Tagasisidest arendaja pilgu läbi

Pahatihti nimetatakse tagasisideks vaid spetsiaalselt eesmärgistatud ning sageli ka korrigeeriva alatooniga jutuajamisi, alahinnates muud laadi tagasiside mõju. Inimene pole siiski vaid ratsionaalne masin, kes märkab üksnes otseselt talle adresseeritud sõnu. Karin Hango ja Vahur Murutar Self II-st kirjutavad täpsemalt.

Tagasiside võimaldab meil aimu saada, kuidas teised meid tajuvad. Just selle alusel kujunebki välja inimese pilt endast ning tema enesehinnang. Alustuseks hakkame lapsepõlves endasse suhtuma nii, nagu kogeme täiskasvanuid endale reageerivat. Enesekontseptsiooni hoiavad enam-vähem püsivana mitmesugused kaitsemehhanismid (ebasobiva eitamine ja tõrjumine, sobimatu info andja ründamine, oma negatiivsete külgede omistamine kellelegi teisele jne) ning hilisemas elus on selle korrigeerimine üsna ebamugav protsess.

Lapsepõlve suurest rollist inimese kujunemises saab tänapäeval tõenäoliselt igaüks aru. On loogiline, et hilisemaid kogemusi tõlgendatakse varasemaid arvestades. Paraku kipume selle tõsiasja unustama, kui meie edasiviivana mõeldud tagasisidet võetakse vastu liialt valulikult. Kui oleme kogemata tabanud partneri varasemat õrna kohta. Eriti haavatavad on inimesed, keda on varem palju alavääristatud või hukka mõistetud.

Ometigi saab vaid tagasiside inimesi nende kohanemises ja arengus toetada. Me soovime enamasti, et meid märgataks, ja just tagasiside annab teada, et meid peetakse piisavalt oluliseks.

Tagasisidet antakse pidevalt ja mitmel moel:

• Vahetu reaktsioonina teise inimese käitumisele – eemale tõmbudes, ignoreerides, naeratades, näomoonutusi tehes, lühikeste repliikidega vastates jne.
• Püsides heatahtlikuna kontaktis teise inimesega ja kujundades õhkkonda, mis suurendab tahtmist endast aru saada ja tulevikku kavandada. Selliste kohtumiste õnnestumise eeldus on vastastikune lugupidamine, empaatia ja siirus.
• Kellegagi vastandudes, tema käitumist kritiseerides ja maailmapilti vaidlustades. Korrigeeriv tagasiside on seotud teise inimese hoiakute, suhtumiste või käitumismustriga, mis on tagasiside andja jaoks häirivad või kahjustavad tema või kaaslaste heaolu. Sellise tagasiside vastuvõtmine ja andmine on eriti keerukas.

Milline tagasiside toetab arengut?

Ingliskeelne sõna feedback viitab otsejoones, et mõjus tagasiside võiks olla seeditav ja isegi toitev, samuti isuäratavalt serveeritud.

Tagasiside teemal arutades öeldakse enamasti, et arengut on toetanud selline tagasiside, mis seostub saaja enda kogemusega, jätab hooliva mulje ja aitab edasi minna. Viimastel aastakümnetel on seoses positiivse psühholoogia ja neuroteaduste võidukäiguga hakatud rõhutama positiivse tagasiside olulisust. Kuna inimpsüühikal on kalduvus pöörata rohkem tähelepanu negatiivsetele asjadele ja ajaloolistel põhjustel töötleb meie aju kriitilist informatsiooni toetavast umbes kuus korda kauem, on oluline talle ka positiivseid sõnumeid anda. Siirast positiivset reaktsiooni ei ole mingit põhjust tagasi hoida. See mõjub ergastavalt nii tagasiside saajale kui andjale. Mis tähendab muu hulgas seda, et on igati arukas harjutada ennast meeldivaid tegusid ja muid toredaid asju tähele panema.

Paraku on hakatud rääkima ka sellest, et tasakaalu hoidmiseks tuleks korrigeeriva tagasiside andmist vältida. See on mitmes mõttes riskantne seisukoht. Esiteks tajuvad inimesed teiste suhtumist nagunii kaunis hästi ja sõnalise kriitika puudumine ei suurenda nende heaolutunnet. Pigem tekib segadus, kui mittesõnalised reaktsioonid pole sõnadega selgitatud. Teiseks kipub väljendamata rahulolematus kogunema ja mingil hetkel sootuks ebasobival moel ilmsiks tulema.

Liiatigi on kaaskondsetel vaja oma mõju kohta tagasisidet saada ja märgatud parendusvõimaluste enesele hoidmine on kaunis isekas – see aitab küll ajutiselt säilitada hea inimese mainet, kuid võtab teiselt ära arenemisvõimalusi. Ja üldjuhul me ju tahame teada, kuidas meid tajutakse (kui me pole just rünnaku või tajutava surve tõttu liigses kaitsehoiakus). Aus korrigeeriv tagasiside pole teretulnud nende inimeste meelest, kes arvavad, et arengut pole olemas ning iga eksimus kinnitab lõplikult nende kõlbmatust (Carol Dweck on seda nimetanud fikseerunud mõtteviisiks vastandina edenemismõtteviisile).

Kuidas tagasisidestada?

Kui tagasiside andja eesmärgiks on toetada teise inimese arengut (mitte näiteks kätte maksta või manipuleerida), siis tasuks esmalt meeles pidada, et tagasiside on teretulnud juhul, kui seda antakse enda kogemust kirjeldades. Mis minuga toimus? Kuidas teise inimese tegevus mulle mõjus. Kahjuks kipume vahel oma sõnadele kaalu lisamiseks liialdama või üldistama, sest oleme kokku puutunud olukordadega, kus partner vaidlustab või vähendab toimunut. Ebaõiglasena tajutud sõnum kutsub aga esile vastuseisu.

Mõned näited:

Selle asemel et öelda:	Võid öelda:
Kas ma võin sulle tagasisidet anda?	Kas sa soovid, ma võin rääkida, kuidas su esitlus mulle tundus.
See tegelikult ei töötanud.	Kui sa (tegid seda)…, siis tundsin…(nii). Või sain ma millestki valesti aru?
Sa võiksid oma väljendusoskust arendada.	Just selles kohas ei suutnud ma sind enam jälgida.
Sa pead minu e-kirjadele kiiremini vastama.	Kui ma sinult midagi ei kuule, hakkan muretsema, kas oleme ikka ühel leheküljel.
Sul on strateegilist mõtlemist vähevõitu.	Ma pingutan, et su plaanist aru saada.

Muidugi on tagasiside mõjusam, kui andja mõjub usaldusväärsena ja pigem heatahtlikuna, tema jutt on faktipõhine ja ta näeb ka partneri positiivseid külgi ning on valmis tema versiooni kuulama ja arutama.

Käitumise ja selle mõju kirjeldamine nõuab enamasti eneseanalüüsi ja ettevalmistust. Selle sõnastamist, mis nimelt mind puudutas ja kuidas see mulle mõjus. Kohtumisel toimub justkui lühike jutuvestmine, mille käigus hoitakse huvi üleval ja jälgitakse partneriga toimuvat.

Kirjeldamisoskusest olulisemgi on aga julgus ja valmisolek püsida partneri juures, aidata tal öeldut seedida ja edasi mõelda. Tagasisidevestlus ei tohiks olla oma probleemi teise kaela viskamine, vaid pigem kutse vaadata olukorda ja ennast uut moodi. Kui inimene tajub tõelist tähelepanu ja hoolimist, mõjub see inspireerivalt ning muudab ta elusamaks ja arenemisvõimelisemaks.