Mõtteviis

„Sul on valikuvõimalus. Mõtteviis on ainult uskumus,“ kirjutab maailmakuulus Stanfordi ülikooli psühholoog Carol S. Dweck oma 2006. aastal ilmunud psühholoogiaraamatus „Mõtteviis“, mis sai ruttu suureks menukiks. Teadlased on aru saanud, et inimestel on suurem võime elukestvaks õppimiseks ja aju arendamiseks, kui me varem arvasime. Seda on hea teada, eks ole?

Mõtteviisil on tohutu jõud ja see eristab inimesi. Üks mu Norra töökaaslane jutustas paar aastat tagasi loo oma naabritest, 80. eluaastates abielupaarist: mees peab Oslo ülikoolis jätkuvalt loenguid ja naine omandas hiljuti samas järjekordse bakalaureusekraadi. Naine õppis ka itaalia keelt ja lõpetas oma grupi parima tulemusega.

Samas ilmus uudisnupp ühe Eesti juhi arvamusega, et alates 40. eluaastatest ei ole inimene suuteline omandama midagi uut. Dweck ütleb raamatus, et vaateviis, mille sa iseenda kohta omaks võtad, avaldab sügavat mõju sellele, kuidas sa oma elu elad. Ta tutvustab kahte lähenemist: kinnistunud mõtteviisi (fixed mindset) ja edenemismõtteviisi (growth mindset).

Esimese puhul on intelligentsus muutumatu: inimestel, kes on selle viisi valinud, on soov pigem näidata ennast nutikana kui seda olla, seega kipuvad nad vältima keerulisi ülesandeid, olukordi ja takistusi. Nad peavad pingutamist ja enese proovile panekut mõttetuks, eiravad kasulikku konstruktiivset tagasisidet ja tunnevad end teiste edust ohustatuna. Lõpptulemusena võib sel juhul areng varakult seiskuda, sest on hirm läbi kukkuda ja seega jääb täielik potentsiaal kasutamata.

Edenemismõtteviis aitab ja võimaldab intelligentsust arendada: inimesel on soov õppida, talle meeldivad rasked ülesanded, ta julgeb riskida, liigub edasi tagasilöökide korral, pingutab, õpib konstruktiivsest kriitikast ja leiab teiste inimeste edust inspiratsiooni.

Koolifüüsikas õpetatakse Newtoni kolmandat seadust: kaks keha mõjutavad teineteist suuruselt võrdsete vastassuunaliste jõududega. Nii et igale jõule on olemas vastujõud. Ühendades Newtoni kolmanda seaduse mõtteviisi teemaga, võiks järeldada, et mida enam muudatustele ja muutustele vastu punnida, seda raskem on nendega toime tulla. Sellel teel on kindlasti lihtsam, kui endale selgitada, mis ja miks muutused maailmas toimuvad, miks neid on vaja algatada ja neis osaleda ning miks on vaja ennast pidevalt täiendada.

Oleme oma ettevõttes kuus viimast aastat harjutanud edenemismõtteviisi. See teekond on kestev, sest mõtteviis ei saa kunagi valmis. Võime käituda väga mitmeti ja märgata endas erisuguseid mõtteid, sest need kaks mõtteviisi on meis igaühes olemas. Näiteks jääb inimene, kes on mingil teemal ekspert, koosolekul pikemalt jutustama, unustades küsida teiste arvamusi ja neid kuulata.

Ilmselgelt jõuame parima lahenduseni siis, kui võtame kuulda kõiki arvamusi või valime nende kombinatsiooni. Räägime oma organisatsioonis palju sellest, mida oleme õppinud ja mida on plaan õppida ning kuidas me seda teadmist rakendame. Jagame oma kogemusi ja küsime kolleegidelt tagasisidet. Seega harjutame iga päev edenemismõtteviisi. Õpime teadlikult, kuidas maailma paremaks muuta iseenda paremaks muutmise võrra, valides uudishimu, avatud küsimuste esitamise, kuulamise, märkamise, õppimise ja hoolimise…