Moesõnade kasutamine ei tähenda pädevust

Ilmselt oleme kõik kokku puutunud inimestega, kellele meeldib oma pädevust ja erudeeritust rõhutada moekate või spetsiifiliste väljendite, lühendite ja sõnakõlksudega. Vahel kuuled kümne minutiga sellise hulga huugavaid sõnu või väljendeid, et ei oska sisu suhtes hästi seisukohtagi võtta. Reeglina saab seda kõike ju vabalt väljendada ka lühemalt ja lihtsate sõnadega. Mida aga räägib moeväljendite ja juhtimismula kasutamine kõneleja kohta?

Teatud juhtudel on spetsiifilise terminoloogia kasutamine muidugi täiesti omal kohal. Kui omavahel räägivad raamatupidajad, IT- või tehnoloogiainimesed, siis aitab erialakeele kasutamine mõtteid kiiremini ja selgemalt edastada. Kui aga spetsiifilise keele kasutamine hakkab edastatava sõnumi sisu hägustama, siis on suur võimalus, et ülespuhutud sõnavara kasutatakse sõnumi puudumise varjamiseks.

Kujutame ette olukorda, kus tuleb valida kahe võrdse juhikandidaadi vahel. Üks vürtsitab oma juttu moeväljendite ja raskepäraste võõrsõnadega, teine räägib selges igapäevakeeles. Kumma kasuks otsustada? Kuigi esialgu võib tunduda, et teksti rikastamine spetsiifiliste väljendite ja tarksõnadega jätab inimesest intelligentsema ja lihvituma mulje, räägib see tema kohta hoopis midagi muud.

Columbia ja Lõuna-California ülikooli uuring näitas, et moeterminite ja kantseliidi kasutamine viitab inimese ebakindlusele ja vajadusele seda kuidagi tasa teha. Lisaks leiti, et moeka tühiterminoloogia kasutamine suureneb märgatavalt, kui inimene tunnetab oma madalamat või ebakindlamat positsiooni. Näiteks pidid ärijuhtimise tudengid pidama veenva esitluskõne tunnetuslikult positsioonilt endast kõrgemal seisvale kuulajaskonnale (kogenud ettevõtjad), võrdsele grupile (teised MBA tudengid) ja positsioonilt madalamal asuvale auditooriumile (õpilased). Selgus, et esimesel juhul, kus ebakindlus oli suurim, kasvas kõlkssõnade kasutamine hüppeliselt. Analoogsele järeldusele jõuti ühes teises uuringus, kus vaadeldi seost ametipositsiooni vahel ülikoolis ja kõlkssõnade rohkusel väitekirjades.

Omaette valdkond on sisutühi juhtimismula (management bullshit). On üsna inimlik, et me kõik püüame näida pädevamana (piisab kasvõi pilgust LinkedIni profiilidesse), kuid neid juhte polegi nii vähe, kes usuvad kõrgelennuliste tühitekstide imet tegevasse jõusse. Huvitaval kombel kasvab hämamise sagedus ja lennukus siis, kui ettevõtte olukord pole kiita. Samuti on leitud, et mida rohkem kasutatakse kõlavaid, kuid sisutühje väljendeid, seda sagedamini tehakse küsitavaid otsuseid. Loogika on siin lihtne: mida segasemaks muutub kommunikatsioon, seda raskem on hoida kõigile arusaadavat suunda. Soovitus aeg-ajalt igas organisatsioonis oma keelekasutus üle vaadata tundub selle taustal päris mõistlik idee.

Parasiitkeelest juhtimises päriselt lahti saada pole ilmselt võimalik. Soovitused madalal rippuvaid vilju noppida ja kastist väljaspool mõelda ei kao kuhugi, aga tasub meeles pidada, et kui teksti on pikitud suurem hulk tähenduseta sõnu, erikeelt ja hetkel moes olevaid väljendeid, siis näitab see rääkija kohta seda, mida ta päris ise ei sooviks.