundanud, et oleks võinud juba varem Eestit ja teisi sarnase vaatega riike kuulata. Nüüd siis kuulatakse ja ma arvan, et see ei ole meile lihtsalt sülle kukkunud, vaid igapäevase ränga töö tulemus. Me teeme seda iga päev ka praegu ja mitte ainult kõrgemate riigijuhtide, vaid ka diplomaatilisel tasandil Brüsselis ja mujal.

Rahvaarvust tulenevalt ei ole meil luksust omada saatkondi kõikides maailma piirkondades. Seda enam peame maksimaalselt kasutama, väärtustama ja hoidma neid inimesi, kes meil on. Lõppkokkuvõttes on diplomaatia peamine ressurss ühe inimese suhe teise inimesega. Nii kogume informatsiooni ja tunnetust, aga edendame ka oma huve. Kui meil ei ole inimesi, kes seda teevad, siis ei ole kasu ei saatkonnahoonetest, residentidest, sidesüsteemidest ega autodest.

Lõppkokkuvõttes on diplomaatia peamine ressurss ühe inimese suhe teise inimesega.

Sotsiaalmeedias on juttu olnud, et Eesti ja Soome võivad hakata Soome lahel Vene laevu kontrollima ja nende liikumist piirama, kui dokumentatsioon on puudulik.

Eesti arutab võimalusi, kuidas Läänemerel ära kasutada rahvusvahelise õigusega meile antud õigusi ja võimalusi, mida Eesti riik ei ole seni täiel määral realiseerinud. Me töötame selle teemaga mitmes ministeeriumis võrdlemisi pingsalt. Üllatavalt on Eesti välispoliitikas väga paljud teemad sellised, kus me ei ole vaatlejad ega jälgijad, vaid tegutseme ise; kus käib aktiivselt kas seisukoha kujundamine meie valitsusasutuste vahel, valitsuse või ministeeriumi tasandil või ka aktiivne läbirääkimine teiste riikidega, kus Eestil on kindel positsioon ja kus panused on väga kõrged. Vaatasin just endalegi suure üllatusega, kui pikk nimekiri on nendest teemadest, millel on vähemalt üleeuroopaline mõju ja kus me kaasa räägime ning seisukohta kujundame. Ja me ei räägi kaasa mitte lihtsalt seetõttu, et oleme NATO ja Euroopa Liidu liikmesriik, kes laua taga istub, vaid meil on aktiivne diplomaatiline tegevus taga.

24. veebruar läheneb ja siis on lisaks Eesti Vabariigi sünnipäevale ka aasta sõja algusest. On selge, et just selle päeva ümber üritavad ukrainlased ja nende liitlased koondada võimalikult suuri diplomaatilisi samme. Nähtavasti plaanib midagi ka Venemaa.

Mõnedki eksperdid peavad lähikuid otsustavaks kogu selles sõjas.

Mulle tundub, et see hinnang on õige. Me oleme jõudnud punkti, mis otsustab edasise. Me küll ei pruugi kohe seda hetke ära tunda, vähemalt mitte reaalajas.

Olete aastaid töötanud Ameerika Ühendriikides. Millised on sealse ja Eesti juhtimiskultuuri peamised erinevused?

Niisugust asja nagu keskmine Ameerika ettevõte, inimene, osariik või linn, ei ole olemas. Seda riiki iseloomustabki mitmekesisus tulenevalt selle hoomamatust suurusest, aga ka sellest, et see on niivõrd mitmekultuuriline, mitmerahvuseline. Nii et ka Ameerika juhtimiskultuur varieerub meeletult ettevõtteti, linnati, osariigiti ja võib-olla ka tööstusharude lõikes.

Üks oluline asi muidugi on, mida on kerge esile tuua – meeletu mastaabierinevus. Eesti inimesed teevad suure tõenäosusega oma karjääri algusest kuni lõpuni läbi oma sünnilinnas või riigi piirides. Need, kellel on rahvusvahelisem töö, käivad võib-olla vahepeal välismaal ja tulevad siis tagasi. Ameerikas on väga tavapärane, et pärast mõnda aastat ühe ookeani kaldal töötatakse mõnes teises ettevõttes teise ookeani kaldal. See tähendab, et kogu suhtlus on ka ettevõttesiseselt palju vähem personaalne, ning võimalus, et sa ei kohtu kunagi oma tänase kolleegiga pärast ametikoha vahetust, on väga suur. Eestis, väikses ühiskonnas, kus nagunii on kõik kuidagi omavahel seotud, on pigem tõenäoline, et pärast töist lahkuminekut põrkutakse ikka veel kuidagi kokku. See teeb meie jaoks juhtimise mõnes mõttes lihtsamaks, sest me lihtsalt tunneme inimesi, ja kui ei tunne, siis teame kedagi, kes tunneb. Teisest küljest teeb see tegutsemise kõvasti raskemaks, sest kõigil on mingisugune ajalugu. Keegi on kellelegi kunagi midagi öelnud, midagi arvanud, midagi teinud või tegemata jätnud… ja see kõik on teada. Nii et anonüümselt puhtalt lehelt alustada olgu siis juhi või alluvana, mis mõnikord lihtsustab kollektiivi sulandumist, on meil tunduvalt keerulisem kui Ameerikas.

Anonüümselt puhtalt lehelt alustada olgu siis juhi või alluvana, mis mõnikord lihtsustab kollektiivi sulandumist, on meil tunduvalt keerulisem kui Ameerikas.

Millised on teie juhtimispõhimõtted?

Esmalt eesmärgikesksus. Ma arvan, et, juhtimise puhul on üks olulisemaid edu eeldusi see, et juht päriselt veab eest, ja eestvedamine tähendab minu silmis reaalset suutlikkust eesmärgi nimel esireas selle poole liikuda, mitte ainult selle sõnastamist. Eesmärk võib olla ka antud kusagilt kõrgemalt – sel juhul tuleb see mõtestada ja teha oma meeskonnale arusaadavaks. Ma ei usu juhtimisse, mis põhineb ainuüksi juhtimispädevusel – selleks on vaja ka valdkonna tundmist ja ekspertlust. Tunnistan ja nõustun, et juhtimine on ka eraldiseisvalt kunst, aga arvan, et vaid seda kunsti tundes on keeruline mõjuda eestvedajana usutavalt. Vähemalt niisugustes valdkondades, millega mina olen kokku puutunud, kus edasiliikumine sõltub inimeste usust, et me ajame õiget ja vajalikku asja, mitte suurest rahalisest kompensatsioonist. Usust, et me saame sellega hakkama. Ja ma arvan, et juhi ülesanne ongi esindada, sümboliseerida ning kehastada eesmärki, mõjuda veenvalt.

Teised olulised kriteeriumid tulevad eestvedamise järel. Loomulikult peame aru saama, et me ei juhi mitte ainult protsesse või mingisuguseid n-ö nahkseid eesmärke nagu robotid. Me juhime lõpuks inimesi, kes on väga keerulised, erinevad ja keda käivitavad oma tegurid. Kui Paavo Nõgene läks kultuuriministeeriumi kantsleri ametikohalt Tallinki juhtima ja temalt küsiti: „Aga mida teie teate laevade kohta“, siis ütles ta, et ei tulnud juhtima laeva – seda juhib kapten. Tema tuli juhtima seda ettevõtet ehk neid inimesi, kes seal töötavad. Erakordselt tabav. Nii et siin on nüüd ehk vastuolu sees, kui ütlen, et ma ei väljasta ka viisasid ega juhi Euroopa Liidu alalist esindust, ma ei oskaks seda tõenäoliselt nii hästi teha kui meie saadik. Aga eesmärgi poole liikumise eestvedajana pead olema valdkonnaga süvitsi kursis ja usutav, muidu ei tulda kaasa.

Üks tark inimene ütles mulle kunagi sõnad, mis mulle on meelde jäänud ja mis kõlasid usutavalt toona ja kõlavad ka nüüd. Inimesed järgnevad ideele, mitte teisele inimesele.

Üks tark inimene ütles mulle kunagi sõnad, mis mulle on meelde jäänud ja mis kõlasid usutavalt toona ja kõlavad ka nüüd. Inimesed järgnevad ideele, mitte teisele inimesele. Juhi asi on seda ideed kehastada, see sõnastada ja olla ise selle idee kontekstis veenev. Kui juht ei kehasta mingit ideed või kehastab midagi, mis ei ole aktsepteeritav, siis inimesed tõenäoliselt talle ei järgne.

Mis teil silmad särama paneb?

Tulemuse saavutamine. Arusaadavalt säravad silmad seda rohkem, mida keerulisem oli tulemust saavutada ja mida olulisem see on.

Mõni näide?

Tulemused, mis me oleme kasvõi selle sõja kontekstis saavutanud. Tulemuse saavutamine siis, kui meile on öeldud, et sellega ei liitu keegi või et selle initsiatiiviga ei tule keegi kaasa. Kui hakkasime augustis rääkima, et karistamatuse probleemiga tuleb tegeleda Euroopa tasandil, siis olime esimesi riike, kes selle välja ütles. Nüüd on see Euroopa peamine narratiiv, millest räägivad Euroopa Liidu ametlikud dokumendid ja liidrid. Teised riigid võtavad sõna kohati Eesti peaministri sõnavõttude alusel (kui viisakalt öelda). Ja me pole seda saavutanud puhtjuhuslikult, vaid nelja kuu ränga töö tulemusel.

Veel: kui õnnestub kehtestada mingisugused sanktsioonid, mille kohta on öeldud, et neid ei ole iialgi võimalik läbi viia. Kui Eestil on võimalik väärata mingeid protsesse, mis on erakordselt tähtsad, nõnda et tulemina me mitte ainult ei saavuta, mida tahtsime, vaid tugevdame ka oma tõsiselt võetavust. Ja me näeme, et suuredki riigid hakkavad järgmistes etappides ise meiega kontakti otsima, sest neile on selge, et meil on tõsi taga. Alates 24. veebruarist on praktiliselt iga kuu võimalik leida need kohad, kus meil on midagi erakordselt suurt õnnestunud.

See on väga võimas motivaator, kui asjad lähevad hästi. Muidugi kriisisituatsioonis tegutsemine kulutab ja kurnab. Aga ma ise tahaks loota, et rõõm saavutatust annab nii palju energiat tagasi, et me peame vastu ja vähe sellest, oleme lõpptulemusena välisteenistusena ja Eesti riigina tunduvalt tugevamad kui enne 24. veebruari.

Ilmselt pole ka kõik läinud nii, nagu plaanitud. Kas saate mõne asja välja tuua?

Tagasilööke on meil peaaegu iga päev. Kuskil kellelgi juhtub midagi täiesti ootamatut, ministeeriumi sees ei tööta mõni asi päris nii, nagu peaks, mõni mu enda väljaütlemine ei vii tulemuseni – inimesed saavad valesti aru või ma ise pole mõtet õigel moel väljendanud; teen ehk kellelegi liiga ja tunnen ennast pärast halvasti jne. Tagasilöögid on pidevad, me ei kõnni võidult võidule. Ja muidugi poleks ilma nende tagasilöökideta ükski saavutatud tulemus sedavõrd suur energiaallikas – just tänu raskustele see ongi nii.

Minu jaoks on kõige frustreerivamad läbikukkumised need, kus põhjuseks on suutmatus lõpuni pingutada. Kui algatame midagi ja teeme selle kolmandiku või kahe kolmandiku ulatuses ära ning võtame siis käed rooli küljest lahti või lahkume kaptenisillalt eeldades, et küll kõik loksub ise paika. Ja vot siis ei loksu. Mida keerulisem on probleem, seda olulisem on, et me kindlustaksime finišijoone ületamiseni, et asjad lähevad nõnda, nagu me tahame; et me ei jää lihtsalt pärituult ootama ning lootma, et see viib meid kohale.

Mida keerulisem on probleem, seda olulisem on, et me kindlustaksime finišijoone ületamiseni, et asjad lähevad nõnda, nagu me tahame; et me ei jää lihtsalt pärituult ootama ning lootma, et see viib meid kohale.

Minu kõige suuremad ja kõige pikemalt meelde jäänud ebaõnnestumised on sellised, kus kõik märgid näitasid, et asi õnnestub. Otsused olid tehtud, protsessid olid käivitatud ning polnud ühtegi näilist põhjust, miks see peaks ebaõnnestuma. Selle peale võtsin ma ise ja võib-olla ka lähemad kolleegid asjalt oma tähelepanu ära. Tähelepanu hajumine enne finišijoone ületamist ja komistamine on see, mis tekitab pinget, sest enamasti pole nendel juhtudel võimalik ka lihtsalt teemat üles korjata ja lõpuni viia. Võib-olla on alles mõne aasta pärast võimalik selle juurde tagasi pöörduda. Nii et protsess tuleb viia lõpuni, kuni šampanjapudelilt lendab kork.

Millist rolli mängib teie kogemusel organisatsioonikultuur?

Organisatsioonikultuur on väga oluline, mõistan seda praegu paremini kui mitu aastat tagasi. Sellega peab arvestama – kui sa seda ei tee, saad kõrvetada. See ei tähenda, et seda ei saa kujundada – ikka saab ja päris suurel määral, aga mitte nii, et kirjutad lihtsalt uue kultuuri paberile.

Võin oma kogemusest öelda, et näiteks kaitseministeeriumi ja välisministeeriumi kultuur on erinev. Seda on võimalik täiel määral tajuda siis, kui mõlemas asutuses töötada. Minu meelest pole aga organisatsioonikultuuri kohta mõtet lihtsustades öelda, et kuskil on see hea ja kuskil halb. Ka kõige paremas on terakene halba ja vastupidi.

Välisministeeriumi kultuuri kujundab paar unikaalset tegurit. Üks on see, et me oleme pidevalt roteeruv süsteem – välisministeeriumi reegel on see, et inimene on omal kohal kolm-neli aastat ja siis läheb teisele kohale. Ja siis kolmandale. Ning erinevalt teistest suurtest süsteemidest ei toimu liikumine tingimata alt üles, vaid ka horisontaalselt. Samuti oleme Eesti üks staažikamaid riigiasutusi – nende inimeste arv, kellel on väga pikk staaž, on meil kõige suurem. Meil on erakordselt kogenud inimesed, kes on käinud paljudes lähetustes. Meie töötajatel on arusaam ja teadmine, et sa võid oma praeguse ülemuse ülemus kolme aasta pärast ise olla, aga kuue aasta pärast on võib-olla olukord vastupidine. Ja et ametikoht, kus sa just alustasid, on sul kolmeks-neljaks aastaks. Kõik see mõjutab väga meie organisatsioonikultuuri. Pidev vajadus olla paindlik, ümber orienteeruda, tegeleda täiesti teise teemaga…

Kas on mõni organisatsioonikultuuri tahk, mida olete kantslerina püüdnud teistest rohkem suunata?

Ühest küljest tahan süvendada egalitaarsust. Ma ei ütle, et seda meil napiks, aga tahan, et seda oleks rohkem. Samuti tahan rõhutada seda, et otsustamise mõttes peavad protsessid olema paigas ja protsess professionaalne. Otsuseid peavad tegema selleks seatud inimesed selleks seatud formaadis, mitte näiteks suvalise arutelu käigus e-kirja vahendusel seisukohta kujundades. Mida tähtsam otsus, seda kõrgemal tasemel tuleb see teha, ning mida kõrgema taseme otsus, seda põhjalikumalt peab see olema ette valmistatud, läbides välisministeeriumi keerulise struktuuri iga tasandi. Otsustamise osas peab valitsema võimalikult suur kord; et see oleks kaasav; et oleks võimalik vaielda ja et igaüks tunneks sõltumata ametikohast täielikku vabadust ja kaasarääkimise õigust.

Otsustamise osas peab valitsema võimalikult suur kord; et see oleks kaasav; et oleks võimalik vaielda ja et igaüks tunneks sõltumata ametikohast täielikku vabadust ja kaasarääkimise õigust.

Mündi teise küljena: otsuse langemise järel enam loomulikult nalja ei ole – seisukoht, mida keegi ehk ise ei toetanud, tuleb ellu rakendada.

Mis iseloomustab välisministeeriumi personalijuhtimist?

Me palume oma inimestelt erakordselt palju, sest välislähetusse minnes ei ole ju küsimus mitte ainult iseendas, vaid tihtipeale ka abikaasas ja lastes. See, mida me palume, eriti peredelt, on ju pretsedenditu. Me ei palu seda mitte korraks, vaid karjääri baaseeldusena, ning nende inimeste ootus, kes selle pidevalt läbi teevad, et neid vastu väärtustatakse, on erakordselt kõrge. Ka panused on ülimalt kõrged.

Enamik inimesi välisteenistuses ei tööta siin mitte sellepärast, et nad kuidagi lihtsalt sattusid siia, vaid neil on kirg selle vastu. Aga see kirg ei ole alati üleüldine, tihtipeale on see seotud mingi konkreetse riigi, valdkonna või teemaga. See on see, mille nimel sa veenad näiteks oma kaaslast loobuma tema karjäärist, unistustest, sõpradest… selleks et kolida iga kolme aasta tagant uude riiki, siis vahepeal tagasi Tallinnasse jne.

Aga alati kõik unistused ei täitu. Alati ei ole võimalik saada seda lähetust, mida sa soovisid. Kuna selle kõigega on seotud kogu perekond, siis on emotsionaalne panus, mis meie inimesed süsteemi ja töösse annavad, väga kõrge.

Seda ei ole ma tajunud üheski teises avaliku sektori valitsemisalas, vähemalt nendes, mida ma tunnen, sest mitte üheski teises ei eeldata pidevat roteerumist kontinentide vahel. See tekitab erilise vajaduse arvestada inimeste ja nende tunnetega.

Kuidas töömõtted peast välja saate?

Käin jõusaalis lindil jooksmas. Praegu jooksen siseruumides, sest õues on liiga libe. Kui ilmad lähevad kenamaks, jooksen väljas. See aitab erakordselt hästi pead puhastada.

---

Jonatan Vseviov

Asus Eesti Välisministeeriumi kantslerina ametisse 2021. aasta veebruaris. Enne seda oli suursaadik Ameerika Ühendriikides.

Aastail 2008–2018 töötas Vseviov Eesti Kaitseministeeriumis, kus ta oli kaitsepoliitika planeerimise osakonna direktor, kaitsepoliitika asekantsleri kohusetäitja ja alates 2016. aastast kantsler. 

Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli politoloogia osakonna ja omandanud Georgetowni Ülikoolis julgeoleku-uuringute erialal kiitusega magistrikraadi.

Valgetähe III klassi teenemärgi, Eesti Kaitseministeeriumi I ja III klassi teeneteristi, Teabeameti I klassi teenetemärgi ja Kaitseväe teeneteristi kavaler.