Aeg õppida uusi juhtimisoskusi

Võta või jäta, aga koroonaviiruse puhang aitas ühe asja küll selgeks teha – maailm ei kuku sugugi kokku, kui inimesed teevad tööd mujal kui kontorilaua taga ja koosolekuks ei koguneta samasse ruumi. Kuigi enamast kaugtööst on juttu olnud aastaid, jäi see üldplaanis seni pigem ikkagi erandiks. Nüüd, kus valikut lihtsalt polnud, said sellise töötamise kogemuse paljud ettevõtted ja inimesed esmakordselt.

Töö- ja sotsiaalhõivega tegeleva Eurofoundi aprillis tehtud uuringu põhjal kasutas koroonaviiruse tõttu Eestis kaugtöö võimalust umbes 47% töötajatest, mis on üsna sarnane Euroopa Liidu keskmisega. Kõige agaramalt lülituti kaugtööle aga Soomes, kus seda kasutas peaaegu 60% töötajatest. Mida kaugtööst arvatakse ja kas kodus töötama harjunud inimesed üldse soovivad tagasi kontoritesse pöörduda?

Nii mõnigi avastas, et kontoriväliselt töötamine on efektiivsem, sest töökatkestusi on vähem. Võimalus korraldada päeva rohkem oma rütmi järgi aktiveeris paljude jaoks väga olulise motivaatori – suurema autonoomia. Selgus, et varem tund aega kestnud koosoleku saab vabalt ära pidada poole tunniga, mis sest, et tehnikaga sina peale saamine nõudis ehk veidi harjumist. Ka tööle- ja tagasisõidule kulunud aja arvelt sai teha midagi muud.

Loomulikult on kaugtöö juures ka nüansse, mis nii positiivsed pole. Alustada võib kasvõi sellest, et enamik kodudest pole ju sisustatud kaugtööd silmas pidades. Mitte alati pole kodune töökoht ergonoomilises mõttes parim. Sisustusajakirjadel võiks selles plaanis kirjutamist-soovitamist küllaga jaguda. Ja loomulikult kipub kodus töötades piir töö ja eraelu vahel hägustuma.

Kuigi kontorist kui sellisest erilist puudust ei tunta, siis vahetust suhtlemisest töökaaslastega küll. Uuringud toovad välja, et mõned kontoris töötama harjunud inimesed tunnevad kaugtööl üksindust või isegi kõrvalejäetust. Päeva mõnusaks tegev kohvinurgahuumor ja väike klatš jääb kodus olles paratamatult puudu. Sama lugu on spontaansete arutelude ja ajurünnakutega. Või ka ühiste lõunasöökidega.

Kuidas aga kaugtööd edaspidi kasutada, kui kontorisse tagasipöördumiseks enam takistusi pole? Uuringud jõuavad enam-vähem sarnasele järeldusele: enamik töötajaid näeb kaugtöö juures selgeid plusse ja vähemalt kolmveerand sooviks seda võimalust ka tulevikus teatavas ulatuses kasutada. Iga päev sooviks kontoris käia vaid umbes 15% ja mõned inimesed ei oska veel seisukohta võtta.

Veidi kahtlasem on, kas ettevõtted on ka kaugtööks valmis. Kindlasti leidub organisatsioone, mille tavade ja juhtimisstiiliga kaugtöö lihtsalt ei sobitu. Mõne juhi jaoks on töötajate füüsiline nägemine oluline. Aga neid juhte, kes kaugtöös võimalust näevad, paneb see paratamatult mõtlema, kuidas tööd edaspidi korraldada. Küsimus on juba seegi, kuidas tulevikuks kontoripinda planeerida. Kui inimesed töötavad rohkem kodus, siis ilmselt saab hakkama mõnevõrra väiksemal pinnal.

Igal juhul tuleb juhtidel arvestada, et aina olulisemaks oskuseks saab see, kuidas kaugtöö tingimustes sujuvalt tööd korraldada, info liikuma saada ja meeskond tegusana hoida (nagu see varem poleks olnud oluline). Vaevalt et siingi kõikidele sobivat standardlahendust leidub, nii et õppimisruumi jagub. Samas pole teadaolevalt veel mitte keegi elupäevade lõpul mõelnud, et oleks pidanud veetma rohkem aega kontoris.