Stoppkaader. Kumb on tagurpidi – ratsanik või hobune?

Marcus Orlowski on inglise ärimees, kes otsustas 1990. aastatel Londonis väikese antiikmööbliäri avada.

Ta otsis kauplusele hea asukoha – see peaks olema üks oluline eeldus eduka antiigiäri käivitamiseks. Käidav koht jõukas kvartalis tundus Marcusele just see õige. Ta hankis mööbli, palkas inimesed, avas poe… ja ei müünud üle kahe kuu mitte midagi! Mitte ühtegi asja. Teised paneks seepeale poe kinni, aga Marcus ei teinud seda.

Ja kannatlikkus tasus ära, sest kolmandal kuul ühel ilusal päeval õnnestus tal müüa üks vaateaknal pikalt väljas olnud ümmargune diivanilaud. Ent tähelepanuväärne, nagu tagantjärele selgus, ei olnud mitte kaua oodatud müügitehing, vaid see, mis järgnes. Või veelgi täpsemalt see, mida Marcus sellest järeldas.

Nimelt tekkis järgmisel päeval väike paanika. Lausa viis inimest käis uurimas: „Teil oli siin vitriinis üks ümmargune laud. Ega teil teist sellist ei ole?” 

Ei olnud. 

Ja nüüd tähelepaneku juurde: kuna teist sellist lauda ei olnud ja Marcus pidi inimestele ära ütlema, sai ta aru, et antiigiäris paneb asjad liikuma hirm ainulaadsest mööbliesemest ilma jääda.

Selle asemel et raskelt käivitunud äri sulgeda, avas ta teisel pool linna veel ühe poe ning hakkas mööbliesemeid regulaarselt kaupluste vahel vahetama. Inimesed, kes nägid, kuidas asjad müügilt kadusid, arvasid, et need on müüdud, ja tulid siis uurima, et äkki on veel mõni selline. Nüüd sai aga müüja vastata, et teises kaupluses on tõepoolest üks täpselt samasugune alles ning kui klient soovib, siis tuuakse see talle ära. Ei pea vist lisama, et inimesed hakkasid oma ostuotsuseid palju kiiremini tegema.

Äri kasvas, müük suurenes ning kolme aastaga avas Marcus 16 seesugust poodi üle Inglismaa.

Mida sellest loost kaasa võtta?

Seda, et defitsiidi kaudu saab suunata inimesi kiiremini ostuotsust tegema, näeme enda ümber pidevalt ja palju. See pole uudis. Tähelepanuväärne oli hoopis Marcus Orlowski oskus märgata ja ära tunda muster, millest sai tema äri vedur. Ka üks loovuse definitsioon kõlab umbes nii: vaatad, mida kõik teisedki, aga näed erinevaid asju.

Organisatsioonides puutume kõik kokku grupimõtlemise ja kohandumisega – kipume kergelt kaasa minema sellega, mida enamik arvab või näeb. See on mugav viis vältida enda panemist piinlikku olukorda. Aga mis oleks, kui lepiksime kokku, et igal olulisel koosolekul või iga tähtsama otsuse juures on vähemalt üks inimene, kes võtabki endale rolli otsida teist vaatenurka ning proovib selle konstruktiivselt välja tuua?

Kui näed inimest ratsutamas selg ees, siis miks sa arvad, et ratsanik on tagurpidi? Võib-olla on hoopis hobune teisipidi?