Lapsehoolduspuhkuselt naasev juht. Kas maha kantud või uus ressurss?

„Vahel tundub, et lapsehoolduspuhkusele jäämine on justkui üheotsapiletiga reisile minek: tead küll, et pead kunagi tagasi tulema, aga ei mõtle, kuidas ja millal see juhtub. Mina soovitan selleks siiski plaani teha,“ ütleb tarkvara- ja tootearendusettevõtte Mooncascade tegevjuht Anu Einberg. Tema ja Eesti Energia personalipartneri Katrina Laurson-Suurna kogemustest kirjutab Tuuli Elstrok.

Anu ja Katrina ütlevad mõlemad, et plaanisid õige pea pärast lapse sündi tööle tagasi minna. Katrina esialgne mõte oli kodus olla aasta, Anu kaalus, et kas kohe pärast sünnituspuhkuse lõppu, poole aasta pärast või hiljem. Tegelikult naasis Katrina kahe aasta pärast ja Anu lapse viiekuuseks saades. „Selle peale, mis saab pärast lapsepuhkust, peaks mõtlema juba enne puhkusele jäämist,“ ütleb Anu. „Muidugi ei saa selliseid asju täpselt ette plaanida, aga tahtsin, et mul oleks vähemalt võimalus ja kohanemine nii koduse kui töise rolliga sujuks paremini.“

Ta sattus kokku coach’iga, kes teeb koostööd just inimestega, kes plaanivad elus suuremat muudatust. „Mõtlesin, et lapsega koju jäämine on sisuliselt sama mis karjäärimuutus, nii et defineerisime koos eesmärgi, mida ma oma puhkusest saada soovin.“ Anu jaoks oli selge, et tööle tagasi minnes ei taha ta lihtsalt oma oskusi ja teadmisi säilitada, vaid olla milleski parem kui enne. „Teisalt tahtsin oma enesekindlust turgutada,“ selgitab ta.

Võimalus end harida

„Algul muidugi võtsin end mõtetes igasugu tööasjadest täiesti vabaks ja elasin uude rolli sisse,“ ütleb Katrina. „Kuna olen aga alati olnud väga tööle orienteeritud, mulle meeldib tööd teha ja mul on kõrge saavutusvajadus, siis tundsin ruttu, et ainult lapsevanema rollist mulle ei piisa.“ Katrina oli just EBSis lõpetanud ühe pikema coach’ingu-väljaõppe ja kui EBS Executive Education ja MTÜ Alustavat Õpetajat Toetav Kool alustasid koolijuhtide coaching’u-programmi, haaras ta pooleaastase lapse emana võimalusest kohe kinni. „Tahtsin oma professionaalset kompetentsust hoida, peale selle oli see projekt laiema mõju ja ühiskondliku väärtusega. Nii sattusin coach’ima üht koolidirektorit, kellega koostöö oli suurepärane. Ta oli ise väga motiveeritud ja projekt, mida ta juhtis, oli suure mõjuga. Tundsin seega, et panustasin ka sellesse,“ sõnab Katrina.

Lisaks osales Katrina lapsega kodus olemise ajal PARE koduste personalijuhtide klubi töös, oli PARE mentorprogrammis mentoriks noorele kolleegile ja liitus hiljem ka ühe tööprojektiga. Ta selgitab, et tahtis lapse kõrvalt teha midagi, mis ametialaselt juurde annab, ning taolised väiksemad projektid sobitusid selle plaaniga hästi. „Iga kuu oli mul natuke tegevust, ent see polnud väga ajamahukas. Sain hoida tasakaalu professionaalse ja emarolli vahel.“

Ka Anu lähenes asjale metoodiliselt. „Coach’iga oli kokkulepe, et kohtume üsna pea pärast sünnitust. Saime kokku 2,5 nädalat pärast lapse sündi ja minu jaoks tähendas see, et mõtlen taas millelegi töisemale. Määramatust oli loomulikult palju, mistõttu tegime optimistliku ja pessimistliku plaani. Pessimistliku plaani kohaselt püüan vähemalt 15 minutit päevas midagi erialast lugeda, olgu selleks raamat, artikkel, audioraamat või muu. Ning aeg-ajalt võiksin kohtuda inimestega, kellega räägin millestki muust kui lapsevanemaks olemisest. Nii et eesmärk oli hästi madal.“

Tegelikult läks lihtsamini, muigab Anu. Paljudel oli aega temaga lõunatamas käia, ühekuuse lapsega käis ta juba konverentsil, kus SEB innovatsioonikeskus kandis üle Nordic Business Forumit. „Arvasin, et saan seal ehk paar tundi olla, aga kuna laps vahepeal ju magas, korraldajad olid hästi ägedad ja toetavad ning seal oli ka puhkeruum, siis sain kaks pikka päeva ettekandeid kuulata,“ on Anu rõõmus. Kogemus andis kinnituse, et väikse lapse kõrvalt saab teha väga palju.

Coach’iga kohtus Anu viis-kuus korda kahenädalaste intervallidega. Nii oli vahepealsel ajal tekkinud palju muutusi, mida arutada, ja ei jäänud ka liiga pikka vahet sisse. Õige varsti oli tal selge, millal ta tahab tööle tagasi minna – 2020 veebruaris ehk viis kuud pärast lapse sündi, nii et ühiselt tehti sellekski ettevalmistusi. „Vahetult enne puhkust oli mul palju tööd teha ja aega silmaringi avardada polnudki. Jah, käisin igasugu üritustel, aga mõnda teemat süvitsi uurida või lugeda ei saanud,“ nendib Anu. Nii käis ta koos beebiga mitu kuud konverentsidel, suhtles eri valdkonna inimestega ning kuulas palju audioraamatuid. „See oli hästi äge kogemus! Ühest küljest sain kodust välja, teisalt tuletasid need üritused mulle meelde, mis teemad mulle huvi pakuvad, ja hoidsid mõtte värskena. Lisaks mõistsin, et ma ise tean ka ikka nii mõndagi.“ Anu tunneb, et lapsevanema rolliga kohaneda oli raskem kui tööle naasmisega. „No vaata, tööelu olen palju kauem elanud kui lapsevanema elu,“ selgitab ta.

Koju jäädes areng ei peatu

Nii Anu kui Katrina näevad, et ühiskonnas on veel teatud hirm või ebakindlus lapsega pikemalt koju jäämise ees. Anu märgib, et see hirm on ka meestel, kes samamoodi lapsepuhkust võtavad. „Hirm tekib siis, kui oled kodus ja unustad ära, et tegelikult oskad teha seda, mida sinult su ametis eeldatakse,“ ütleb Anu. Ta näeb, et põhjus, miks tööle tagasi minemine võib olla vaevaline, ei ole mitte kompetentsuse, vaid töise tugivõrgustiku kadumine. „Kui oled ettevõttest ära olnud poolteist aastat, siis sel ajal tihti juhid vahetuvad, töötajatele ja ettevõttele on uued ootused, uued tegevussuunad. Pigem pead elama sisse kõigesse sellesse, mitte muretsema, kas sa oled oma töös endiselt tugev,“ usub ta.

Katrina lisab, et mõeldes oma koostööle juhtidega tajub ka tema tööandjate muret, et ega lapsega kodus olnud spetsialisti/juhi oskused pole vahepeal vähenenud – äkki ta ei loo enam nii suurt väärtust kui varem. „Ma arvan, et üldjoontes peavad naised natuke rohkem pingutama tõestamaks, et selle aasta-kahe jooksul pole toimunud märgatavat taandarengut.“

Lapsekasvatusnippide tõlkimine tööellu

Kodus olles võttis Katrina ette kõikvõimalike lapse kasvamise ja arenguga seotud raamatute läbitöötamise. Ta luges läbi umbes 40 raamatut, osales paar korda nädalas temaatilistel loengutel ja tunneb nüüd, et väga paljuski saab lapse arenguga seotud tõdemusi ja nõuandeid üle kanda tööellu, kui vaid osata seda analüüsida. „Tahan rõhutada sedalaadi eneseharimise väärtust, mis pole nii üks ühele ehk professionaalse eluga seotud, ent võimaldab sul saadud oskusi ja teadmisi pärast tööellu panustada. Seda kogemust ja väärtust alahinnatakse.“

Katrina raamatusoovitused:

• Thomas Gordoni „Tark lapsevanem“ (Väike Vanker, 2017). „Raamatus mõtiskletakse, kuidas me tagasisidet anname ja kuidas teha seda nii sõnumi saaja kui ka andja keskselt, st kas sa käsutad või proovid last (kolleegi) mõista. Teiseks tunnustamine: kasutame sageli sõna tubli, mis tegelikult ei anna edasi tunnustuse sisu ehk seda, mille eest konkreetselt tahame inimest kiita,“ selgitab Katrina.
• Adele Faberi ja Elaine Mazlishi „Õed ja vennad rahujalal“ (Canopus, 2011). „Sain siit palju juhiseid, kuidas oma meeskonda juhtida ning kuidas juhiseid edastada ja probleeme lahendada, samuti mõtteainet, kas me juhina eelistame ehk tahtmatult või tahtlikult kedagi.“
• Rainer Patzlaffi „Tardunud pilk“ (PreMark, 2003). „Raamatus kirjutati, et kui inimene istub, kulutab ta vähem kaloreid kui seistes. Aga kui ta istub ja vaatab telerit, kulub veel vähem kaloreid. See pani mind mõtlema. Hindan nüüd palju rohkem üks ühele kontakte, mis digimaailmas vast nii popid pole, sest mõistan selle väärtust – mõte jõuab teisele sedasi paremini kohale.“
• Adele Faberi ja Elaine Mazlishi „Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid, ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid“ (Canopus, 2009): coaching’u ABC, aktiivne kuulamine.
• Daniel J. Siegeli ja Tina Payne Brysoni „Lapse ajukeskne kasvatus“ (Tänapäev, 2016): kuidas aju üldse töötab, neuroteadus.

Lapsekasvatusnippe saab töisesse maailma üle kanda palju. Katrina toob näite tunnete aktsepteerimisest. „Ei ole mõistlik lapsele öelda, et pole viga, ära karda seda suurt koera! Või kolleegile, et mine ja tee see esinemine ära, ära karda! Pigem tuleb aidata inimesel mõista, kust tema hirm tuleb, ja sellega tegeleda.“ Teine näide on me kõneviisist. „Kas räägime asjadest, mida me ei taha, et juhtuks, või asjadest, mille juhtumist ootame? Kui tahad, et laps kõnniks, siis kas ütled talle, et ära jookse või et kõnni?“ Katrina sõnul saab sedalaadi teadmisi väga edukalt tööellu tõlkida. „Vahel näen, et me ise ka ei tea, mida tahame. Aga kuidas me kolleegid siis meist aru peaksid saama?“ küsib ta.

Katrina ja Anu mainivad ka emotsioonide juhtimist. „Ma ei teadnud seda varem, et kui inimene ärritub, kaob tal kontakt oma ülemise ja alumise ajuosa vahel. Ja selle tasakaalu taastamiseks tuleb liikuda, lugeda kümneni – siis kontakt taastub, samuti ratsionaalne mõtlemine, nii et saab diskussiooniga edasi minna,“ ütleb Katrina. Anu lisab, et tema õppis kohe ära, et kui laps karjub, pole see põhjus ise ka kuidagi emotsionaalseks muutuda. „Kui tööelus on ümbritsev keskkond mingil hetkel pingeline, siis tean nüüd, kuidas sisemist rahu säilitada ja keskenduda sellele, mis on oluline.“ Muide, selle kohta on Anul teinegi tähelepanek. „Väikelapse ärkveloleku ja magamise ajad on piiratud, mis tähendab, et kui teen tema une ajal oma tööasju, pean selles olema väga efektiivne ja hoobilt keskenduma.“

Anu ja Katrina nõuanded

Need nõuanded kehtivad nii meestele kui ka naistele, sest mõlemad võivad ju lapsega koju jääda. „Ma väga loodan, et see lugu inspireerib rohkem mehi võtma aega oma lastega koos olla,“ ütleb Anu. „See on äge kogemus! Loodan, et inimesed saavad seda lugedes kinnitust, et puhkuselt välja tulles on igati võimalik efektiivselt tööd jätkata.“ Katrina lisab: „Me natuke alahindame seda, kui palju inimene õpib ja areneb, kui ta kodus on. Õpivõimalused on meie ümber kõikjal, mitte vaid laua taga ja töökeskkonnas viibides.“

• Plaani juba varakult, mis saab, kui lapsehoolduspuhkus läbi on. Kui siht silme ees, on lihtsam kursil püsida.
• Käi läbi sarnaste inimesega. Neid, kes on suutnud väga hästi töö- ja pereelu ühildada, on palju. Seega on küllaga inimesi, kellega arutada, kuidas oma elu planeerida, ja rääkida muustki kui lapsekasvatamisest.
• Selle asemel et mõelda, kuidas oma oskusi säilitada, mõtle läbi, milles sa tahaksid veel parem olla, ja tegele sellega.
• Kunagi tuleb sul pere- ja tööelu niikuinii ühildada, olgu see kuue kuu või kolme aasta pärast. Harjuta ennast sellega varakult, samuti last (võta ta võimalusel töistele üritustele kaasa).
• Kui võimalik, kuula internetist podcast’e, otsi võimalusi õppimiseks (tasemeõpe, avatud ülikool, loengud vms).
• Leia erialaseid kogunemis- ja suhtlusvõimalusi. Ehk saab tööandja sulle mõnes projektis osalist töölõiku pakkuda.
• Kui vanemad mõlemad töötavad, leppige kokku, mis hetkel kumbki lapsega on, et teine saaks töösse panustada. Arvestage mõlema karjääriga.