Liidrilõks

Karin oli vist juba oma veerand tundi järjepanu rääkinud ja tema jutulõngal ei paistnud lõppu tulevat. Iga välja käidud mõte toitis järgmist mõttearendust ning minu tähelepanu läks tasapisi uitama.

Seepärast ei pannud ma ka tähele, kui tema jutt ootamatult katkes ja ta jäi küsivalt mulle otsa vaatama. Ootamatusest veidi kohmetuna kortsutasin korra kulmu, püüdes meenutada, mida ma tema jutust üldse mäletasin.

Kuna Karinil oli plaan oma ettevõtte kontor parema pinna peale kolida, ringles tema peas pool tosinat alternatiivi, mida ta hetk tagasi minu ette lahti oli harutanud. Püüdmata lahata ühe või teise võimaluse plusse-miinuseid, põrgatasin küsimuse Karinile tagasi: „Mis su inimesed sellest kolimisest arvavad?” Muidugi oli ta juhatuse koosolekul kolimise ideed tutvustanud ning, nagu ta ise sõnastas, oli ta mõte ilma erilise diskussioonita omaks võetud, sest tema arvamust usaldati. Samas, kontori kolimine on inimeste töökeskkonna mõttes alati suur muutus, seda enam kui sellega kaasneb ka füüsiline ümberpaiknemine. Muutusel on aga oma dünaamika, mida hea õhustiku nimel tasub arvestada.

On paratamatu, et eestvedamisel saavutatud edu kujuneb tugevale eestvedajale üsna sageli liidrilõksuks ehk olukorraks, millest väljuda on keeruline. Ja milleks peakski – kõik ju sujub ja asjad saavad tehtud. Kuid suur pilt sellest, kuidas meeskond tervikuna vastu peab, hakkab pikapeale üha ebamugavamaks muutuma. Nii oli ka Karin tugeva eestvedajana veendunud, et tema juhtimispraktika on ennast õigustanud ning meeskond valmis tema seatud eesmärke toetama. Ning siis ühel õhtul palus kaks osakonnajuhti, et neil oleks vaja Kariniga esimesel võimalusel kokku saada. Nad olevat nimelt saanud uue väga huvitava tööpakkumise. Mõlemad, korraga.

Kuna Karin oli samal ajal välismaal, ei saanud ta kolleegidega kohe kohtuda ning leppis selle kokku järgmise päeva lõunaks. Järgmisel hommikul helistas ta mulle ja arutles erutunud häälel järjepanu kümmekond minutit sellest, miks kolleegide plaan talle arusaamatu on. „Ütle, Lauri, mida ma valesti teen?” lõpetas ta oma mõttelõnga.

Tal oli suurepärane meeskond, kes oli aastatega kokku kasvanud ja kus mõisteti tihti üksteist juba poolelt sõnalt. Nüüd plaanis Karin nad viia uude keskkonda uutesse ruumidesse, et kõik oleks veelgi ideaalsem. Kuid ta ei arvestanud, et inimesed olid harjunud ühtlaselt eduka igapäevaga ning parema kontori leidmise idee tekitas paljudes tiimiliikmetes küsimusi, millele isegi tal endal veel vastuseid polnud. Ent vastustest veelgi olulisem on tihti teadmine, et küsija kuulatakse ära. Seepärast julgustasin teda lahkumismõtteid mõlgutavate kolleegidega kindlasti maha istuma ja esialgu nad lihtsalt vaikides ära kuulama. „Lihtsalt kuula ilma vahele segamata, mis neil tegelikult hingel on – las nad räägivad” oli mu soovitus, mille peale Karin küll ohkas, kuid lubas siis nad ära kuulata.

Oskus kuulata on meist enamiku jaoks üksjagu suur väljakutse. Samas, väga erinevates elulistes olukordades inimesed ei tahagi, et me asjadest midagi arvaksime, vaid et me oleksime olemas, kui mõte vajab lahti harutamist. Karin oli tegija, aga ta ise tunnistas ka, et tal ei olnud üsna sageli kannatust oma inimeste mõttelõnga lõpuni kuulata. Nagu neil kombeks, uskusid nad üksteist mõistvat poolelt sõnalt ja nii jäi tõenäoliselt mõnigi väärt mõte lõpuni sõnastamata, mis viiski lõpuks olukorrani, kus kolleegides maad võtnud ebakindlus muutis nad vastuvõtlikuks erinevatele ahvatlustele.

„Pagan, mul oleks vaja kuulamistreeningut” oli esimene mõte, mille Karin mulle telefonis lausus, kui ta kolleegidega kohtumise oli lõpetanud. „Nad tahtsid minult lihtsalt noogutust, et me linnast ära ei koli. Kuidas nad üldse selle peale tulid, et me linnast võiks ära kolida?” Karin oli nende vestluse tulemusega selgelt rahul. Loomulikult nad said selle noogutuse, kuid veelgi olulisemana selle tunde, et on saanud oma loo ära rääkida.

Usun, et see noogutus oli ka Karini jaoks õppetund, et liidrilõksu langemise vältimiseks on kõige parem vahel lihtsalt vait olla ja kuulata, mida inimesed maailma asjadest arvavad. Isegi siis, kui üldjuhul arvame asjadest sarnaselt, on saatan pisiasjades ja tasapisi kuhjuvad pisiasjad võivad ka parima liidri vahel lõksu meelitada.